Kuidas toetada dementsusega inimesi ja nende lähedasi

Merle Varik kaitses kevadel Tallinna Ülikoolis doktoritöö „Dementsusega inimeste omastehooldajate võimestamine tugigruppide abil – osalustegevusuuring“. Teadustööst ja praktilisest kogemusest koorusid ettepanekud, mis aitaksid dementsusega inimeste elukvaliteeti tõsta.  

Doktoritöö eesmärk oli välja arendada dementsusega inimeste lähedaste vajadustest lähtuv tugigrupi formaat, panna tööle tugigrupid Eestis ning seejärel koguda andmeid selle kohta, kuidas need tugigrupid toetavad üksikisikute, kogukondade ja poliitilise tasandi võimestamist. Tegemist oli osalustegevusuuringuga, mille vältel oli doktorant nii uurija, MTÜ Elu Dementsusega liikme kui ka Tartu tugigrupi juhi rollis. 

Dementsusega inimene väärib süsteemset lähenemist 

Valdkonnas töötavatel spetsialistidel peavad olema teadmised ja oskused dementsusega inimestele inimkeskse ning asjakohase toetuse ja hoolduse võimaldamiseks. Lisaks vajavad lähedased ja dementsusega inimesed haiguse teekonnal professionaalset nõustamist. Hindamatu väärtusega on õdede pakutav nõustamine ja patsiendiõpetus alates haiguse diagnoosimisest kuni soovitusteni kodukohanduste, innovaatiliste abivahendite kasutamise ja muu kohta. On oluline, et juba tasemeõppes saadaks vajalikud baasteadmised, mida täienduskoolitustel täiendada. Dementsuse temaatika peab olema integreeritud kutsealade õppekavadesse.  

Integreeritus ei saa toimida ilma ühendava seose ehk üksuseta. Seetõttu on oluline luua erialadeülene meeskond, kes tegeleb juhtumikorraldamise, dementsusega patsiendi vajadustele vastava tegevuskava koostamise ja rakendamisega ning nõustamisega. Samuti peab olemas olema mobiilne meeskond, kes tuleb vajaduse korral inimese juurde koju. Selliste keskuste juures võiksid olla ka dementsusega inimeste ja lähedaste koolitus- ja tugigrupid.  

Dementsuse Kompetentsikeskus rõhutab, et Eestis puudub terviklik dementsuse strateegia ja ka ühtne dementsusteekonna mudel, mis integreeriks sotsiaalhoolekande ja tervishoiu tegevused. Vajalik on luua dementsusteekond, mille komponentideks on märkamine/ennetamine, diagnoosimine ja haiguse dünaamika jälgimine; dementsusega inimese ja tema perekonna nõustamine ja koolitused; sobilikud sotsiaalteenused ja palliatiivse ravi võimalus. Dementsusteekonna kaardistamisel on oluline, et ka õed kuuluksid sellesse meeskonda.  

Tervishoiuasutused dementsussõbralikuks 

Haiglakeskkond võib põhjustada dementsusega patsiendil ärevust, hirmu, agressiivsust, deliiriumit jne ning seetõttu on oluline, et nii füüsiline kui ka psühho-sotsiaalne keskkond toetaks turvatunnet. Kuna haiguse hilisemas faasis ei oska patsient ennast sõnaliselt väljendada, et teada anda valust, on oluline, et kohandaksime ning võtaksime ka Eestis kasutusele spetsiaalselt dementsusega inimestele loodud valumõõdiku(d).  

Mujal maailmas on tehtud institutsioonilisi kohandusi, et muuta haigla/hooldekodu dementsussõbralikuks. Muudatuste tulemusena on paranenud nii patsientide, nende lähedaste kui ka personali rahulolu. Edumeelne on selles liikumises Inglismaa, kus on riigi eestvedamisel arendatud välja dementsussõbraliku haigla ja osakonna põhiprintsiibid ning viidud läbi sellekohased sekkumised. See ei tähenda ainult kohandusi ja muudatusi füüsilises keskkonnas (valgus, müra, värvid, mustrid jne), vaid ka pädevat personali, kes oskab rakendada suhtlemispõhimõtteid ja mittefarmakoloogilisi sekkumisi (loov- ja reministsentsteraapia, tegevustesse kaasamine, validatsioon, reaalsusele orienteeritud tehnikad) ning arvestada hooldus- ja raviprotsessis dementsusega inimese eripärasid. Selleks et sekkumised oleksid edukad, on vaja lähtuda osakonna spetsiifikast, võtta arvesse õdede ja hooldajate ning patsientide ja lähedaste kogemusi ja ettepanekuid. Nende väljaselgitamiseks on vaja uuringuid. 

Ka Eestis tegeletakse tasapisi asutuste dementsussõbralikkuse teemaga ja antakse välja dementsussõbraliku asutuse märgist. Seni on selle pälvinud neli asutust.  

Märkame dementsussündroomiga inimesi! 

Haiguse varajane märkamine nii inimese enda, lähedaste kui ka spetsialistide poolt eeldab üldist teadlikkust dementsussündroomist. See soodustab varajast diagnoosimist ja seega ravi ning ka dementsussõbraliku ühiskonna tekkimist.  

Dementsuse diagnoosimist toetab ravijuhend Alzheimeri tõve diagnostika ja ravi kohta, mis muu hulgas soovitab kognitsioonihäire kahtlusega patsiente sõeltestida MMSE-testiga ning dementsussündroomi kahtlusel koguda põhjalik anamnees nii patsiendilt kui ka tema lähedaselt. Varajane diagnoosimine on väga oluline, sest võimaldab patsiente ja nende lähedasi aegsasti informeerida haiguse süvenemisega kaasnevatest aspektidest ning alustada farmakoloogilise sekkumisega. Seetõttu on siinkohal võtmeisikuteks esmatasandi tervishoius töötavad pereõed. 

Dementsussõbralik ühiskond aitab dementsusega inimestel ja nende lähedastel tunda end ühiskonna väärikate ja toetatud liikmetena. Teadlikkuse parandamiseks on rahvusvaheliselt loodud Dementsuse Sõprade liikumine, kes korraldab infotunde. Liikumine alustas eelmisel aastal tegevust ka Eestis ning annab oma panuse dementsussõbralike kogukondade, avalike ruumide, asutuste jne arenguks. Tegevust koordineerib Dementsuse Kompetentsikeskus ning soovi korral on võimalik liikumisega liitudes kaasa aidata teadlikkuse tõstmisele. 

Üks lihtsamaid, aga olulisemaid aspekte, millega saame dementsussündroomiga inimesi austada, on sõnakasutus. Sõna „dementne“ asemele tasub omaks võtta vähem häbimärgistav väljend „dementsusega inimene“. Näiteks valdkonna tunnustatud rahvusvahelistel konverentsidel palutakse järjekindlalt, et ettekannetes, postritel ja artiklites kasutaks kas „inimesed kes elavad dementsusega“ (people living dementia) või „dementsusega inimesed“ (people with dementia). 

Dementsust tasub kahtlustada, kui inimesel esinevad:

  • Mäluprobleemid
  • Raskused tuttavates olukordades
  • Keelekasutusega seotud probleemid
  • Desorienteeritus ajas ja kohas
  • Halvenenud otsustusvõime
  • Raskused loetust või kuuldust arusaamisel
  • Asjade valesse kohta paigutamine
  • Muutused meeleolus ja käitumises
  • Ruumitajuhäire
  • Suhtlemisaktiivsuse langus

Viimased uudised

Pereõed ja perearstid sõlmisid hea tahte koostööleppe

Leppe eesmärk on pereõdede ja perearstide jätkusuutliku koostöö tagamine kõigis Eesti piirkondades.

Mida ütleb ametinimetus?

Ametinimetus rinnasildil peab olema üheselt arusaadav eelkõige patsiendile, aga ka kolleegile.

Kuidas toetada dementsusega inimesi ja nende lähedasi

Dementsuse sümptomite varajane märkamine soodustab varajast diagnoosimist ja ravi.

Kuulmislangus vaevab järjest enam ka noori

Kas kuulmislangus on paratamatus või tuleneb teadmatusest? Vastab aasta õde 2021 Marje Rebane.

Kuidas mõjutas koroonapandeemia õendustudengite praktikat?

Praktika on tervishoiukõrgkoolide tudengitele esimene oluline võimalus saada aimu oma töö olemusest.

Patsiendiohutus – ihaldatud olukord, kui riskid on maandatud ja tõenäosus vigade tekkeks minimaalne

Patsiendiohutus ei ole luksuskaup, vaid kvaliteetse teenuse absoluutne eeldus.