Traumasid on väga erinevaid ning need võivad olla kergemad ja raskemad. Kuidas traumast taastuda, kuidas valuga toime tulla ja kuidas teha kindlaks, et oled traumast taastunud? Vastab Valga haigla kiirabi õde-brigaadijuht Marje Rebane.
Millised traumad on kõige sagedasemad?
Kõige sagedasemad on jäsemetraumad. Nooremate inimeste traumad on enamasti seotud sportimisega, õnnetusi juhtub treeningutel või erinevate liikumisvahenditega ning kukutakse vaba aega veetes. Vanemate inimeste traumade peamine põhjus on kukkumine. Sageli on lisaks luumurrule või pehmete kudede vigastusele tekkinud õnnetuse tõttu ka haav. Traumasid on erinevaid liike.
Esiteks luumurd ehk luu terviklikkuse katkemine, mis võib olla põhjustatud traumast, korduvast väiksest koormusest või patoloogilisest muutusest näiteks kasvaja näol. Luumurd on luu järjepidevuse katkemine kaheks või enamaks osaks ehk fragmendiks. Luumurruga kaasneb peaaegu alati ka ümbritsevate pehmete kudede nagu lihaste, rasvkudede ja naha vigastus.
Teiseks põrutus, mis on löögi või kokkupõrke järel tekkinud vigastus. Põrutuse korral on nahk tavaliselt terve, kuid näha võib olla kudede vigastusest tekkinud verejooks naha alla ehk verevalum.
Kolmandaks traumaks on venitus, mis tekib tavaliselt liigeseid tabanud välise jõu põhjustatud vigastuse tõttu ning see võib haarata ka lihaseid ja kõõluseid.
Siis on veel nikastused ja nihestused. Nikastuse korral tekib liigest ümbritseva liigessideme ja kudede venitus või rebend tugevate ja äkiliste liigutuste tõttu. Nihestusel liigub liigese liikuv osa, luu, valesse suunda ja väljub liigeskapslist ehk liigeseõõnest. Liiges jääb sundasendisse ja deformeerub.
Millele tuleb traumade korral tähelepanu pöörata?
Kergemate traumade puhul tuleks jälgida, kas tekib verevalum, ning tunnetada trauma põhjustatud valu suurust. Väikeste traumade korral ei ole tervishoiutöötaja poole pöördumine alati vajalik, kuid siiski ei tohi sümptomeid alahinnata. Aeg-ajalt puutume ikka kokku inimestega, kes on oma traumat alahinnanud ja meie juurde hilinemisega jõudnud. Raskematest traumadest tõstaksin esile lülisambatrauma, millega tegelemine vajab erilist tähelepanu ja õiget tegutsemist. See võib tekkida trepist või kõrgustest kukkumisel, hüppamisel madalasse vette peaga vastu põhja, autoavariil või otsasõidul jalakäijale, tugeval löögil selja piirkonda, tuli- või külmrelvaga vigastamisel lülisamba piirkonnas. Selliste juhtumite korral peaks kahtlustama pea-, kaela- või selgrootraumat.
Kindlateks selgrootrauma tunnusteks on mõne kehaosa tundetus, nõrkus või liikumatus, surin jäsemetes, halvatus kehaosas (ei tunne jalga, kätt vm), kael ei liigu normaalselt, valu, seljaajuturse ning vahel hingamishäired.
Selliste traumade puhul tuleb esmaabisse suhtuda äärmise tõsidusega. Need, kes pole asjatundjad, neil palume kannatanut mitte liigutada. Kannatanu liigutamise tõttu võib kahjustuda selgrookanal ning katkised luukillud võivad närvid läbi lõigata. Kui on võimalus, et patsient võib abi saabumiseni alajahtuda, kata ta soojalt kinni ning oota abi saabumist.
Mis on sagedasemad vead, mida traumast taastumisel tehakse?
Ühed üritavad traumast suure kiiruga paraneda, tekitades endale ja vigastuse piirkonda lisakoormust ning tulemusena taastumisprotsess venib. Teised kardavad üleüldse vigastatud piirkonda liigutada, võttes ette passiivse paranemise. See aga lükkab taastumist edasi, kuna lihased ei saa oma tööd teha ning nende jõudlus väheneb.
Kuidas saavad lähedased traumapatsiendile taastumisel abiks olla?
Lähedastel on väga oluline roll traumast taastuva patsiendi jälgimisel: osa patsientide puhul tuleb vaadata, et nad väga aktiivse füsioteraapiaga endale liiga ei tee, teisi patsiente tuleb n-ö tagant torkida.
Kuidas tulla toime valudega?
Apteegis on käsimüügis erinevaid valuvaigisteid nagu paratsetamool, ibuprofeen, Dolmen, Nalgesin jne. Kui nende toimest ei ole abi, saab alati raviarstiga vestelda ning muuta valuravi. Raviskeemi võib lisada erinevaid apteekides müüdavad salve. Samuti võib trauma esimestel päevadel, 48 tunni jooksul kasutada jahedat kompressi.
Kui tihti tohib valuvaigisteid võtta?
Valuvaigisteid tohib kasutada täpselt ettenähtud annuses, iga ravimi puhul on see erinev, üleannustamine ei ole lubatud.
Kelle poole peaksid traumast taastuvad patsiendid oma mure või küsimustega pöörduma?
Füsioterapeut sekkub niipea, kui luumurd on parandatud/fikseeritud ja immobiliseeritud. Nii nagu luumurdude puhul, võib ka pehmete kudede vigastus olla tingitud erinevatest kahjustustest. See võib olla tingitud üksikust traumast, näiteks kukkumisest või spordivigastusest, või pikemaajalisest vastava struktuuri ülepingest. Samuti on õed pädevad juhendama traumast taastumisel.
Kelle juurde tuleks pöörduda, et teha kindlaks, kas traumast on taastutud?
Suuremate traumade korral tuleks pöörduda ortopeedi poole, kes on pädev hindama traumast paranemist. Vajaduse korral saadab ta lisauuringuid tegema.
Väiksemate traumade korral saab abi pereõelt, perearstilt, kirurgilt. Taastumine väiksematest vigastustest on individuaalne, see oleneb vigastuse asukohast, möödunud ajast, indiviidi eelnevast terviseseisundist. Kui teatud aja möödudes vigastuse piirkond ikkagi ei lase pöörduda tavapärasse elurütmi, on perearsti poole pöördumine igati õige ning tema otsustab edasise ravitaktika.
Kui kaua võib traumast taastumine aega võtta?
Traumast paranemisele kuluv aeg sõltub trauma suurusest ja olemusest, sellest, kas tegemist on pehmete kudede vigastusega või luumurruga, ja trauma asukohast. Samuti on paranemine üsna individuaalne.
Luumurru paranemise aeg sõltub üsna palju sellest, kus piirkonnas murd on. Kaks tähtsamat faasi luumurru paranemisel on kalluse teke ja stabiliseerumine.
Kalluse ehk luumurru murrupindade vahele kasvava ja neid ühendava sidekoe teke on osaline luu paranemine, kui luuotstesse formeerub esmane kallus nii, et piirkonnas on minimaalne liikuvus. Surve all olev luu on veel valulik ning röntgenpildil on veel nähtav murru joon. Kuni luu pole täielikult paranenud, ei tohi kanda kogu keharaskust vigastatud jäsemele ning vajalik võib olla ka väline tugi.
Stabiliseerumine on luu täielik paranemine nii, et murru piirkonnas pole luu liikumine võimalik. Röntgenpildilt pole näha murrujoont. Nüüd võib alustada täieliku funktsiooni taastamisega, ilma et tekitaks kahju luumurru piirkonnale. Luu on täielikult paranenud ning omab murrueelset tugevust.
TRAUMAST TAASTUMISE RICE-MEETOD
R ehk puhka (ingl rest).
Esimesed kuni 48 h vigastuse tekkest on ravi seisukohalt väga kriitilised ning liikumist on vaja piirata. Liikumine on lubatud kuni valu tekkeni.
I ehk jää (ingl ice).
Oluline on 48 h jooksul vigastuse piirkonda jahutada näiteks jääkotiga iga 3–4 tunni järel, korraga kuni 20 min. Külmakotti ei tohi aga panna paljale nahale ega kasutada kauem kui 20 min. Vigastus pikema jahutamise tõttu kiiremini ei parane, ent oht on koekahjustuseks.
C ehk surve (ingl compression).
Kasutada tuleks fikseerivat sidet, nt elastiksidet. Side peab olema vigastuskohal tihkelt, ent ei tohi takistada normaalset verevoolu.
E ehk ülestõstmine (ingl elevation).
Vigastatud jäset tuleb hoida üleval. Ööseks võib asetada padja jala või käe alla.
Intervjuu on ilmunud novembris 2020 ajakirjas Eesti Õde.