Õdede puudus ei lahene iseenesest

Praegu on Eestis täitmata umbes 500 õe töökohta. Need on miinimumametikohad, mida oleks vaja igapäevaseks toimetulekuks, patsientidele elutähtsate teenuste osutamiseks. Samal ajal on selge, et vajadus õdede järele on tegelikult palju suurem. Milline aga oleks päriselt optimaalne õdede arv ja kuidas see ka reaalselt tagada, on väga keerulised küsimused, millele on ühest vastust hetkel pea võimatu anda.

Enamasti lähtutakse õdede vajaduse arvutamisel statistikast – mitu õde on riigis 1000 elaniku kohta –, ja võrreldakse eri riikide tulemusi. Sama suhtarv on aluseks võetud ka kehtivas Eesti rahvatervise arengukavas, kus on seatud eesmärgiks jõuda järele Euroopa Liidu (EL) keskmisele ehk tagada 9 õde 1000 elaniku kohta. Eestis on praegu 6,3 õde 1000 elaniku kohta. Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna peaspetsialisti Vootele Veldre sõnul tuleb enda võrdlemisel teiste riikidega arvestada, et õe vastutuspiirid on erinevad. Ta toob näite, et Põhjamaades loetakse õdedeks ka sellised töötajad, kellele Eestis vastavad kvalifikatsiooni omandanud hooldustöötajad. 

Õdesid on vaja üha rohkem

Kuigi pole üheselt selge, kui palju õdesid tervishoiusüsteem juurde vajab, on Veldre sõnul suund õdede arvu suurendamiseks kindlasti õige. „Täpne arvuline vajadus õdede järele muutub õdede pädevuspiiride muutumisega. Teadusuuringud näitavad, et kui õde tegeleb vahetuse jooksul kuni kuue patsiendiga, on ravi kvaliteet oluliselt parem kui näiteks kaheksa või enama patsiendiga tegeledes,“ ütleb ta. Seega peaks tema sõnul vaatama kaugemale õdede suhtarvust tuhande elaniku kohta ja uurima, kui mitme patsiendiga õde vahetuse jooksul tegeleb. Eesti-siseseid võrreldavaid arvutusi praegu veel ei ole. „Kindlasti püüame õdede vajadust täpsemalt hinnata haiglavõrgu arengukava analüüsi raames,“ ütleb Veldre.

“Teadusuuringud näitavad, et kui õde tegeleb vahetuse jooksul kuni kuue patsiendiga, on ravi kvaliteet oluliselt parem kui näiteks kaheksa või enama patsiendiga tegeledes” Vootele Veldre, Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna peaspetsialist

Tervishoiusüsteem areneb ja õdede tegevuspiirid laienevad pidevalt, mistõttu on ka vajadus õdede järele üha suurem. Eesti Õdede Liidu presidendi Anneli Kannuse sõnul on õed valmis rohkem vastutust võtma, kuid kuna õdede puudus on nii suur, on keeruline leida aega koolitusteks, mis selleks võimaluse annaks. „Õed töötavad tihti ülekoormuse ja läbipõlemise piiril, mis vähendab nii motivatsioon kui ka võimalusi enesetäiendamiseks,“ kommenteerib Kannus. 

Põhja-Eesti Regionaalhaigla õendusjuhi Aleksei Gaidajenko sõnul on õdesid praegu varasemast rohkem vaja ka seetõttu, et osa inimesi ei soovi täiskohaga töötada. „Inimeste väärtused on muutunud pere ja vaba aja kesksemaks. See on iseenesest mõistlik, sest õe töö on intensiivne ja raske ning nõuabki korralikku taastumist, et saaks pakkuda kvaliteetset tervishoiuteenust,“ selgitab Gaidajenko. 

Veldre sõnul on teiste riikide kogemusele toetudes väga väike tõenäosus, et jõuame järgmise kümnendi jooksul olukorda, kus õdesid on piisavalt või ülegi. „Selleks et pakkuda võimalikult kvaliteetset tervishoiuteenust, on mõistlik õdesid rakendada võimalikult laialdaselt, kahandades samas nende koormust,“ võtab Veldre vajaduse kokku. 

Enim tuleb õdesid juurde kõrgkoolidest

Õdesid saab tööturule juurde tuua sisuliselt kolmel viisil – tasemeõppest, välisriikidest värvates ja õeks õppinud, ent mujale tööle läinute sektorisse tagasi toomise kaudu. Sotsiaalministeeriumi peaspetsialisti Vootele Veldre sõnul on majanduslikult kõige efektiivsem tervishoiutöötajate n-ö röövellik sissetoomine võõrriigist, sest siis jäävad koolituskulud teiste kanda. Eesti riik on sellist nurjatut lahendust ei kasuta. Küll aga on loodud võimalused neile, kes omal algatusel Eestisse tulevad. Anneli Kannuse sõnul toob võõrtööjõu sissetoomine kaasa hulga probleeme, sest riikide õeõppe tase on erinev. Ühtlustamiseks on vaja hulgaliselt lisainvesteeringuid ning juhendamist praktiseerivate õdede poolt. „Peamine mure on keeleküsimus. Väga keeruline on pakkuda head teenust ilma patsiendi emakeelt hästi kõnelemata,“ selgitab Kannus.

Õendusvaldkonda iseloomustab ka tervishoiusektorist lahkumine – kes läheb spaateenindajaks, kes välisriiki, kes hoopis mujale. Täpsed andmed sektorist lahkujate kohta puuduvad, samuti pole selge, miks nad lahkuvad. Üks hüpotees on, et mujale tõmbab kõrgem palk. „Algatasime Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga koostööprojekti, milles uurime eri registrite andmete põhjal, kui suur on õe kutse omandanud, kuid muudes valdkondades töötavate inimeste palk,“ tutvustab Veldre uut uuringut. Selliselt on võimalik välja selgitada, kas õe töö hülgamise põhjuseks on palk või üldised töötingimused. „Kui selgub, et palgaerinevused on väiksed, saame täiendavat tõendusmaterjali, et tööandjad peavad üle vaatama pakutavad töötingimused,“ selgitab Veldre. Eesti Õdede Liit on seisukohal, et peamine põhjus, miks inimesed sektorist lahkuvad, on töötingimuste ja -tasu suhe.

Sektorisse tagasi toomiseks on algatatud programm „Õed tagasi tervishoidu“, mis annab kunagi õe kutse omandanud, kuid vahepeal muud tööd teinud inimestele võimaluse läbida täiendusõpe ja liikuda tagasi tervishoiusektorisse. „Sellega on tulnud sektorisse tagasi umbes 100–120 õde. See on juba suur väärtus, aga selline lähenemine pole kindlasti võluvits,“ räägib Veldre programmist. Kõige rohkem oleneb kutseesindajate arv siiski tasemeõppes koolitatutest. 

Viimastel aastatel on tasemeõppes koolitatute arv tänu konsensusleppele oluliselt suurenenud. See tõus ei saa aga lõputult kesta. Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Margus Haidaku sõnul on tervishoiukõrgkoolide suurenenud vastuvõtt olnud erakordne, kuna ülejäänud kõrgharidussüsteemis on üliõpilaste arv esimesel astmel oluliselt vähenenud. 

Vastuvõtu järjepidavat suurendamist piirab 2000. aastatel madalseisu jõudnud sündimus. „Õppeaastal 2009/2010 võeti Eestis kõrgkoolide esimesse astmesse 14 962 üliõpilast, õppeaastal 2019/2020 aga 8694 ehk 42% vähem,“ selgitab Haidak. Samuti ei saa Haidaku sõnul tööjõu nõudluse probleemi lahendada vaid haridussüsteemiga. „Tihti pole küsimus pakutava õppe mahus, vaid vaadata tuleb ka, kas palk ja töötingimused on sellised, et sektor on inimestele atraktiivne,“ ütleb ta.

Ootused uuele konsensusleppele on erinevad

„Õe õppest ligi poole moodustab praktika, mille juhendamise raske töö on töötavatele õdedele suur lisakoormus,“ toob välja Eesti Õdede Liidu president Anneli Kannus. Praktika juhendamist aga enamasti ei tasustata, sest konsensuslepingu alusel võtavad tööandjad praktikante juhendada ilma kõrgkoolidelt selle eest raha küsimata. Seni kehtinud konsensuslepe hakkab aga lõppema ja uue tingimused pole veel selged. PERHi õendusjuhi Aleksei Gaidajenko sõnul peab uus konsensuslepe olema tööandjatele motiveeriv. „Praktika juhendamise tasu peab tulema,“ ütleb ta resoluutselt. 

Sotsiaalministeerium aga loodab uue leppe sõlmida eelmisega samadel tingimustel ehk ilma praktikabaasidele praktikatasu maksmata. Sotsiaalministeeriumi esindaja Vootele Veldre sõnul tähendaks praktikate tasustamine riigile umbes 1,5 miljonilist iga-aastast lisainvesteeringut. „Majanduse jahenemise tingimustes on väike tõenäosus riigieelarvest olulisi summasid juurde saada,“ selgitab ta. 

Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja sõnul ei saa nemad suunata teise ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate asutuste töö- või palgakorraldust. „Kogemus näitab ja hariduspoliitiline teadmine kinnitab, et – sõltumata erialast – õppetöö on kvaliteetsem ning vastab paremini tööturu nõuetele, kui tööandjatel on selles oma roll ja kohustused,“ selgitab Margus Haidak. Tema sõnul kannavad tööandjad kogu maailmas praktikaga seotud kulusid, sest see on ka tööandjatele kasulik. Samas toob ta eeskujuks Maaeluministeeriumi, kes on määrusega sätestanud praktikatoetuse, millega hüvitatakse osaliselt põllu- või maamajandusvaldkonna ja veterinaaria õppekava praktikantide juhendamise kulud. Milliseks konsensuslepe kujuneb, näitab aeg. 

Mida saaksime veel teha?

Õdede juurde koolitamine on oluline aspekt õdede puuduse leevendamisel, kuid mõelda tuleb ka sellele, kuidas olemasolevaid töötajaid hoida ja tööd võimalikult efektiivselt korraldada. Üks viis motiveerimiseks on kindlasti palk. „Mujal maailmas on standard selline, et arst saab kaks keskmist, õde ühe keskmise,“ räägib Vootele Veldre. Eestis saab õde riigi keskmise palga kätte aga siis, kui teeb ületunde või töötab korraga mitme tööandja juures. 

Eesti Õdede Liidu presidendi Anneli Kannuse sõnul ei saa palgast rääkida ilma, et see töötingimustega seotaks. Aleksei Gaidajenko on sama meelt. Ta toob näite, et kuigi Haigekassa arvutab igal aastal välja tervishoiuasutuse ravijuhtude keskmise raskusastme (case mix index), ei arvestata seda töötasude arvutamisel. Samuti on küsimus selles, kuidas motiveeritakse töötama öösiti ja nädalavahetuseti. „Uus põlvkond ei ole valmis töötama oma tervise ja heaolu arvelt,“ selgitab Kannus. 

Samuti ootab täpsustamist töökorraldus asutuste sees. „Tuleb läbi rääkida, milline töö jääb arstile, milline õele, milline ilma kutsealaste teadmisteta abipersonalile,“ ütleb Gaidajenko. Ta pakub töökoormuse vähendamiseks meditsiinilise assistendi positsiooni loomist tervishoiusüsteemi. „Assistent saaks tegeleda aruandluse ja paberimajandusega, et õdedel jääks rohkem aega, mida patsientidele pühendada,“ selgitab Gaidajenko. 

Viimased uudised

Kirev terminoloogia meie armsas emakeeles

Ühine terminoloogia on mõistmise ja koostöö alus. Mõistete ühtlustamiseks kutsus EÕL kokku komisjoni.

Tartu Ülikool lõi koos Norra ülikooliga patsiendiohutuse õppeaine

Õppeaine toimub uudses formaadis, kus ühel kursusel õpivad nii praktiseerivad õed kui magistrandid.

Õde, abiõde, eriõde – mis on nende ametinimetuste taga

Anneli Kannus selgitab, mis eristab kolme sarnase nimega professionaali: õde, eriõde ja abiõde

Milleks Õdede Liidule rahvusvahelised õendussuhted?

Eesti Õdede Liidu asepresident Gerli Liivet tutvustab rahvusvahelisi organisatsioone, kuhu EÕL kuulub.

Platseebo ja notseebo – teadus ja ebausk

Eesti Tervisemuuseumi peavarahoidja Eero Kruusmaa räägib platseebost ja notseebost.

Miks on eriõde vajalik …

Eesti Õdede Liidu asepresident Gerli Liivet räägib eriõenduse kasulikkusest tervishoius.