Õeks saab Eestis õppida Tallinna ja Tartu tervishoiukõrgkoolides. Õpe kestab 3,5 aastat ning lõpetaja saab bakalaureusekraadi. Õe õppe lõpudiplomiga võib töötada kogu maailmas, kuna õpe vastab Euroopa liidu direktiividele ja on rahvusvaheliselt tunnustatud.
Eriõel on laiemad teadmised, õigused ja vastutus
Eriõel on lisaks õe õppele läbinud tervishoiukõrgkooli üheaastase erialase koolituse või terviseteaduse magistriprogrammi. Eriõde on seega õppinud kokku vähemalt 4,5 aastat. Eriõed spetsialiseeruvad (vähemalt) ühele neljast erialast: terviseõendusele, kliinilisele õendusele, intensiivõendusele või vaimse tervise õendusele. Vastavalt suuremale teadmiste pagasile saab eriõel olema rohkem õigusi ja vastutust kui õel. Eriõe oskused on laiemad kui õigusruum praegu praktiseerida lubab.
Mõlema kutse puhul on korrektne ametinimetuses kasutada vaid „õde“ või „eriõde“ ilma midagi lisamata. Kui mõnel ametikohal töötades on oluline eraldi eriala rõhutada, näiteks eriõe (iseseisva) vastuvõtu korral, siis saab lisada eriala sulgudesse – näiteks eriõde (vaimne tervis). Lisaks ei soovita ka õendusterminoloogia komisjon kasutada haiguste, organite vms lisamist õe ametinimetusele. Eestis ei ole ettevalmistatud „jalaõde“ ega „põieõde“ vaid kõikide diplomil on kirjas „õde“.
Abiõde on üliõpilane
Abiõeks on võimalik saada õendusüliõpilasel, kes on läbinud vähemalt kaks aastat õeõpet või arstiteaduskonna üliõpilasel, kes õppinud vähemalt kolm aastat. Ekslikult arvatakse, et kuna abiõde saab käeliselt paljude asjadega hakkama, võib ta üksi töötada. Seaduses on aga selge nõue, et „abiõde töötab õe juhendamisel“. Õe juhendamisel tegutsemine ei tähenda, et õde peab seisma kogu aeg abiõe kõrval. Juhendajal on õigus ja vastutus otsustada, millal ja millises mahus on võimeline abiõde ise tegutsema. Abiõel on alati võimalus kutsuda õde appi, kui tekib küsimusi või on patsiendi juures abi vaja. Vastutus on selgelt abiõe juhendajal. See tähendab, et tervishoiuasutus ei tohi abiõde üksi valvesse panna isegi tööjõupuuduse või asendusvajaduse korral.
Arutatud on ka selle üle, kas peaks olema erinev nimetus või erinevad õigused erinevatel kursustel õppivatel abiõdedel, kuid praktikas ei ole selline lähenemine mõistlik. Kolmandal ja neljandal kursusel on tudeng endiselt abiõde, kuigi juhendaja saab anda talle rohkem võimalusi tegutsemisel, kui on veendunud tema heas ettevalmistuses ning tööl omandatud oskustes. Juhul kui tööandja leiab, et abiõe tööpanus neljanda kursuse tudengil on suurem kui kolmanda kursuse üliõpilasel, siis on võimalik seda tunnustada näiteks töötasu tõstmisega.
Üliõpilasele peab jääma kuni õppe lõpuni kindlustunne, et abi on käepärast. Meie ühine eesmärk on tagada patsiendile parim võimalik teenus kvaliteetselt ehk professionaalide poolt, mida saab pakkuda kas vastava haridusega töötaja või korralikult juhendatud tudeng.
