Pärnu maakonna õed tunnevad muret õdede järelkasvu üle

Regyta Eristel on õena mitmekülgne kogemustepagas, lisaks hooldushaiglas töötamisele on ta olnud ka pereõde ja tervishoiutöötaja lasteaias. Praegu töötab ta Pärnu-Jaagupi hoolduskodus õendusjuhina ning koju minnes jätab ta töömured seljataha, sest ka läbipõlemist on ta elus kogenud.

Oled Tallinna lähedal Sakus sündinud ja pikalt seal elanud. Kuidas tuli otsus kolida pealinnast ligikaudu 100 km kaugusele väiksesse Halinga valda?

Regyta Eriste, foto: Karmen Kärg

Läksin pärast põhikooli lõppu Tallinna Meditsiinikooli, mis praegu on ümber nimetatud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliks, ning viimasel kursusel abiellusin. Otsustasime abikaasaga maale elama kolida ja taastada tema vanaisa talu. See oli romantiline talude taastamise aeg 1990ndatel.

Sel ajal oli palju väikseid haiglaid ning olin oma praktika teinud toonases Pärnu-Jaagupi haiglas. Kuigi vanemõde ütles, et tööle ma sinna ei saa, läks siiski teisiti: õdesid olid tarvis ning mind võeti meeskonnas hästi vastu.

Praeguseks on Pärnu-Jaagupi haiglast saanud Pärnu-Jaagupi hoolduskodu ning olen justkui ringiga tagasi kohas, kust alustasin oma õekarjääri.

Tervishoiutöötajate puudus on praeguse koroonakriisi üks suuremaid murekohti. Kuidas leiate töötajad hooldushaiglasse?

Nagu kõikjal, on meilgi puudus õdedest. Hiljuti avaldasime õe leidmiseks töökuulutuse, kuid ühtegi avaldust ei tulnud. Hooldajatega on meil praegu hästi. Oleme leidnud inimesi, kes tahavad seda tööd teha. On olnud ka selliseid, kes on tulnud siia tööle ning peagi leidnud, et see töö ei sobi neile. 

Mitmed hooldajad on läbinud kaheaastase koolituse ning ülejäänud on läbinud kolmekuulise hooldajakursuse. Kaks töötajat, kes peagi pensionile suunduvad, ei ole koolitust läbinud ning me lepime selle olukorraga. Eakamad inimesed kardavad kursustega kaasnevat akadeemilisust.

Missugune on koostöö teiste tervishoiuasutustega?

Osa patsiente suunab iseseisvale statsionaarsele õendusabiteenusele perearst. Kui patsient on hoolduskodusse tulnud mõnest kaugemast Eestimaa nurgast ja on olnud nõus sellega, et talle valitakse kohalik perearst, siis ka nemad loetakse kohaliku perearsti nimistusse. 

Hea koostöö on Pärnu haiglaga. Meile helistavad arstid, õed ja haigla sotsiaaltöötajad, et uurida, kas on kohti, ning kui on, võtame patsiendi vastu õendusabiteenusele. 

Kas tervishoiuteenused üle Eesti on ühtmoodi kättesaadavad kõigile?

Kindlasti ei ole. Kui inimesel õnnestub saada hea perearst, siis see on suur õnn. Kui kogukonnas on hea perearst ja -õde, siis tuleb neid hoida.

Meie kandis on mitmed väiksed õendushaiglad, lisaks Pärnu-Jaagupi hoolduskodule ka näiteks Vändra Tervisekeskus ja Kilingi-Nõmme tervise- ja hooldekeskus. Pärnu haiglal on oma õendusabiteenuse osakond. Seega on statsionaarne õendusabiteenus meie kandi inimestele kättesaadav. Tallinna kolleegid ütlevad aga, et Tallinnas on õendushaiglas koha saamine õnneasi.

Kuidas õeteenused on vastu võetud?

Meil on väga tublid pereõed ja nad on palju kohustusi perearstilt üle võtnud. Kohalik kogukond hindab neid. Inimesed tulevad hea meelega pereõe vastuvõtule ja suhtlevad temaga meelsasti. 

Töötasin enne Pärnu-Jaagupi hoolduskodusse tööle tulemist perearstikeskuses ning vahel juhtus, et patsient helistas hiljem ja palus, et ma räägiksin üle, mida arst rääkis. Ka õendushaiglas suheldakse hea meelega õega. Õdesid usaldatakse.

Missuguseid muutusi vajab tervishoid?

Lõpetasin Tallinna Tervishoiukõrgkoolis magistriõppe esimeses lennus eelmisel aastal. Minu lõputöö teema oli „Õendusloo dokumenteerimise kvaliteedi parendamine ühe maakonna kolme asutuse iseseisva statsionaarse õendusabi osakondades NANDA-I koolitustega“.

Minu arendusprojekti eesmärk oli alustada NANDA-diagnooside kasutamist kolmes õendushaiglas. Ootan väga õendussekkumiste (NIC) ja õendustulemuste (NOC) taksonoomiate eestikeelseid tõlkeid.

Eriõdedel võiks olla rohkem volitusi. Kui meil on koolitatud pereõde, siis tal võiks olla õigus anda teatud juhtudel saatekirju. Näiteks koduõde võiks saada volitused saatekirja andmiseks õendushaiglasse ja ka vastupidi – eriõde õendushaiglas võiks saada volituse suunata koduõendusteenusele jne.

Praegu näeme palju puudulikke perearstide saatekirju ja kehv olukord on välja tulnud ka Haigekassa auditites. Sarjata saavad õendushaiglad, sest võtame patsiendi vastu puuduliku saatekirjaga. Kui inimene on Pärnu-Jaagupi hooldushaiglasse tulnud teisest Eesti otsast, Valgast või Võrust, siis ma ei saa saata teda ukselt tagasi ainult sellepärast, et tal on puudulik saatekiri. On väga tublisid perearste, kes saadavad väga hea saatekirjaga patsiente. 

Missuguseid probleeme see tekitab, kui õendusabihaiglasse saadetakse puuduliku saatekirjaga patsient?

Õendusabihaiglas töötab õde saatekirja alusel ning arstil on konsultandi roll. Kui saatekirjas on kirjas minevikus pandud diagnoosid, kuid puudub info, missugune on patsiendi praegune seisund ja raviplaan, siis on meil raske talle head õendusabiteenust pakkuda. 

Patsiendi lähedased uurivad meilt, miks ei tehta uuringuid, mõistmata, et õendusabiteenus ei ole aktiivravi teenus. Vahel tuleb patsiendiga kaasa sõnum, et talle hakatakse taastusravi tegema, aga õendusabiteenus ei ole taastusravi. Kuna perearstid ei valmista patsienti ja lähedasi ette, siis on inimestel ootus, et patsient hakkab saama massaaži ja füsioteraapiat.

Meil on väga kindlad kriteeriumid, mida õendusabiteenus sisaldab. Ühtegi uuringut või analüüsi peale uriini testribaga testimise ja veresuhkru mõõtmise meie teha ei saa. 

Õendusabiteenuse eest peab teatud summa maksma ka patsient. Kui palju puutute kokku olukorraga, kus inimene või tema lähedased ei suuda õendusabiteenuse eest maksta?

Perekonnaseadus paneb patsiendi lähedastele kohustuse eaka eest hoolt kanda. Kui inimesel lähedasi ei ole, siis võtab maksmiskohustuse üle kohalik omavalitsus.

Õendusabiteenuse eest peab patsient ise maksma 15%, s.t Pärnu-Jaagupi hoolduskodus 13,26 eurot päevas. Kuus teeb see ligikaudu 400 eurot. Kõigil eakatel pole pension nii suur, et omaosalust maksta. Perearst või haigla sotsiaaltöötaja peaksid seda patsiendile ja tema lähedastele enne õendusabiteenusele suunamist selgitama. Osale inimestest on see suureks ebameeldivaks üllatuseks, kui nad siia tulevad, sest neile ei ole sellest räägitud. 

Kuidas toimub töö lähedastega?

Kui patsient tuleb koos lähedastega, siis me arutame läbi, mida meilt oodatakse ja mida õendusabiteenus saab pakkuda. Selgitame, et meil on kogenud õed, ja räägime, millised eesmärgid tervise hoidmiseks seame. Väga olulisel kohal meie töös on suhtlus lähedastega. Kommunikatsioon on väga tähtis.

Kui patsient on eakas, siis on ka tema pere meie patsient. See on perekeskse õenduse keskne mõte. Laste puhul on see normaalne, et kui laps on haige, siis vanemad osalevad aktiivselt ravis. Perekeskne meditsiin on mulle südamelähedane. Uurisin seda teemat oma tasemeõppe lõputöö raames.

Eaka puhul ei ole suhtlus lähedastega nii lihtne. Kas või see, kui palju eakas ise soovib, et ma tema tervisest lähedastega räägin. Kui lähedane ei ole eaka eestkostja, siis on küsimus, kui palju terviseinformatsiooni võin talle anda. Lähedase haigestumine on perekonna jaoks raske. Kui eakal on dementsus, millega kaasneb regressioon, võib see lähedastele tähendada leinaprotsessi algust ning sellega kaasnevad tugevad tunded. On ka selliseid lähedasi, kes ei ole valmis eakale pandud diagnoosiga leppima.

Tihti on lähedastel ka süütunne. Kui eaka inimesega ei ole koos elatud ning ei ole kõrvalt nähtud tema tervisekadu, siis ühel hetkel, kui eakas enam ei saa endaga hakkama, on see neile suur šokk, sest nende jaoks toimus see äkki.

Süütundega kaasnevad tugevad emotsioonid. Meid ähvardatakse vahel ka meediaga. Peame alati professionaalseks jääma, ka siis, kui meile halvasti öeldakse. 

Mis on teie töös positiivset?

Positiivset on palju. Meil on tore ja ühtehoidev meeskond, kellega naerame palju ja teeme nalja ka koos eakatega. Ma loodan, et suudan patsientide päeva nii palju paremaks muuta, kui on minu võimuses. Meie töö puhul on oluline valvest koju minnes jätta ka töömõtted töö juurde, sest muidu on läbipõlemisoht suur. Alati see muidugi ei õnnestu. 

Kas olete kogenud läbipõlemist?

Kogesin läbipõlemist noore õena ühes teises hooldekodus töötades. Mul oli 38 patsienti, kelle tervislikku seisundit iga päev jälgisin. Peagi rajati uus maja ja sinna tuli ligikaudu 20 uut klienti. Sel ajal olid hooldajad ilma koolituseta ja ma olin ainuke õde. Mulle helistati ööpäev ringi nõu küsimiseks.

Ma ei suutnud enam ennast tööst välja lülitada. Alles pereõena tööle asudes sain aru, et olin vaimselt kokkuvarisemise äärel. Ma võpatasin veel mõnda aega iga telefonikõne peale. 

Mis motiveerib teid seda tööd tegema?

Ma armastan seda tööd, kuid aeg-ajalt on raske. Me ei näe alati positiivset tulemust. Kui reieluukaela murruga patsient hakkab uuesti kõndima ja saab koju minna, siis see rõõmustab. Aga alati ei lähe meie majas niimoodi. Meile tulevad ka rasked insuldipatsiendid ja vähi viimase staadiumiga patsiendid. Kui sa saad sellele inimesele ja lähedastele sellises olukorras toeks olla ning näed, et lähedastel on sinust abi, siis see motiveerib. 

Angelika Viherpuu on töötanud kümmekond aastat pereõena Lihulas ning enne seda töötas ta Lihula hooldekodus. Hoolimata aeg-ajalt töös ettetulevatest raskustest valiks ta igal juhul sama ameti uuesti, sest ta armastab õe tööd.

Missugune on inimeste tervis teie pilgu läbi?

Angelika Viherpuu, foto: Markus Sein

Arvestades olukorda, milles juba teist aastat elame, siis inimeste hulgas on kasvanud ärevus ning see omakorda on võimendanud krooniliste haiguste süvenemist.

Kuidas praegune koroonaolukord teie tööd on mõjutanud?

Praegu on perearstikeskuse töö fookus peamiselt vaktsineerimisel. Kõik krooniliste haiguste visiidid, mis ei ole ägedad, on praegu edasi lükatud. Igapäevaselt peame tegelema ka laste tervisekontrolliga, vaktsineerimiste ja kõikide ägedate haigustega.

Koroonaaeg on muutnud ka inimeste käitumist. Enam ei tulda lihtsalt perearsti ukse taha järjekorda istuma. Meil toimib patsientide registreerimine vastuvõtule. See on hästi juurdunud inimeste teadvusse.

Kuidas Lihulas vaktsineerimine on kulgenud?

Kooliõpilased on vaktsineerimiseks vähe soovi avaldanud. Vanemast elanikkonnast on Lihulas küllalt palju vaktsineerituid. Kõige vähem tunnevad vaktsineerimise vastu huvi 18–40-aastased.

Kui vastuvõtule tuleb inimene, kes ei ole vaktsineeritud, siis nõustame teda ja paneme südamele, et ta mõtleks ka teiste inimeste tervise peale .

Väga raske on sellistele inimestele, kes on kindlalt otsustanud mitte vaktsineerida, midagi selgitada. Eakamatel on vaktsineerimisega seotult mitmed hirmud. Nad kardavad süsti ja kõrvalmõjusid, kuid neid saab selgitamisega ümber veenda, kui ütlen, et karta tuleb pigem haigust.

Missugune oli koroonaaja algus teie perearstikeskuses möödunud aastal?

See aeg oli väga töiselt vaikne aeg. Peamiselt suhtlesime patsientidega telefoni teel. Inimesed ei julgenud ringi liikuda, sest teadmised haiguse kohta olid piiratud. Patsiendid said ise oma väiksemate tervisemuredega hakkama ning perearstikeskusesse pöörduti vähem.

Need hirmud on tänaseks kadunud.

Missuguste muredega inimesed perearsti poole pöörduvad?

Tervisemured on erinevad. Pereõena puutun kõige enam kokku krooniliste haigetega, kelle muresid pean lahendama. Kuna olen retseptiõigusega pereõde, siis on minu ülesandeks retseptide pikendamine. Näen süsteemist, kas inimene on oma ravimid välja ostnud ning kui ta ei ole raviga aktiivselt tegelenud, siis nõustan teda. Nõustamine haiguste suhtes on minu igapäevane töö. Vereanalüüsides kajastub inimese tervislik seisund, mille järgi saan hinnata, kuidas ta on minu varasemaid nõuandeid arvestanud.

Kuidas kroonilisi haigeid nõustate?

Angelika Viherpuu, foto: Markus Sein

Mulle meeldib, et saan pärast patsiendiga tema tervisemurede üle arutamist talle kaasa anda tema tervislikku seisundit selgitava voldiku, mida ta saab kodus rahulikult lugeda. Järgmisel visiidil saab üle küsida, kui midagi jäi arusaamatuks.

Diabeedidiagnoosi saanud patsiendid on alguses oma diagnoosist šokis. Nad käivad eriõe vastuvõtul, aga siiski tuleb mitmed lihtsad asjad nagu veresuhkru mõõtmine ja dieedipäeviku pidamine pereõel uuesti üle rääkida. Diagnoosi saades on patsient võimetu kogu infot korraga vastu võtma. Tervishoius kehtib vanasõna „kordamine on tarkuse ema“. Inimesed ikka unustavad või ei saa esimesel korral aru.

Kui hea on teil koostöö teiste tervishoiuasutustega?

Lihula hooldekodus on meie patsiente ja sealse hooldekoduga on hea koostöö. Perearst käib seal n-ö koduvisiidil ja vajaduse korral käin mina analüüse võtmas. Ka koduõdedega on hea koostöö.

Kui patsient peab minema õendusabi teenusele, siis otsin talle sobiva koha.

Meil on koostöö kohaliku sotsiaalabi osakonnaga. Perearst käib koduvisiitidel, võtab vereanalüüse ja hindab patsiendi toimetulekut. Inimesed tahavad oma kodus elada vaatamata rasketele kroonilistele haigustele. Kui vaja, siis hakkab nende toimetulekut hindama koduõde ja sotsiaaltöötaja. On ka selliseid eakaid, kes sooviksid hooldekodusse elama minna, kuid rahaliste raskuste puhul ei saa seda endale lubada.

Kas tervishoiuteenused on kõigile ühtmoodi kättesaadavad?

Ma arvan, et Lihulas on. Meil on kohapeal perearstikeskus, apteek ja hambaravi, mis on olulised.

Missugust muutust tervishoiusüsteem vajab?

Kõige suurem probleem on ikkagi õdede puudus.

Mis teid motiveerib seda tööd tegema?

Inimeste tänulikkus. Patsiendi rõõm, kui ta on saanud oma tervisemurele abi. See ei pea olema suur tänulikkuse žest, aga kui see tänulikkus paistab välja, siis see teeb südame soojaks.

Mis teeb pereõe töö juures kurvaks?

Inimeste ärevusest tulenevalt on sagenenud ebameeldivalt ütlemised.

Kas te valiksite uuesti selle ameti?

Valiksin küll, mulle meeldib õe töö. Ka hooldekodus meeldis mulle töötada, aga sealne töö on vaimselt raske.

Pereõe töö on vaheldusrikas ning positiivsust on minu töös ka. Rõõm on näha, kui emad tulevad beebidega profülaktilisse kontrolli ning mõlemad on rõõmsad. Rõõm on näha laste arenemist ja kasvamist.

Viimased uudised

Kirev terminoloogia meie armsas emakeeles

Ühine terminoloogia on mõistmise ja koostöö alus. Mõistete ühtlustamiseks kutsus EÕL kokku komisjoni.

Tartu Ülikool lõi koos Norra ülikooliga patsiendiohutuse õppeaine

Õppeaine toimub uudses formaadis, kus ühel kursusel õpivad nii praktiseerivad õed kui magistrandid.

Õde, abiõde, eriõde – mis on nende ametinimetuste taga

Anneli Kannus selgitab, mis eristab kolme sarnase nimega professionaali: õde, eriõde ja abiõde

Milleks Õdede Liidule rahvusvahelised õendussuhted?

Eesti Õdede Liidu asepresident Gerli Liivet tutvustab rahvusvahelisi organisatsioone, kuhu EÕL kuulub.

Platseebo ja notseebo – teadus ja ebausk

Eesti Tervisemuuseumi peavarahoidja Eero Kruusmaa räägib platseebost ja notseebost.

Miks on eriõde vajalik …

Eesti Õdede Liidu asepresident Gerli Liivet räägib eriõenduse kasulikkusest tervishoius.