Tervishoiuasutused ei ole alati personalile turvalised

Patsientide agressiivsus ja vägivald psühhiaatrilises statsionaaris töötavate töötajate suhtes on ülemaailmne probleem ning mõjub halvasti töötajate vaimsele tervisele. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistrant Eneli Kaugerand kirjeldas oma vaimse tervise õenduse magistriõppekava arendusprojektis „Verbaalse de-eskalatsiooni koolituste läbiviimine õendus- ja hoolduspersonalile SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus agiteeritud patsiendiga toimetulekuks“ verbaalse de-eskalatsiooni positiivset mõju, mis võib säästa tervishoiutöötajate ning klientide tervist ja aega.

Töökohavägivald – kes kannab kahju?

Tervishoiuasutustes esinev vägivald abi osutajate suhtes on ülemaailmne probleem ning agiteeritud ja agressiivsed patsiendid psühhiaatriakliinikutes on sagedased. Psühhoosiga seotud agitatsioon on psühhiaatrilise häirega patsientide puhul tihti põhjus erakorraliseks pöördumiseks tervishoiuasutusse ning nõuab viivitamatut sekkumist, et vältida olukorra eskaleerumist tasemeni, mis võib ohustada patsienti ennast, tema lähedasi, osakonna personali ning teisi patsiente. Kahjuks kasutatakse ärritunud või ägestuva patsiendi rahustamiseks äärmuslikke meetmeid, nagu eraldamine, ohjeldamine ning medikamentoosne rahustamine, mis sageli on aja- ja ressursikulukad. Piiravate meetodite kasutamata jätmine nõuab organisatsioonikultuuri muutust ja töötajate koolitamist, mis pikas plaanis vähendab kliendi ja tervishoiuasutuse kulusid, töötajate ja patsiendi vigastusi ning parandab patsiendi-tervishoiutöötaja suhteid.

Nii tänases kui ka tulevikuühiskonnas on agiteeritud patsiendi de-eskaleerimismeetoditest kasu kõikidele tervishoiutöötajatele. Järjest olulisem on, et patsienti kaasataks raviprotsessi ning tema soovidega arvestataks. Kirjandusest selgub, et eneseefektiivsuse suurenemisega paraneb nii motivatsioon kui ka töövõimekus.

Verbaalne de-eskalatsioon on psühhiaatrilise ravi osa

Verbaalse de-eskalatsiooni meetodi abil on patsiendil võimalus saavutada kontroll iseenda käitumise üle ning samaaegselt luua usalduslikum suhe tervishoiutöötaja ja patsiendi vahel. Paraneb patsiendi ning õendus- ja hooldustöötaja omavaheline terapeutiline suhe, mis aitab vähendada ohjeldusmeetmete kasutamise vajadust, mistõttu lüheneb ka patsiendi haiglas viibitud aeg. Verbaalse de-eskalatsiooni juhiseid kasutades võib agiteeritud patsient rahuneda ning agressiivsust ei vallandu, samal ajal kui agiteeritud patsiendi piiramisel võib olukord eskaleeruda ning vallandub patsiendipoolne agressioon, vaimne- ja/või füüsiline vägivald esemete, iseenda, kaaspatsientide või tervishoiutöötajate suhtes. Verbaalse de-eskaleerimise kasutamisest on kasu kõikidele tervishoiutöötajatele, mistõttu peaksid tulevikus kõik psühhiaatriakliinikus töötavad õendus- ja hooldustöötajad olema de-eskalatsiooni teemal koolitatud juba enne tööle asumist. De-eskalatsioonitehnikate koolituse läbimine suurendab õdede ja hooldustöötajate võimet vähendada vägivaldset ja agressiivset käitumist ning tõstab osakonna ohutuse taset.

Kirjanduse andmeil peetakse oluliseks korraldada regulaarselt agressiooni juhtimise koolitusi, et parandada personali riskihindamis- ja suhtlemisoskust, suurendada teadlikkust, kuidas agitatsiooniga toime tulla, ning tõsta usaldusväärsust patsiendi silmis. Verbaalne de-eskaleerimine on meetod, mille kasutamine on jõukohane igaühele. Efektiivne de-eskaleerimine võtab aega umbes 5–10 minutit ning on võrreldes teiste sekkumistega oluliselt säästlikum, hoides nii tervishoiutöötajate kui ka patsiendi aega, füüsilist ja vaimset tervist.

Arendusprojektiga kogutud teadmisi jagati Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku õdedele ja hoolduspersonalile suunatud koolitusel.

De-eskalatsiooni koolitused on mõeldud kõigile psühhiaatriakliiniku õdedele ja hoolduspersonalile, kelle hulka kuuluvad hooldajad, koordinaatorid, koristajad, tegevusjuhendajad, kellel on igapäevane kokkupuude patsientidega. Varem ei ole taolist eri sihtgruppidele mõeldud koolitust korraldatud, mistõttu oli väljakutse panna eri osakondade inimesed koostööd tegema ja oma kogemusi jagama. Hirmudel aga ei olnud alust, pigem rikastavad kogemused koolitust ja aitavad simulatsiooniülesannetele huvitavaid lahendusi leida. Koolitus arendab meeskonnatööd.

Esimesel koolituspäeval jagavad koolitajad teoreetilisi teadmisi ning teisel päeval keskendutakse grupitöödele ja simulatsiooniülesannetele. Enne koolituse algust küsitakse koolitatavatelt nende teadmiste kohta agressiooni, de-eskalatsiooni ning sunnimeetmete kasutamise kohta, et oskaks keskendada koolitust kõige enam selgitamist vajavatele aspektidele. Koolituse lõpus küsitakse tagasisidet, et veenduda, kas kõik vajalik jõudis koolitatavateni. Kahjuks on praegu läbi viidud vaid üks 16-liikmelise grupi koolitus, kuid sealt saadud tagasiside on motiveeriv ning annab tunnistust, et koolitus andis enamikule koolitusel osalenutest uusi teadmisi de-eskalatsiooni kohta. Tõdeti, et koolitus andis uusi teadmisi, mida praktikasse rakendada, või kinnistas seniseid teadmisi. Projektimeeskond leiab, et koolitusega tuleb kindlasti jätkata.

Tulevikus võib taoline koolitus olla vajalik ka EMOs ja teistes osakondades, kus erakorralised juhtumid aset leiavad. Sotsiaalministeeriumi suunistest juhindudes on tööalase heaolu loomiseks vaja järjekindlalt ja süsteemselt mõjutada töökeskkonda. See tähendab tervise ja ohutuse eest hoolitsemist nii praegu kui ka tulevikus, et ennetada võimalikult suurel hulgal terviseriske.

De-eskalatsiooni põhiaspektid on:

  1. patsiendi isikliku ruumi austamine;
  2. provokatsiooni vältimine ja rahu säilitamine;
  3. verbaalse kontakti loomine ja kindlustunde/usalduse loomine;
  4. rääkimine lihtsalt ja lühikeste lausetega;
  5. patsiendi soovide ja tunnetega arvestamine;
  6. patsiendi ärakuulamine;
  7. nõustumine või nõustumine mittenõustumisega;
  8. selgete piiride seadmine;
  9. valikute ja optimismi pakkumine;
  10. olukorra tagasisidestamine patsiendile ja personalile.

Agressiooni hindamise ja ravi seitse juhist, mis aitavad luua parimat ravisuhet:

  • füüsiline ruum/keskkond peab olema ohutu;
  • töötajad peavad olema sobivad;
  • töötajad peavad olema koolitatud;
  • olukorra ohjamiseks peab olema läheduses piisav arv koolitatud töötajaid;
  • oluline on kasutada objektiivseid agitatsiooni hindamise skaalasid;
  • patsiendile lähenedes tuleb olla kindel ja tunda end turvaliselt.

 

Viimased uudised

Praktiline tegevusjuhend vaimse tervise õdedele

Meie suur soov ja eesmärk on, et tegevusjuhend oleks praktilises kasutuses.

Tunne oma esindajaid!

Saa tuttavaks Lõuna piirkonna esindaja Merlyn Kundiga ja Viru piirkonna esindaja Maie Türksoniga.

Söömine vanemas eas – toit kui ravim

Põhiainevahetus hakkab aeglustuma 40.–50. eluaastast. Eakate toiduvajadus erineb laste ja noorte toitumisest.

Õe roll katarakti patsiendi raviteekonnal

Õe ülesanne on välja selgitada patsiendi terviseseisund ja vajadusel konsulteerida oftalmoloogiga.

Seksuaalsus vanemas eas, on see võimalik?

Vajame laiemat diskussiooni, et mõista ja selgitada vanemaealiste inimeste vajadust intiimsuse järele.

Onkoloogia valdkonnas töötamine pakub ka palju rõõmu

Õe töös ei tohi kaotada huumorimeelt. See aitab rasketest hetkedest üle saada.