Märka kaastundeväsimust!

Tervishoius leiutatakse pidevalt uusi seadmeid, parandatakse ravi kvaliteeti ja patsiendirahulolu. Arenguid varjutab töötajate puudus ja nende kasvav koormus. Ülekoormuse tulemusel kipub tekkima kaastundeväsimus, mis võib töötaja tööelust kõrvale jätta. 

Tervishoius on kaastundeväsimust üha enam. Kaastundeväsimuses põimuvad kaks komponenti: teisene traumaatiline stress ja läbipõlemine. Seda iseloomustab suutmatus abivajajatele kaasa tunda ning adekvaatselt iseenda seisundit hinnata.

Kaastundeväsimus võib kujuneda väga kiirelt, aga ka ajapikku. Uuringute põhjal on jõutud järeldusele, et mõnikord piisab ühekordsest kokkupuutest traumeeritud isikuga, näiteks juhul kui tuleb aidata kedagi, kel on sama trauma (nt seksuaalne ärakasutamine) kui abistajal endal. Oluline on ka kokkupuute aeg – kas tegemist on ühekordse visiidi või nädalate-kuude pikkuse kontaktiga. Kaastundeväsimuse tekkimist soodustab haavatavate inimgruppidega töötamine, nagu vähihaiged, lapsed, puudega inimesed jne.

Pikaajaliste uuringute tulemusel on leitud, et kaastundeväsimuse tekkimise kaks kõige olulisemat tegurit on varasem traumeerituse tase ja liiga kõrged nõudmised.

Elulised kogemused mõjutavad töist hakkamasaamist

Varasema traumeerituse alla mõistetakse eelkõige lapsepõlves kogetud, kuid ka hilisemaid traumasid ja läbielamisi (lein, kaotused, vägivald). On ehk ootamatugi, et teiste inimeste traumadega toimetulekut mõjutab see, millise kohtlemise osaks me varases lapsepõlves saime. Mõtete ja tunnete juhtimise oskus aitab õnneks end säästa.

Kiindumussuhe tekib esimesel eluaastal peamise hooldajaga (enamasti ema või isa). Seda on nelja tüüpi: ärev, vältiv, desorganiseeritud või turvaline. Kiindumussuhte tüüp mõjutab oluliselt emotsionaalset toimetulekut täiskasvanueas – domineeriv kiindumussuhte tüüp avaldub eelkõige olukordades, kus ollakse haavatav, näiteks ärev, hirmul või väsinud.

Mina-eristumise mõistet on pereterapeudid sõnastanud kui inimese võimet eristada oma mõtteid oma tunnetest. Mina-eristumine tähendab ka seda, et inimene suudab vahet teha enda ja teiste inimeste mõtetel ja tunnetel. Mida madalam on inimese mina-eristumise tase, seda emotsionaalsemalt ta reageerib, seda suurem ärevus teda sotsiaalsetes olukordades valdab ning seda väiksem on ta võime selgelt mõelda. Mida kõrgem mina-eristus, seda lihtsam on inimesel olla kontaktis teise inimesega, kaotamata võimet jääda iseendaks.

Pidevas stressis olles ning varasemaid lahendamata teemasid eirates on kerge oma patsientide hirme, emotsioone ja leina omaenda tunnetega siduma hakata.

Kõrged nõudmised võivad viia läbipõlemiseni

Tööalaselt võivad liiga kõrged nõudmised tuleneda töökorraldusest, ülemuse ootustest või töötajast endast. Sageli võetakse need omaks vabatahtlikult ja pahaaimamatult, justkui suurema eesmärgi nimel. Näiteks suurema sissetuleku nimel tehakse ületunde ja liiga pikki vahetusi; patsientide toetamiseks võetakse enda kanda töö, milleks pole piisavat ettevalmistust.

Liigkõrged nõudmised võivad seatud olla ka iseendale. See avaldub näiteks perfektsionismis ehk sellistes arusaamades nagu „pean olema kõigist parem ja/või kiirem“, „vead ei ole lubatud“, „ei tohi haigestuda“ jne. Samuti võib probleemiks olla enda vajaduste ja piiride vähene tajumine ja tundmine. Näiteks seatakse endale nõue kõigega ise hakkama saada, kuulata alati kõigi kolleegide muresid, elada neile kaasa, püüda neid lahendada, tulla teistele vastu jne.

Kaastundeväsimuse sümptomeid tasub teada

Kaastundeväsimuse üks märke emotsionaalsel tasandil on sageli meeleolu langus, liigne tundlikkus, ärevus, hirm, süütunne, abitus, kiire ärritumine, pidev väsimus, aga ka viha ja raev. Tekkida võivad muutused söögiisus ja unehäired – uinumisraskus, pindmine ja/või katkendlik uni, liigvarane ärkamine.

Tunnetega käivad sageli käsikäes somaatilised vaevused. Näiteks higistamine, kiire südamerütm, hingamisraskused, valud, uimasus ja peapööritus ning nõrgenenud immuunsüsteem, mille tulemusel jäädakse kergesti viirusinfektsioonidesse.

Kognitiiv-käitumuslike sümptomite hulka kuulub halvenenud tähelepanu ja keskendumisvõime, mille tulemusel suureneb võimalus kaotada asju või sattuda õnnetustesse.

Puudutatud saavad ka isiklikud suhted. Kaob huvi suhelda, tõmbutakse eemale ja isoleerutakse. Kergem on sattuda konflikti. Võib tekkida usaldamatus. Väheneb huvi lastega tegelemise ja intiimsuse vastu. Endaga konfliktis olles projitseeritakse teistele frustreerivaid tundeid (nt viha või süütunne). Selle tulemusel on kerge kujunema üksildustunne.

Spirituaalsete sümptomite hulka kuuluvad elu mõttes kahtlemine, eesmärgitus, lootusetus, suurenenud skepsis.

Töö tulemuslikkus võib väheneda, sest inimese töömoraal ja motivatsioon langeb, inimene hakkab ülesandeid vältima, suhtub asjadesse üldiselt negatiivselt, tänutunne väheneb, tekivad konfliktid kolleegidega, neist eemaletõmbumine või hoopiski töölt puudumine.

Sageli märkavad kaastundeväsimuse sümptomeid kõigepealt kolleegid või lähedased. Endale võib muret olla esialgu raske tunnistada. Kui kolleegid või lähedased teevad sellelaadse tähelepaneku, on vaja teha paus ja endalt ausalt küsida: kuidas minuga tegelikult on? Seda võib olla raske üksi mõtestada, kuid abi saab vaimse tervise õelt või psühholoogilt.

Aita iseennast!

Nii nagu kaastundeväsimuse kujunemisel ja väljendumisel, on ka kaastundeväsimuse vältimiseks ja sellest taastumiseks igale inimesele oma retsept. Igaüks peab mõtlema, mis teda kõnetab ja mida ta vajab. Vastutus iseenda ees ehk meie isiklik heaolu on sama oluline kui vastutus meie patsientide, klientide, kolleegide, kutseala ja laiemalt ühiskonna ees.

Mõtle ja märka!

  • Milline on minu lugu? Kui teadlik ma olen oma traumadest? Mälestustest? Milliseid kaotusi mul on elu jooksul olnud? Kuidas need on mind puudutanud? Kas ja kuidas ma olen nendega tegelenud?
  • Milline on minu praegune emotsionaalne tasakaal? Milline on peamine mind valdav tunne? Olen ma peamiselt positiivsel või negatiivsel poolel? On mul häirivaid emotsioone? Kas ja millisel määral olen oma tunded n-ö külmutanud või alla surunud? Kuidas mu keha tundeid väljendab? Kui palju ja millest kogen naudingut ja heaolu?
  • Kui palju aega ma võtan iseendale? Milline on minu kvaliteetaeg? Milliseid eneseabi tegevusi ma regulaarselt teen (raamatute lugemine, filmide vaatamine, reisimine, lõunapausi ajal jalutamine, tee või kohvi nautimine, päeviku pidamine, sõpradega kohtumine, trennis käimine jne)? Kui teadlikult ma neid teen?
  • Milline on minu suhete kvaliteet kolleegidega? Partneriga? Lastega? Vanematega? Sõpradega? Kas midagi on liiga vähe? Liiga palju?
  • Milline on minu areng tööalaselt ja isiklikus elus, sealhulgas eneseareng? Saan ma sellesse piisavalt panustada? Mis mind takistab? Mis toetab?

Organisatsioonis tasub luua keskkond, kus saab regulaarselt avatult ja turvaliselt jagada tööga seotud muresid ning ka seda, kuidas töö mõjutab isiklikku ja ametialast elu. Oluline roll on toetaval töökeskkonnal, mis julgustaks asjakohast debriifingut, regulaarseid tööpause, ühiseid koosviibimisi, kaaslaste toetust, töökoormuse hindamist ja vajadusel muutmist ning võimalusi edasiseks professionaalseks arenguks.

Viimased uudised

Täiendkoolituse võimalus mikrokraadina

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis avatakse järgmisel õppeaastal 12 tasulist mikrokraadikursust.

Eetilised väljakutsed esmatasandi tervishoius

Eetika küsimus on pikk, kohati laialivalguv ja filosoofiline, kuid pidagem meeles – eelkõige ära tee kahju.

Selgusid silmapaistvad teadustööd õendusvaldkonnas

Teadustööde tunnustamise traditsioon on Eesti Õdede Liidus juba üle 10 aasta.

Raviteekonnad loovad ühise pinna patsiendile ja tervishoiutöötajale 

Ootamatu tervisemure viib inimese keerukale teekonnale eri spetsialistide ja asutuste vahel.

Vaimse tervise õdede panus koolitervishoius

Loodetavasti on tervishoiusüsteem liikumas suunas, kus koolitervishoiul saab olema kindel roll.

Aasta õde 2023 on Eda Mudalomp

Rahvusvahelisel õdede päeval on Eesti Õdede Liidul traditsioon välja anda aasta õe tiitel.