„Haigepõetamine on üks keerulisemaid kunste. Kaastunne võib selleks küll hea ajendi anda, kuid tulemuslikult tegutseda saame üksnes teadmistele tuginedes,“ ütles 1925. aastal maailma esimene õendusteaduse professor Mary Adelaid Nutting.

Õendus on läbi teinud tohutu arengu, õed on saanud iseseisvaks. Mul on väga hea meel, et õed on targad ja oskavad teha oma tööd. Kõigi arengusuundade ja muutuste aluseks on olnud ja jääb alati haridus ja koolitus. Peame kogu jõu suunama selleks, et õe professioon oleks ka edaspidi väärtustatud. See on suuresti meie endi teha.

Valutan väga südant seepärast, et empaatiat on tervishoius jäänud vähemaks. Armastuse tulukest peab südames kandma – see aitab keerulistes olukordades õigeid lahendusi leida, olla väärikas partner tervishoius töötavatele kolleegidele ja toetada patsiente nende haigustega toimetulekul. Õdedel on igal ajal olnud suur koormus, seega ei ole võimalik õigustada empaatia kadumist või tähelepanematust. Õed töötavad palju arvutis ja kontakte haigega on vähemaks jäänud, aga haigeid ei tohi jätta üksi. Olge rohkem nende jaoks olemas ja neile toeks, hoolige nendest! Isegi kui tundub, et kõik on tehtud, siis on veel palju teha. Õendus on töö inimeste heaks.

Hinnake oma kolleege, sest midagi väärtuslikku ei saavutata üksi. Ja juhtival kohal töötades pange tähele, et töötajad tunneksid seda, et juht nende eest seisab. Tervishoius peab saama üksteisele loota, seepärast ärge vedage kedagi alt, olgu ta ülemus või kolleeg.

Selleks et elus midagi saavutada, tuleb seada eesmärgid ja tahta. Vaatamata kõigile raskustele õnnestus minul elus seada eesmärk ja see teoks teha. Kui kuulsin, kuidas õed Rootsis ja Soomes elavad ja töötavad, elasin vaid ühe eesmärgi nimel – tahtsin nii väga, et ka Eesti õed saaksid iseseisvaks ja oleksid haritud. Ma olen selle ära näinud, minu kallid Eesti õed! Head ja hoolivat järgmist sadat aastat!