Patsiendiohutus on tervishoius eetiline ja inimlik väärtus, mille olulisust ei tohi alahinnata. Ohutuse tagamine tähendab ühest küljest ravivigade ennetamist, aga ka üldist patsiendi vaatlemist, jälgimist, küsimuste esitamist, kuulamist ja vajaduste väljaselgitamist. Tööjõupuuduses kipuvad aga nii ravivigade menetlemine kui ka patsiendi vajadustega arvestamine jääma tagaplaanile.

Patsiendiohutus sõltub paljuski igapäevastest tööprotsessidest. Selleks, et patsiendiohutus oleks tagatud,  on vaja üles leida tööprotsesside nõrgad kohad, neid teadvustada ja leida lahendus nõrkuste ületamiseks. Õdede puuduse tingimustes tuleb eriti tähelepanelikult mõelda, kuidas saaksime tööprotsesse muuta nii, et kõik olulised tegevused saaksid jätkuvalt turvaliselt tehtud ning oht ravivea tekkimiseks oleks viidud miinimumini.

Soovides miskit parandada, tuleb seda esmalt mõista. Nii on ka tööprotsessidega.  Meil on palju uuringuid, juhendeid ja kogemusi laiast maailmast, mida on võimalik ära kasutada alustades teekonda üha ohutuma tervishoiusüsteemi poole. Sisukate muutuste eelduseks on enda protsesside põhjalik mõistmine ja selle eelduseks omakorda on korralik dokumenteerimine. Kahjuks käib paljudel juhtudel  dokumenteerimine jätkuvalt paberil ja see ei võimalda sageli põhjalikku analüüsi või analüüsi tegemine on väga aeganõudev. Sellistel juhtudel tuleks tööprotsesside muutmist alustada digitaalsetele lahendustele üleminekuga.

Õdedel on alati olnud neli põhikohustust: edendada tervist, ennetada haigusi, taastada tervist ning leevendada kannatusi sh tagada väärikas suremine. Täna oleme paljudes tervishoiuasutustes olukorras, kus õdesid on niivõrd palju puudu, et hädavajalike tegevuste kõrval ei jõua puht füüsiliselt enam vähem kriitiliste tegevuseni, näiteks tegeleda tervisedendusega. Kui väiksema kriitilisusega tegevusi pikka aega edasi lükata, siis saavad neist akuutsed probleemid.  Õdedele selline olukord ei meeldi ja põhjustab motivatsiooni langust. Kehv tervishoiuteenus ei valmista kellelegi rõõmu.

Kas oleme sattunud väljapääsmatusse nõiaringi? Pigem mitte, sest usun meie õdede võimekusse. Õdedel on kogemus tööga stressirohketes olukordades ja pandeemia haldamisega. Ka kõige keerulisemates olukordades otsivad õed lahendusi, mis aitaks paremini patsiente aidata.

Muudatusi ei saa ellu viia tervishoiu juhid üksinda. Juba muudatuste planeerimisest alates on oluline kaasata kõik osapooled, kes on osa patsiendile ohutu teenuse pakkumisest, alustades patsientidest endist. Seejärel tuleks muudatuste planeerimisse kaasata õed nagu näeb ette rahvusvahelise õdede nõukogu eetikakoodeks ning mida rõhutavad ka kõik rahvusvahelised õendusorganisatsioonid.

Tööprotsesside väljatöötamisel on oluline, et kõik osapooled mõistaksid, mida soovitakse saavutada ja millist panust neilt oodatakse. Seejuures tuleb kõigil osapooltel ausalt ja ilma valehäbita välja tuua probleemkohad, mis nende meelest vajavad parandamist.   Probleeme ja ootusi teadvustades ning nende üle arutledes on võimalik leida paremaid lahendusi tervishoiu osutamisel ja patsiendiohutuse tagamisel. Tore on näha, et üha rohkem niimoodi ka tehakse.