Noored õed, kes astuvad oma esimesi samme tervishoiusüsteemis, on avatud, õpihimulised ning lootus- ja ootusrikkad tuleviku suhtes. Noortel silmad säravad, süda on täis rõõmu ja pea tarkust ning neil on tahe teha õe tööd hästi. Paraku avaldusid ka süsteemi kitsaskohad töö käigus üsna kiiresti ning kohale jõudis reaalsus, et kõik ei olegi nii ilus ja lilleline.
Rakenduskõrgkoolid pakuvad väga heal tasemel haridust ning töökeskkond haiglates on kaasaegne. Kahjuks ei ole see piisav õenduse jätkusuutlikuks arenguks ning puuduolevate ametikohtade täitmiseks. Palju on räägitud töötasust, mis on kindlasti oluline, kuid uus generatsioon noori õdesid väärtustab töö juures ka muid komponente.
Noored on eneseteadlikud ning hindavad koostööd, asjakohaseid enesearengu võimalusi, paindlikkust ja avatud suhtlust. See on paljuski seotud meie kultuuriga, kus inimestel on rohkem valikuvõimalusi ning ei lepita sellega, mis juba on, vaid otsitakse paremat ja sobivamat varianti. Sellist suhtumist tuleb tegelikult pidada tugevuseks, mis aitab inimesel hoida iseennast terve, õnneliku ja töövõimelisena.
Üha enam oodatakse ka enesearengu võimalusi. Enamikus tervishoiuasutustes on kokku lepitud kohustuslikud koolitused. Õigem suund oleks inimesi motiveerida, et nad ise tahaksid ennast pidevalt täiendada ja käia ajaga kaasas. See tähendab kaasaegsete, asjakohaste ja ka interaktiivsete koolituste pakkumist.
Isiklikult tunnen puudust suuremast reguleeritud kontrollist. Tundub ilmselge, et õdede pädevusi peaks kindla aja tagant hindama. Mitmes Euroopa riigis on elementaarne kontrollida töötavate õdede teadmisi mõne aasta tagant, näiteks ravimite manustamise küsimustes. Kui testi ei sooritata, siis protseduuri teostada ei tohi. Selline lähenemine suurendab lisaks patsiendiohutusele ka õdede tahtmist hoida olemasolevaid teadmisi ning õppida uusi oskusi. Isegi kui tundub, et oskad juba kõike, on tervishoid pidevas arengus ning teadmiste asjakohasena hoidmine eeldab ka omapoolset panustamist.
Aina enam räägitakse ka koostöö olulisusest ja sellest, et ravimeeskonnad on üks suur tervik. Eestis ongi tervishoiu võrdlemisi range hierarhiline süsteem asendumas spetsialistidega, kes mõistavad eri rollide olulisust ning tööülesandeid. Suur samm edasi on eriõendus, mis on tõmmanud tähelepanu sellele, kui oluline ja vajalik on õdede töö.
Mina olen leidnud õenduses valdkonna, millel on meeletult suur tulevikupotentsiaal meie vananeva rahvastikuga riigis. Et seda rakendada, on vaja hoida õdesid – tunnustada nende tööd, pakkuda sobivaid töötingimusi ning anda võimalus pidevalt areneda.
Kui natukene unistada ja vaadata tulevikku, siis loogiline jätk õeõppele võiks olla spetsialiseerumine kindlale erialale. Valik võiks olla suurem kui praegu ning õpe võiks olla kombineeritud töökohtadega. Nii tööandja kui ka patsiendi huvides on vaja tarku ja osavaid õdesid.