Elanikkonna vananemisega suureneb paratamatult südame-veresoonkonnahaigustesse haigestumine. Tervisestatistika näitab, et need on Eestis endiselt peamine surmapõhjus. Kuigi südamehaigusi ei saa alati täielikult ära hoida, on patsiendi elukvaliteeti võimalik parandada ravimite ja eluviisimuudatuste abil. Samuti saab erinevate sekkumistega pikendada eluiga.
Olulist rolli mängib südamehaige kompleksne taastusravi, mis vähendab korduvhaigestumisi, hospitaliseerimise vajadust ning parandab oluliselt patsiendi elukvaliteeti. Taastusravi hõlmab riskitegurite hindamist, individuaalse raviplaani koostamist ja eluviisialast nõustamist.
Südamehaigete taastusravile suunamine on Eestis pigem tagasihoidlik. Tervisekassa raviarvete analüüs näitas, et taastusravile jõuab vähem kui 15% südamehaigetest. See oli üks põhjusi, miks Eesti Taastusarstide Selts algatas 2021. aastal südamehaige kompleksse taastusravi ravijuhendi koostamise, mis valmis 2025. aasta lõpus. Uus juhend kirjeldab südamehaige kompleksset taastusravi mitmekülgse sekkumisena, mis on kohandatav iga patsiendi individuaalsetele vajadustele. See hõlmab kehalist treeningut, füüsilise aktiivsuse soodustamist, terviseharidust, riskitegurite juhtimist ning psühhoemotsionaalset tuge.
Ravijuhend käsitleb täiskasvanud patsiente, kel on diagnoositud krooniline südamepuudulikkus, äge koronaarsündroom, teostatud koronaarinterventsioon või -šunteerimine või südameklapi proteesimine. Samuti käsitleb ravijuhend kroonilise koronaarsündroomiga patsiente. Ravijuhend on mõeldud kasutamiseks perearstidele ja pereõdedele, taastusarstidele ja füsioterapeutidele, kardioloogidele, sisearstidele ning valdkonnas töötavatele õdedele ja eriõdedele. Südamehaige taastusravisse kaasatakse vajadusel teisi eriarste, samuti psühholoog ja tegevusterapeut, kes aitavad toetada vaimset tervist ning enesejuhtimisoskuste kujundamist.
Riskitegurite hindamine – esimene samm taastumisel
Südame-veresoonkonnahaiguste modifitseeritavate riskitegurite hindamisel on oluline roll õdedel, kes esmast kontakti luues määravad kindlaks südamehaige patsiendi üldise terviseseisundi. Mõõdetakse vererõhku, kehakaalu, vöö- ja puusaümbermõõtu ning nende suhet, hinnatakse tubaka ja alkoholi tarvitamist, psühhoemotsionaalset seisundit ning sotsiaalse võrgustiku olemasolu.
Vastuvõtule tulnud inimesel mõõdetakse vererõhku. Kõrge vererõhu korral on südame koormus suurem, kuna iga kokkutõmme tehakse tugevama jõuga, et ahenenud soontest verd läbi suruda ning organismi hapniku ja toitainetega varustada. Puhkeoleku hüpertensiooni korral süstoolse vererõhuga > 200 mmHg või diastoolse vererõhuga > 110 mmHg on treening vastunäidustatud.
Olulised näitajad on kehakaal, kehamassiindeks ning vöö- ja puusaümbermõõdu suhe, mis näitab abdominaalset rasvumist. Kõhuõõneelundite ümber kogunev liigne rasvkude häirib glükoosi ainevahetust, põhjustab veres HDL-kolesterooli vähenemist ja triglütseriidide rohkust. Naiste tervislik vööümbermõõt on < 80 cm, ainevahetushäirete risk suureneb, kui vööümbermõõt on ≥ 88 cm; meestel vastavalt < 94 cm ja ≥ 102 cm.
Ülekaalulised patsiendid vajavad sageli motiveerimist kaalu langetamiseks. Alakaalulistel patsientidel tuleb hinnata, kas nad saavad toidust piisavalt toitaineid; toitainete puudus võib muuta treeningu ohtlikuks, tekkida võivad toitainete vaegusest tingitud tervisehäired, iseeneslikud murrud. Rasvunud või alatoitunud patsiendid suunatakse vajadusel toitumisterapeudi vastuvõtule.
Hinnatakse ka tubaka- ja alkoholi tarvitamist. Nikotiin ahendab veresooni ja sigarettides sisalduvad kemikaalid muudavad nende seinad kleepuvaks, soodustades rasvaine ladestumist. Suitsetaja risk haigestuda südamehaigustesse on 2–4 korda suurem – ja sama kehtib ka alternatiivsete nikotiinitoodete tarvitamise kohta. Alkoholi tarvitamise hindamiseks kasutatakse AUDIT-testi. Nii tubaka- kui ka alkoholi tarvitamise hindamisel ja nõustamisel on soovitatav lähtuda vastavatest Eesti ravijuhenditest.
Kuna psühhoemotsionaalne seisund mõjutab ravisoostumust ja taastusravi edukust, on vaja patsiendi emotsionaalset enesetunnet hinnata vähemalt korra emotsionaalse enesetunde küsimustikuga (EEK-2). Oluline on arvestada, et depressiooniga patsiendid katkestavad taastusravi sagedamini, mistõttu vajavad nad nii tuge kui ka motivatsiooni raviteekonnal püsimiseks. EEK-2 aitab hinnata, kas patsiendil esineb depressioonile viitavaid tunnuseid.
Sotsiaalne tugi, kuuluvustunne ja kaasatus ühiskonda on kõik olulised tegurid raviteekonnal. Kas inimesel on lähedasi, kes teda toetavad? Kas ta pääseb kohapealsele taastusravile või vajab ta kodust treeningkava? Kõiki neid tegureid võetakse taastusraviplaani koostamisel arvesse ning kohandatakse inimese eelistuste ja võimaluste järgi.
Taastusravi planeerimine
Pärast ägedat haigestumist on südamelihas nõrgenenud. Liigne koormus võib olla ohtlik, kuid sama kahjulik on ka täielik kehalise aktiivsuse vältimine. Treenitud südamelihas töötab tõhusamalt, suudab väljutada rohkem verd ja talub koormust paremini. Taastusravi aitab tõsta koormust järk-järgult ja turvaliselt.
Suure südame-veresoonkonnahaiguste riskidega patsiendid suunatakse taastusravikeskusesse individuaalse taastusraviplaani koostamiseks. Füüsilise võimekuse hindamiseks kasutatakse kuldstandardina kardiopulmonaalset koormustesti nii enne kui ka pärast taastusravi – see aitab määrata ohutu treeningkoormuse.
Treeninguid ei tohi alustada ilma taastusarsti hinnanguta, kui esineb näiteks:
- pulmonaalhüpertensioon,
- südamepuudulikkuse NYHA III–IV aste,
- vasaku vatsakese väljutusfraktsioon < 40%,
- mMRC hingeldusskaalal tulemus > 2,
- tursed,
- jääkisheemia,
- anamneesis elustamine,
- südamesisene seade (nt implanteeritav kardioverter-defibrillaator),
- kaasasündinud südamerike täiskasvanul.
Taastusravi korraldus
Taastusravi võtmekomponent on füsioterapeudi juhendatud treeningud – individuaalsed, grupis või digilahenduste abil. Digitaalsed lahendused sobivad hästi neile, kes elavad keskustest kaugel. Uuringud näitavad, et juhendatud kodupõhine taastusravi on sama tõhus kui kohapealne, eriti kui seda täiendavad perioodilised kohtumised füsioterapeudiga. Kindlasti nõuab iseseisev harjutuskava täitmine inimeselt tugevat motivatsiooni.
Treeninguprogrammid ühendavad jõu- ja vastupidavustreeningu, mis parandab kõige tõhusamalt elukvaliteeti ja füüsilist võimekust. Treenida soovitatakse 3–5 korda nädalas, 20–60 minutit korraga, millest vähemalt kaks treeningut võiks olla juhendatud. Vastunäidustuste puudumisel on sobilik ka intensiivne intervalltreening (HIIT). Nii mõõdukas kui ka intensiivne treening annab füüsilise võimekuse, elukvaliteedi ja vasaku vatsakese funktsiooni parandamisel sarnaseid tulemusi.
Üldjuhul on inimestel lihtsam alustada mõõduka intensiivsusega treeningutega. Sobivad tegevused on näiteks kõndimine, jooksmine, rattasõit ja sõudmine. Avatud südamelõikuse järel võib sõudmistreeninguga alustada alles 6–8 nädalat pärast lõikust, kui haav on paranenud.
Jõutreeningut alustatakse madala intensiivsusega, hinnates iga kahe nädala järel, kas koormust on võimalik tõsta. Eesmärk on suurendada lihasjõudu. Jõutreening sobib kõikidele patsientidele, aga oluline on arvesse võtta patsiendi eelistusi ja võimekust. Ülakeha treening on avatud südamelõikuse järel keelatud 6–8 nädalat.
HIITi ohutus südamehaigel patsiendil on ebaselge. Selline treening võib soodustada ägedaid episoode, eriti isheemiatõve ja südamepuudulikkusega patsientidel. Ka ei sobi HIIT klapirikkega haigetele. Seetõttu soovitatakse HIITi vaid neile, kellel puuduvad vastunäidustused ja kes saavad treenida tervishoiuspetsialisti järelevalve all.
Enesejuhtimine – taastusravi oluline osa
Kui esmasel visiidil hinnatakse patsiendi riskitegureid, siis edaspidi keskendub taastusravi meeskond – eriti õde ja vajadusel füsioterapeut – enesejuhtimisoskuste arendamisele. See hõlmab toitumist, liikumist, ravimite tarvitamist ja vaimse tervise hoidmist.
Head enesejuhtimisoskused aitavad patsiendil järgida raviplaani, vähendada stressi, ennetada või edasi lükata uusi haigusepisoode ning vähendada hospitaliseerimise ja suremuse riski. Õde aitab patsiendil seada realistlikke eesmärke, jälgida oma tervisenäitajaid ning vajadusel võtab patsiendi ja/või tema lähedastega aegsasti ühendust.
Artikkel põhineb Eesti ravijuhendil „Südamehaige kompleksne taastusravi“ (Ravijuhend. RJ-I/75.1-2025. Tervisekassa. 2025.)
Kasutatud allikad:
- Statistikaamet. Statistika andmebaas. https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvastik__rahvastikusundmused__surmad/RV56/table/tableViewLayout2
- Dibben G, Faulkner J, Oldridge N, Rees K, Thompson DR, Zwisler AD, et al. Exercise-based cardiac rehabilitation for coronary heart disease. Cochrane Database Syst Rev. 2021;11(11):CD001800
doi: 10.1002/14651858.CD001800.pub4 - Südamehaige kompleksne taastusravi. Ravijuhend. RJ-I/75.1-2025. Tervisekassa. 2025.
- Tubaka-või nikotiinitoodetest loobumise nõustamine, RJ-Z/56.1-2021. Ravijuhendite nõukoda 2021
- Alkoholitarvitamise häirega patsiendi käsitlus, RJ-F/7.2-2020. Ravijuhend. Eesti Haigekassa. 2021
- Edwards BL, Sydeman SJ. Depression Is Associated With Reduced Outpatient Cardiac Rehabilitation Completion Rates: A SYSTEMATIC LITERATURE REVIEW AND META-ANALYSIS. J Cardiopulm Rehabil. Prev. 2019;39(6):365–72.
doi: 10.1097/HCR.0000000000000419 - McDonagh ST, Dalal H, Moore S, Clark CE, Dean SG, Jolly K, et al. Home-based versus centre-based cardiac rehabilitation. Cochrane Database Syst Rev. 2023;10(10):CD007130.
doi: 10.1002/14651858.CD007130.pub5
