Praktika on esimene koht, kus tervishoiukõrgkoolide tudengid puutuvad reaalses elus kokku erialaste vaatluste ja käeliste tegevustega, saavad aimu nii oma töö olemusest kui ka rolli baasvajadustest. Kuna koroonapandeemia pani tervishoiuasutustele suure lisakoormuse ja mõjutas paratamatult ka praktika korraldamist, on nüüd paras aeg küsida, kuidas õppejõud, õendusjuhid ja juhendajad praktika olukorda hindavad ning kuidas seda parandada võiks.
Eesti Õdede Liidu veebiküsitluses osales kokku 22 tervishoiukõrgkoolide õppejõudu, 72 õendusjuhti ja 150 praktikajuhendajat. Eesmärk oli koguda andmeid, et teha parandusettepanekuid praktika sisu ja korralduse kohta õe õppekavades ja tervishoiuasutustes. Küsiti tagasisidet praktika korralduse, info liikumise, eri asutustes/osakondades praktika toimumise vajalikkuse, aga ka juhendamise motivatsiooni kohta. Artiklis keskendutakse sellele, millistes osakondades praktika saamist kõige olulisemaks peetakse ja millist tuge juhendajad vajavad.
Intensiivravis tuleb praktikal käia
Tudengitel on võimalus igal praktikaperioodil leida endale uus haigla või osakond praktikabaaside seast, ent kindlasti leidub ka neid, kes eelistavad sooritada õppekavas ettenähtud praktika juba tuttavas haiglas või isegi osakonnas. Küsitluse tulemustest selgus, et 86% õendusjuhtidest pidas eri asutustes praktika saamist oluliseks või väga oluliseks. Sama meelt olid ka juhendajad. Õppejõududest peavad praktika sooritamist eri asutustes väga oluliseks 77% vastanutest. Õppejõud märkisid oma vastustes, et „… praktika asutuses peaks toetama kõikide oskuste omandamist, seda ei saa toimuda siis, kui ollakse vaid ühes osakonnas või valdkonnas“. Samuti leiab 34 (47%) õendusjuhti ja 73 (49%) juhendajat, et väga oluline on õppekava jooksul ühes asutuses praktika sooritamisel teha seda eri osakondades. Õppejõududest pidas ühe asutuse eri osakondades praktika sooritamist oluliseks või väga oluliseks 68% vastanutest.
Küsiti, millistes osakondades praktikal käimist kõige olulisemaks peetakse. Juhendajate 108 (72%) ja õendusjuhtide 43 (60 %) hinnangul on väga oluline olla praktikal intensiivravi osakonnas või vähemalt II etapi intensiivravi palatis. Ka 55% küsitletud õppejõududest peavad praktikat intensiivravi osakonnas või vähemalt II etapi intensiivravis väga oluliseks, kuid tõstavad selle kõrval esile ka perearstikeskused – see arvamus ühtib ka 61% küsitletud juhendajate arvamusega.
Juhendajatest 65% peab intensiivravi osakonna praktika kõrval veel väga oluliseks praktikat lastehaiglas. Tähtsaks pidasid praktikat lastehaiglas ka õendusjuhid ja õppejõud. Samas kõige vähem oluliseks peeti praktikat koolis või lasteaias: õppejõududest 32%, õendusjuhtidest 43% ja juhendajatest neljandik pidas seda mittevajalikuks. Üks küsitlusele vastanuist tõi välja, et tudengid on viimastel aastatel hakanud lapsi pigem pelgama või kartma: „… minu juures läbiviidud praktika oli esimene, kus ta päris last katsuma pidi. Kui uurisin, siis selgus, et praktikant pole õppe raames viibinud ei lasteaias, koolis ega ka lastehaiglas praktikal. Tegemist oli kolmanda kursuse tudengiga. See ei ole OK.“
Ebamäärased praktikaeesmärgid
Praktika tulemuslikkus sõltub omandatud teadmistest, praktikaeesmärkide püstitamisest ja neile piisavalt selge tagasiside andmisest. Seega kõik peab toimima – väljaõpe, üliõpilase valmisolek praktikat alustada, tervishoiuasutuse valmisolek üliõpilast vastu võtta ja juhendaja oskused üliõpilase mentoriks olla. Küsitlusest selgus, et 58% vastanud juhendajatest teab täpselt või teab ette ja saab tööga ühildada praktikaeesmärke, kuid 40% teab praktikaeesmärke vaid ebamääraselt. Samas hindavad juhendajad praktikantide teadmisi oma praktikaeesmärkidest üsna kõrgelt: pea 90% juhendajate sõnul teab praktikant oma praktikaeesmärki vähemalt keskmiselt. Siiski oli üksikuid vastuseid, mis ütlesid, et „… vahel ei tea üliõpilased eesmärkidest midagi“, „… praktikandid vajavad kohanemisaega“, „… puudulik ettevalmistus“ ja „… kõik oleneb praktikantidest, suuremaid üldistusi on meelevaldne teha“.
Õppejõudude vastusest tuli välja, et „… praktika juhendamine praktikabaasis vajab kindlasti muutmist. Sageli ei ole juhendaja pedagoogiliste oskustega, mis mõjutab üliõpilase suhtumist praktikasse. Igal praktikaliigil on õpiväljundid, mida praktikant peab täitma. Praktika korraldamisel tervishoiuasutustes peab olema kohustus tagada ka õpiväljundite täitmist. Praktikant ei ole transporttööline, eriti hoolduspraktikal“.
Lisatöö vajab tasustamist
Praktika juhendamine on lisakohustus paljudele õdedele. 40,6% juhendajatest tunnistas, et tööandja ei tasusta neid rahaliselt, ning leidub ka neid, kellele ei jagata suulist tänusõna või tunnustatakse ainult ühte juhendajat. 15 (9,7%) juhendajat märkis, et aktiivseid praktika juhendajaid tunnustatakse juhendamise eest kord aastas.
Üle poole juhendajatest vastas, et praktika juhendamine on vabatahtlik või see on mõnus vaheldus igapäevastele tööülesannetele, kuid ligi 30% vastajaist tunneb, et ebamääraseks jääb see, mida täpselt tuleb praktika käigus õpetada ning mitmenda kursuse õpilasega on tegu. Juhendajad on ise küsitluses välja toonud, et ka praktikandid ise ei saa tihtilugu praktikale seatud eesmärkidest aru, sest info on muutlik.
Praktika korralduse ja juhendamise kohta on õed lisanud, et tasu võiks olla motiveerivam, visates kivi pigem tööandja kui kõrgkooli kapsaaeda. „Praktika korralduslik pool on väga hästi koolide poolt korraldatud. Tasu aga selle lisatöö eest meedikule võiks olla suurem. Hetkel küll tehakse seda puhtalt missioonitundest. Aga hea juhendamine on suur lisatöö ja koormus õele, mida siis ei väärtustata,“ tõi üks osalenutest välja.
Konsensusleppes jõuti kokkuleppele, et praktika juhendamise kompenseerib juhendajatele Sotsiaalministeerium, esimestel aastatel projekti kaudu ning edaspidi riigieelarvest. Kahjuks ei ole alates veebruarist reaalsed lahendused tööandjateni veel jõudnud ning seega on endiselt paljud praktikajuhendajad tasustamata.
Küsitlus näitas, et praktika on tervishoiuvaldkonnas piisavalt aktuaalne teema, et sellega järjepidevalt tegeleda. Ühest küljest on oluline üliõpilaste valmisolek praktikaks, koolipoolne toetus ning võimalikult mitmekülgse ja üliõpilast arendava väljaõppe ja praktikavõimaluste pakkumine. Teisest küljest on sama oluline ka juhendajate valmisolek, nende teadmiste ja kogemuste pagas ning selle edastamine, lisaks ka õiglane tasustamine tulevaste kolleegide õpetamise ja arendamise eest. See tähendab koostööd igas aspektis ja igal tasandil. Põhjalikumate järelduste tegemiseks kaalume küsitluse kordamist.
