Patsiendiohutus – ihaldatud olukord, kui riskid on maandatud ja tõenäosus vigade tekkeks minimaalne

Patsiendiohutus on strateegiliselt juhitud tegevuste kaudu riskiolukordade, välditava kahju ja vigade esinemise tõenäosuse vähendamine ning juba aset leidnud vigade leevendamine tervishoius. Tartu Ülikooli doktorant, õendusteaduse õppetooli nooremlektor ja programmijuht Ere Uibu sõnul peab tervishoid patsiendiohutuse tagamiseks veel pingutama.  

Aktiivselt hakati patsiendiohutusest rääkima 1999. aastal, kui USA Meditsiini Instituut avaldas märgilise raporti „To Err is Human“ („Eksimine on inimlik“). Selles võeti esmakordselt kokku mitme üksikuurimuse tulemused ja toodi päevavalgele ravivigadega põhjustatud kahju ulatus. Kuigi teemast on räägitud juba kaks aastakümmet, on ülemaailmne patsiendiohutuse olukord jätkuvalt kurb. Arvatakse, et kõrge sissetulekutasemega riikide haiglakeskkonnas kogeb kahju teenuse saamisel vähemalt üks patsient kümnest. Madala sissetulekutasemega riikides võib see arv olla veelgi suurem.  

Tänane seis ja tulevikuootused

Patsiendiohutusest rääkimine hakkab Eesti tervishoiutöötajate seas tasapisi tavapäraseks saama ning riigi ja tervishoiuteenuste osutajate tasandil jagatakse mõtteid ja kogemusi võrdlemisi aktiivselt. Tehtud on ka mõned lootustandvad otsused, näiteks kehtestati seadusega miinimumnõuded patsiendiohutuse korraldusele. Siiski on häirivalt paljud patsiendiga töötavad spetsialistid veendunud, et patsiendiohutusega seotud juhtumite teavitussüsteem on mõeldud justkui pealekaebamiseks ning et niisugune teavitamine võib lõppeda töökiusu, karistamise või sootuks vallandamisega.  

On ilmne, et patsiendiohutuse põhimõtetest ja tegevuste vajadusest ei ole räägitud piisavalt süsteemselt, järjepidevalt ega ühtmoodi. Samuti pole info patsiendiohutuse terminibaasist kõigini jõudnud (kättesaadav Sõnaveebis). Selle tulemusena ei jagata ühiseid arusaamu, ei teata, mida patsiendiohutuse mõiste täpselt sisaldab või mida eeldab, ning alati ei nähta ka juhtumistest informeerimises piisavat kasutegurit.  

Patsiendiohutus ei ole aga luksuskaup, vaid kvaliteetse teenuse absoluutne eeldus. Kahjuks levib jätkuvalt arusaam, et mõned eksimused ja komplikatsioonid on vältimatud. Tervishoid on aga pidevalt arenev tegevusvaldkond ja ka patsiendiohutuse kvaliteedistandardid on muutumises. Näide on suurenenud arusaamine haiglainfektsioonide alusprotsessidest, ülekandemehhanismidest ja ennetusmeetoditest, mille tulemusena on mitmed komplikatsioonid, mida veel 1980ndatel peeti paratamatuseks, nüüd hinnatud ennetatavaks.  

Märkame kõige nõrgemaid! 

Uuringud näitavad, et suurema tõenäosusega kannatavad kahju- ja ohujuhtumite all lapspatsiendid, eakad ja krooniliste haigustega patsiendid, samuti kohalikku keelt mitte valdavad inimesed ning sotsiaalselt või kognitiivselt vähem võimekad patsiendid. Suurema riskiga teenuste etapid on üleviimised ja patsientide täiendavat identifitseerimist nõudvad olukorrad. Osakondadest on riskantsemad need, kus erakorralised situatsioonid on sagedasemad ja seetõttu ka tööprotsessi katkestused tõenäolisemad.  

Eelnevast lähtuvalt on valdkonna uurijate soovitused loogilised – vähem üleviimisi, vähem keerulise ülesehitusega teenuseid ja töölõike ning eri ülesannetega kompleksseid meeskondi. Keerulisem ei ole alati efektiivsem ja parem. See ei tähenda muidugi, et me EMOdest loobuda saaksime, kuid suurem tähelepanu eelmainitud olukordades ja töökeskkondades on igati omal kohal.  

Samuti peaks tööprotsesside planeerimisel arvestama lisatähelepanuga, mida vajavad teatud patsiendigrupid. Personalil on vaja rohkem kuulata ja patsiendile aega anda, et üldse asjakohast infot kätte saada. Ka rääkida on vaja rohkem ja aeglasemalt. Uurijate hinnangul tuleb rakendada lihtsaid patsiendiohutuse strateegiaid, nagu spetsiifilised abivahendid otsustamise hõlbustamiseks, näiteks hindamisskaalad kognitiivse võimekuse hindamiseks, abistav pildimaterjal suhtlemiseks, erinevad protokollid ebanormaalsete laboritulemuste ümbervaatamiseks, meeldetuletused eluliste näitajate taaskontrollimiseks enne üksusest väljakirjutamist jne.  

Soovitatakse lühemaid vahetusi personali paratamatu väsimuse leevendamiseks ja töökorralduslikke regulatsioone, nagu käitumisprotokollid ning piisava arvu personaliga mehitatus vahelesegamiste ja töökatkestuste vältimiseks. 

Patsiendiohutus peab olema esmatähtis hoolimata töötajate arvust 

Inglismaa riikliku juhtumitest raporteerimise ja õppimise süsteemi (NRLS) andmetele tuginev uuring leidis, et mida suurem on kliiniliste spetsialistide hulk haiglavoodite kohta, seda vähem on raportites kahjuga juhtumeid. Töötajate arv pole aga kaugeltki ainus ohutust mõjutav tegur. Samast uuringus selgus, et kohtuvaidlustega lõppevaid juhtumeid esines oluliselt vähem haiglates, kus personal teavitas juhtumitest aktiivsemalt. Arvatakse, et seal, kus töötajate juhtumitest teavitamise soostumus on parem, on personalil ka parem teadlikkus ja oskused asjakohaselt tegutseda. Näiteks patsiendi ja lähedaste ees võimalikult kiire vabandamine on kirjanduse andmetel tõhus meede kaebuste ja rahulolematuse vähendamiseks.  

Õdesid on vaja rohkem koolitada, sest õenduspersonali hulk peab olema paremas kooskõlas töö intensiivsusega, kuid ka õendusjuhtimisse on vaja rohkem ressurssi. Oluline on osata tööprotsesse tõhusalt planeerida ja korraldada. Tervishoius on hulgaliselt ametikohti, kus Tartu Ülikooli õendusteaduse õppekaval õpetatavad teaduspõhised teadmised organisatsiooni toimimisest, inimressursi juhtimisest, terviseökonoomikast ja projektijuhtimisest rakendamist leiaksid. Oluline on leida parimad lahendused, kuidas iga õe väljaõpet maksimaalselt ka kvaliteediarenduses rakendada. 

Mida saab iga õde kohe teha? 

Esimene asi on patsiendiohutusest ja selle mõjuteguritest teadlikuks saamine. Patsiendiohutuse parendamiseks vajame enam teaduspõhist informatsiooni ning sellele saab iga õde samuti kaasa aidata kas teadusuuringutes uuritavana osaledes või ise uurimistöid algatades.  

Teiseks on oluline ohuolukordadest julgelt rääkida, neid jagada ja sel teemal sõna võtta. Vaid infot vahetades saame teadmisi ühtlustada ning suhtumist ja käitumist päriselt muuta. Kindlasti on töökeskkondi ja -etappe, mida saab üheskoos ohutumaks teha. 

Patsiendiohutust mõjutavast juhtumist teavitades olgu aga igaühel õigustatud ootus, et juhtumiga ka sisuliselt tegeldaks ning analüüsitulemused ja nende pinnalt tehtud parendustegevused ka kõigile teatavaks saaksid. Patsiendiohutuses loeb nii sõna kui ka tegu! 

Loe lisaks

Australian Commission on Safety and Quality in Health Care (ACSQHC) (Austraalia) 

The NHS Patient Safety Strategy (Suurbritannia) 

Patsiendiohutuse teadus- ja arendustegevuse strateegia 2022–2026 (Tartu Ülikool, Eesti) 

 

Viimased uudised

Pereõed ja perearstid sõlmisid hea tahte koostööleppe

Leppe eesmärk on pereõdede ja perearstide jätkusuutliku koostöö tagamine kõigis Eesti piirkondades.

Mida ütleb ametinimetus?

Ametinimetus rinnasildil peab olema üheselt arusaadav eelkõige patsiendile, aga ka kolleegile.

Kuidas toetada dementsusega inimesi ja nende lähedasi

Dementsuse sümptomite varajane märkamine soodustab varajast diagnoosimist ja ravi.

Kuulmislangus vaevab järjest enam ka noori

Kas kuulmislangus on paratamatus või tuleneb teadmatusest? Vastab aasta õde 2021 Marje Rebane.

Kuidas mõjutas koroonapandeemia õendustudengite praktikat?

Praktika on tervishoiukõrgkoolide tudengitele esimene oluline võimalus saada aimu oma töö olemusest.

Patsiendiohutus – ihaldatud olukord, kui riskid on maandatud ja tõenäosus vigade tekkeks minimaalne

Patsiendiohutus ei ole luksuskaup, vaid kvaliteetse teenuse absoluutne eeldus.