Narva haigla ülemõde Natalja Metelitsa üllatab energiaga, mida ta pühendab kõigele, mida ette võtab. Sel aastal alustas ta väikelaevakapteni kursusega, ta pakub kodu välismaalt tulnud vahetusüliõpilastele, lemmikloomasõbrana jagub tal tähelepanu teda kodus ootavale viiele kassile ja kolmele koerale ning järgmise aasta plaanidesse kuulub tervishoiu magistriõppesse astumine.

Kuidas jõudsite õe elukutseni?
Õe eriala valisin ema soovitusel. Mul on õde Julia, kes minu eeskujul otsustas samuti õeks õppida. Praegu töötab ta õena Ida-Viru keskhaigla silmakabinetis.

Näen, et minu pere mõistab nagu ei kunagi varem, milline koorem ja vastutus lasub nüüd tervishoiutöötajatel, ning toetavad mind igal võimalikul viisil, näiteks vabastades mind kodutöödest ja -kohustustest. Nad näevad, kuidas juba kahe aasta vältel heliseb mu telefon iga päev isegi varahommikul ja öösel, nädalavahetustel või pühade ajal, väljasõitude ja reiside ajal. Nad mõistavad, et pean töölt tulles õhtuti kodus tööd edasi tegema, sest tööl ei jätku aega kõikide selleks päevaks planeeritud ülesannete täitmiseks.

Missugused on meeleolud koroonakriisi kolmanda laine ajal Narva haiglas?
Minu kolleegid haiglas töötavad võimaluste ja võimete piiril nagu ka teistes Eesti haiglates.
Umbes 95% Narva haigla töötajatest on vaktsineeritud ja paljud on juba saanud vaktsiini tõhustamise doosi. Kõik teavad, et Narvas on vaid 52% üle 65-aastastest vaktsineeritud. Samuti on vähe vaktsineerituid üle 12-aastate laste seas. Sellest tuleneb ka suur nakatumiste arv Narvas.

Narva haigla tervishoiutöötajatel on jõud lõppemas. Kõik teevad oma tööd ja vaatavad kurvalt COVIDi osakonda saabuvate patsientide voogu ega näe sellel lõppu.

Missuguseid muutusi olete haigla töökorralduses pidanud tegema, et koroonakriisiga toime tulla?
Kui 2020. aasta veebruari lõpus tuvastati Eestis esimene koroonahaige, polnud meil veel aimugi, mis meid ees ootab. Mulle tundub, et keegi ei osanud sellist asjade käiku ette näha, kuid kõik valmistusid. Möödunud aasta kevadel, kui paljudes maailma riikides, sealhulgas Eestis, kuulutati välja eriolukord ning riigid suleti, siis Narvas me ei näinud neid õudusi, mida televiisorist näidati. Esimene laine möödus Narvast enam-vähem vaikselt ja tundus, et me justkui rahunesime.

Siiski tegime ümberkorraldused nagu kõik teisedki tervishoiuasutused. Moodustasime kriisistaabi, juurutasime kaugvastuvõtud ambulatoorsetel vastuvõttudel, alustasime iganädalaste veebipõhiste nõupidamistega haiglas, haiglapersonal tuli vaktsineerida. Samuti avasime ja varustasime COVID-19 haigetele osakonnad, sealhulgas 1. ja 2. astme intensiivravi osakonnad, ning korrigeerisime tööprotsesse lähtuvalt nõuetest COVIDi osakonna töö korraldamisel.

Kuidas Narva haigla õed kriisiga toime tulevad?
Kriisiga aitab toime tulla Narva tervishoiutöötajate tugev vaim. Vahel vaatan oma kolleege ja mõtlen, kui kaua nad veel vastu peavad … Aga nad peavad vastu. Väsinud ja talumatut koormust kandes jätkavad nad oma tööd. Minu silmis on nad kõik kangelased. Nüüd võime näha tõelisi kangelasi ja neid on palju ja nad on alati valmis aitama.

Mis teid õe elukutse juures paelub?
Mark Twain on öelnud, et headus on see, mida võib kuulda kurt ja näha pime. Mulle tundub, et maailmas pole heatahtlikumat elukutset kui õe amet. Selle ameti juures on oluline ka vaprus.

Mis teeb õe töö raskeks?
Meie haigla näitel võin veendunult väita, et õe töö teeb raskemaks suur töökoormus, mis kaasneb kolleegide haigestumisega ja asendustega koolituste ajal ja puhkuste perioodil. Ka tuleb pidevalt ajaga kaasas käia, omandada uusi digioskusi, uusi seadmeid kasutama õppida, kuid selleks ei ole eraldi aega. Seda tuleb teha muu töö kõrvalt ja kiirustades.

Õe töö on meeskonnatöö. Kuidas luua hea tervishoiumeeskond, mis töötab efektiivselt ja suudab saavutada häid tulemusi?
Intervjuuks valmistudes küsisin kolleegidelt õendusjuhidelt, mis on nende jaoks meeskonnatöö. Selgus, et meeskonnal peab kindlasti olema liider, kes hoiab meeskonda koos ja jagab meeskonnas töö ja rollid. Mõned kolleegid vastasid, et peaasi on raskustes mitte segadusse sattuda, vaid vajalikul momendil õlg alla panna. Heas meeskonnas saadakse üksteiselt nõu ja tuge. Olen nendega nõus – nendest kriteeriumidest lähtudes oleme hea meeskond.

Kuidas iseloomustaksite oma meeskonda?
Minu meeskond algab haigla peauksest, seal on naeratav ja sõbralik infotöötaja, kes on alati valmis aitama. Kolleegid on minu mentorid, kes on haiglas töötanud aastakümneid. Pole vahet, kes nad on, kas arstid, õed või hooldustöötajad. Neil kõigil on oma kogemus ja ajalugu, hindan, usaldan ja austan neid kõiki. Minu meeskond on lahke ja avatud hingega.

Mida peate eduka meeskonnatöö saavutamise võtmeteguriks?
Olulisemateks võtmeteguriteks on suhted, motivatsioon, oskus kuulda ja ära kuulata. Tulemuseks on tähelepanelikud kolleegid selle sõna igas tähenduses. Just tähelepanelikkus on oluline.

Kui palju kasutate oma töös rahvusvahelist praktikat?
Oma heade kolleegidega, Ida-Tallinna keskhaigla õe Svetlana Garenskihhi, Ida-Viru keskhaigla taastusravi- ja õenduskliiniku õendusjuhi Olga Prantsi, Narva haigla sisekliiniku vastutav õe Veera Grigorjeva ja õe Tatjana Tšetšotkinaga on meil õnnestunud korraldada õdedele ja hooldusõdedele üheksa rahvusvahelist õppereisi eri riikidesse, kus oleme külastanud haiglaid, loonud kontakte välismaa kolleegidega, vahetanud kogemusi ja teavet.

Oleme nende aastate jooksul külastanud haiglaid Thbilisis, Moskvas, Peterburis, Minskis, Veliki Novgorodis, Riias, Helsingis, Varssavis. Möödunud aastal ja sel aastal olid meil planeeritud õppereisid Barcelonasse ja Ameerikasse, kuid koroonaviiruse tõttu ei saanud me osaleda. Üle 500 meie piirkonna tervishoiutöötaja on osalenud õppe- ja kogemustevahetuse reisidel. See on hea tulemus ja motivatsioon edasi töötamiseks ja uuenduste rakendamiseks oma haiglates.

Lisaks sellele oleme võõrustanud teistest riikidest kolleege, kes läbivad meie juures praktilisi koolitusi või tulevad külla.

Märkimist väärib meie pikaajaline ühisprojekt ühe Norra haiglaga Trondheimis. Meie Norra kolleegid on juba üle kuue aasta koolitanud Narva haigla hooldustöötajaid.

Loomulikult on meil võimalus lugeda mitmesuguseid meditsiiniallikaid, arutleda rahvusvaheliste juhiste üle.

Olen uhke, et sel aastal pälvis meie haigla õppijasõbraliku tööandja 2021 tiitli.

Missugused omadused peavad heal õel olema?
Empaatia, viisakus, õige teabe leidmise oskus ja õige lähenemine patsiendile. Õendus on oluline lüli raviprotsessis, sest sageli sõltub just õdedest kõigi määratud protseduuride pädev ja professionaalne täitmine. See on nagu muusika. On antud noodid, on olemas dirigent, aga kõla sõltub orkestri igast esinejast.

Õdede puudus paistab paljude sõnul välja just haiglates. Kuidas saaks teie arvates motiveerida õdesid haiglas töötama?
Paindlikumad töötingimused, paindlik töögraafik, puhkused. Sõbralik kollektiiv ja mis seal salata – individuaalne lähenemine töö tasustamisele. Rohkem abilisi võiks samuti olla.

Kuidas leiate õdesid haiglasse?
Praktika näitab, et viimasel ajal on abiks isiklikud sidemed, suhtlusvõrgustikud ja tööportaalid.
Teeme koostööd tervishoiu kõrgkoolidega. Meile on väga suureks abiks õendusetudengid, aitäh neile selle eest. Haiglasse tulevad tööle uued spetsialistid ja on juhtunud, et nad kutsuvad tööle ka oma sõbrad.

Õe roll tervishoius on suurenemas. Missuguseid ülesandeid võiks õde lisaks veel juba olemasolevatele tervishoius täita?
„Õel peab olema kolmekordne kvalifikatsioon: südamlik – haigete mõistmiseks, teaduslik – haiguste mõistmiseks, tehniline – haigete eest hoolitsemiseks“, ütles pea 100 aastat tagasi Florence Nightingale. Nüüd võin õe tööle julgelt lisada neljanda olulise pädevuse – iseseisvuse. Õed suudavad juba praegu iseseisvalt lahendada paljusid terviseennetuse ja patsientide nõustamisega seotud küsimusi. Ka tänapäeval on olemas eriõed. Neid koolitavad meie tervishoiu kõrgkoolid. Seda valdkonda peab arendama ka edaspidi. Palju on juba tehtud ja palju on veel vaja teha.

Missuguseid valearvamusi tervise kohta olete oma karjääri jooksul kuulnud?
Töötasin 23 aastat Narva haiglas infektsioonikontrolli õena ja sellest ajast kolm aastat olin Eesti ainus infektsioonikontrolli õde. Haigla juhiks oli tol ajal ülemõde Irina Kornilova, kes suutis kiiresti orienteeruda ja täiendada asutuse koosseisu sellise struktuuriga 29. aprillil 1997. aastal. Tema oli minu mentoriks. Kahjuks lahkus ta kaheksa aastat tagasi meie hulgast.
Minu töö spetsiifikast tulenevalt on pean suurimaks väärarusaamaks, kui kuulen, et käte hügieen ei mõjuta tervist oluliselt. Ka ebausk, et vaktsiinid ei tööta, on praegusel ajal üks suurimad väärarusaamu. Vaktsiinid ei kahjustada tervist, vaid kaitsevad.

Kuidas võidelda tervist puudutava väärinfoga?
Viimasel ajal hämmastab mind see, et arstid on patsientide silmis kaotamas usaldust ja ma ei tea, kuidas seda protsessi peatada. Kogukond usaldab tervishoiutöötajaid üha vähem. See mõjub halvasti kõigi tervisele. Ootan, et äkki saavad need ajad otsa, aga siiani pole valgust tunneli lõpus näha. Mul pole head retsepti.

Mis on Eesti tervishoius sellist, mis vajaks kohe ja kiiresti muutmist?
Tuleb üle vaadata tervishoiusüsteemi esmatasandi, perearstide töö, ja seda muuta. On olnud palju vaidlusi tervisekeskuste rajamise ümber Eestis. Oluline on ka palliatiivravi arendamine, kuna elanikkond vananeb.
Viimased uuringud näitavad, et rahulolematus arstiabi tasemega kasvab. Seda põhjustavad pikad järjekorrad eriarstide juurde, õdede ja arstide nappus, mille põhjuseks on ebapiisav rahastus.

Palju on räägitud õdede ülekoormatusest ja sellest tulenevast depressioonist. Kui palju seda reaalses elus kolleegide seas näete?
Ma tean kahte kolleegi, kes murdusid, kellel oli tõeline depressioon ja meil tuli neid sellest seisundist välja aidata. Paljudel on unetus, sellest tulenevad ka probleemid tervisega. Vaimne tervis on sama oluline kui füüsiline tervis. Kuidas neid aidata? Rohkem tähelepanu, mõistmist ja toetust.

Mida peaks tööandja tegema, et luua paremaid töötingimusi õdedele?
Mugav töögraafik, kollektiivne puhkus osakonnas – väljasõidud, tervisepäevad, spordiüritused ja organisatsiooni peod, see on see, mida meie kasutame, ja mulle tundub, et see toimib. Loomulikult on vaja ajakohastada aparatuuri ja seadmeid, renoveerida või ehitada uusi ruume tööks ja vaba aja veetmiseks. Pöörata tähelepanu meeskonna haridusele ja enesearengule. Oluline on ka palga teema.

Kui oluline on õe töös pidev enesetäiendamine?
Ei tohi ühele kohale seisma jääda. Kui jälgida end pidevalt oma erialal täiendavaid õdesid, saavad ilmselgeks kolm tõsiasja. Esiteks teevad nad oma tööd väga kohusetruult, õpivad palju. Teiseks, vaatamata sellele, näivad nad õnnelikud. Ja kolmandaks, nad kiirgavad enesekindlust. Neid austavad kolleegid ja hindavad patsiendid.

Millest tunnete Eesti tervishoius enim puudust?
Toon näite. Minu pere osaleb rahvusvahelistes projektides ja majutab enda juures Ameerikast, Itaaliast ja Prantsusmaalt välistudengeid, kes õpivad vene keelt Tartu Ülikooli Narva Kolledžis. Tudengeid võimaldavad vastu võtta minu elamistingimused ja see on ka väga hea võimalus minul õppida inglise keelt ja muid keeli.

Ühel päeval helistas mulle poiss nimega Matthew, kes oli minu juures elanud. Ta ütles, et nad on Eestis koos perega reisil ja et tema ema on ülemõde Clevelandi ülikoolihaiglas ja nad sooviksid külastada Narva haiglat. Leppisime kokku, nad tulid kohale ja Raini ema tuli meie haiglasse. Ma mäletan tema sõnu: teil on liiga vähe töötajaid, vähe arste, vähe õdesid. Meil Ameerikas, enne kui patsient saab arsti vastuvõtule, toimub tal intervjuu registraatoriga, konsultandiga, psühholoogiga, sotsiaaltöötajaga, õega ja ainult pärast kõikide arvamuste ja soovituste saamist eelmistelt kolleegidelt võtab arst patsiendi vastu ja hakkab tegelema tema probleemiga, abiks juba uus meeskond – laborandid, veeniarstid, füsioterapeudid, radioloogid, eriõed. Tulemuseks on õnnelikud patsientid. See on täpselt see, mida meil jääb puudu, tähelepanu patsiendile tervishoiusüsteemi kõikidest nurkadest, vähe töötajaid, vähe inimesi, kes hakkavad tegelema inimese probleemiga . Võib juhtuda ka seda, et tema terviseprobleem on veelgi sügavamal, sotsiaalses valdkonnas, ja ta on raviasutuses just selle pärast ja võib-olla ta ei vajagi arstiabi.

Kas tervishoiuteenused on teie hinnangul kõigile kättesaadavad?
Eestis on suur privileeg, et tervishoiuteenused on tasuta. Venemaal, aga ka mõnes Euroopa riigis on nii, et sageli näitab arst patsiendile ette kõik ravi osutamise võimalused ja patsient juba ise valib nende hulgast, mida ta soovib. Valik on patsiendi enda teha, sest tervishoiupersonal kardab riskida. Meil on siiski arsti või õe nõuanded need, mis määravad ravimeetodi.

Kas teil on tekkinud kunagi mõte, et enam ei jaksa või ei taha õena töötada?
Selliseid mõtteid oli, tunnistan ausalt, aga ma ei tahtnud ära minna. Aga samas oli soov saada veel mingi haridus. See oli minu karjääri keskpaigas, kui läksin ja omandasin uue ameti – täiskasvanute koolitaja. Ühendan neid kahte ametit – koolitamist ja tervishoidu – ning olen oma valikuga rahul. Need on väga lähedased erialad, sest pidevalt tuleb õpetada patsiente ja nende lähedasi. Oma ametikohal juhendan ja koolitan ka oma kolleege.

Mida peate oma karjääri suurimaks katsumuseks?
Nagu paljud minu kolleegid, usun ka mina, et suurim väljakutse on haiglas töötamine praegu, viimaste aastate kõige raskematel aegadel tervishoius. Samal ajal on meie haigla suurte muutuste lävel – ning ka see on tõsine väljakutse nii mulle kui ka minu meeskonnale.

Mis on olnud karjääri kõige raskem hetk?
Tundub, et kõige raskem hetk on mind ootamas järgmisel aastal. 2022. aastal kavatsen ma asuda õppima õendusteaduse magistriõppesse. Olen omandanud juba kaks õeeriala: 2015. aastal terviseõe eriala ja 1999. aastal infektsioonikontrolliõe eriala.
Need olid ajad, mil õppisin ja töötasin samaaegselt. Pidin kooli sõitma Tallinna või Tartu, kirjutama koduseid töid hilisõhtul ja hommikul tööle minema. Oli raske, kuid mulle oli toeks perekond – ema Anna, isa Juri ja abikaasa Aleksandr.
Õpin endiselt ka praegu: läksin väikelaevakapteni kursustele.

Millest õena unistate?
Seoses COVID-19 pandeemia puhkemisega on meie elu palju muutunud. Unistan sellest, et 85% meie riigi elanikke oleks ennast vaktsineerinud. Unistan veel Narva haigla uuest hoonest, uutest arstidest ja õdedest, kes tulevad meile tööle. Usun, et kui unistustest rääkida, siis need täituvad.

Kas õe töö on ühiskonnas piisavalt väärtustatud?
Nüüd on küll tunne, et õe töö on ühiskonnas väärtustatud. Tunda on paljude toetust alates valitsuse tasandilt kuni patsiendini, kes on sattunud ravile meie haiglasse. Patsientide tänusõnad tervishoiutöötajatele, abi ettevõtjate poolt, meid hellitatakse pitsadega, tortidega, tasuta õhtusöökidega ja kõikvõimalike käsitööna valminud esemetega. Unustada ei saa ka PAI algatust. Tänan kõiki toetuse eest!

Mis aitab teil ennast tööst välja lülitada ja pingeid maandada?
Kõige rohkem aitab mind reisimine, võimalus vahetada keskkonda, samuti minu lemmikloomad, mul on viis kassi ja kolm koera. Nii kaua, kui ma ennast mäletan, on meie kodus alati olnud loomad. Need olid kilpkonnad, hamstrid, kalad ning loomulikult koerad ja kassid. Mulle meeldib, et koju tulles ei tervita mind ainult mu pere, vaid ka minu lemmikloomad, kes heidavad pikali minu kõrvale ja soojendavad oma soojuse ja kodutundega. Me tõime nad koju lemmikloomade varjupaikadest ja ma kutsun neid hellitavalt antistressikuteks. Nad on sõbralikud ja tänulikud, igaüks oma iseloomuga.