Kui aastaid tagasi tähendas perearstiga suhtlemine enamasti kabineti ukse taga ootamist või korduvat helistamist, siis täna suunatakse patsiente üha sagedamini perearsti digiteenindusplatvorme kasutama. See muutus ei ole aga kõigi jaoks ühesugune. Mõttekoda Praxis uuris, kuidas tulevad perearstiabi digilahenduste kasutamisega toime vanemaealised ning millisena näevad olukorda pereõed ise.
Viimase kahekümne aasta jooksul on digilahendused saanud loomulikuks osaks inimeste igapäevaelust ning nende kasutamine on laienenud ka tervishoidu. Eestis loodi tervise infosüsteem ehk patsientide jaoks Terviseportaal juba 2008. aastal ning viimastel aastatel on ka perearstiabis hakatud digilahendusi senisest aktiivsemalt kasutama. Alates 2024. aasta algusest toetab nende kasutamist ka Tervisekassa.
Perearstiabi digiteenindusplatvormide (nt e-Perearstikeskus, Perearst24) eesmärk on pakkuda patsiendile ja perearstikeskusele turvalisi suhtluskanaleid, vähendada telefonisuhtluse koormust ning võimaldada tervisemurede lahendamist ajasäästlikumalt. Praktikas ei tähenda see aga, et digilahendused neid eesmärke siiski alati täidaksid.
Digilahenduste kasutamises esineb endiselt ebavõrdsus, eriti põlvkondade vahel. Andmed näitavad, et eelkõige vanemaealistel võivad puududa vajalikud teadmised, oskused või vahendid, et kiiresti arenevate digiteenustega sammu pidada. Varasemad uuringud Skandinaavia riikidest näitavad, et digilahenduste kasutamine tervishoius võib vanemaealiste jaoks tähendada suuremat sõltumist lähedastest, privaatsusmuresid ning inimliku kontakti kadumise tunnet.
Perearsti juurde digitaalselt
Möödunud aastal viis Mõttekoda Praxis läbi uuringu, et tuvastada, millised on perearstiabi digilahenduste head ja vead vanemaealiste vaatenurgast. Selleks tehti dokumendianalüüs ning intervjuud vanemaealiste patsientidega üle Eesti.
Intervjuudest selgus, et osa vanemaealisi ei olnud perearsti digilahendusi kunagi kasutanud – mõni ei olnud neist isegi teadlik. Perearstiga suhtlemisel eelistati valdavalt telefoni, sest see on harjumuspärane ja arusaadav kanal. Samas kirjeldasid mitmed intervjueeritud, et perearsti kättesaamine telefoni teel on keeruline: tuleb oodata järjekorras, mõnel juhul jätta teade automaatvastajale või selgitada oma muret töötajale, kes pole terviseteemadega kursis, mis tekitab ebamugavust ja ärevust.
E-posti või digiplatvormide kaudu pöördub perearsti poole võrdlemisi väike osa vanemaealistest. Põhjuseks ei ole alati oskuste puudumine, vaid ka vähene motivatsioon või vajadus, sest ka telefonitsi saab asjad aetud. Mõnele sobib digilahendus hästi, teised tajuvad seda ajamahuka ja võõrana – mure tuleb detailselt kirja panna ning vastust ei saa kohe. Rahulolematust tekitab ka keskkondade vähene kasutajasõbralikkus ning vahetu inimkontakti puudumine.
Digilahendus kui viimane võimalus
Paljud intervjuudes osalenud vanemaealised ütlesid, et perearstid ega -õed ei ole neile digilahenduste kasutamist peale surunud. Nad rõhutasid, et saavad vajadusel perearsti või -õega telefoni teel ühendust ning neilt ei eeldata digikeskkondade kasutamist. Samas ilmnes vestlustest, et surve ei pruugi väljenduda otseselt, vaid seda tunnetatakse ka olukordades, kus muud suhtlusviisid ei tööta: kui telefonikõnedele ei vastata või tagasihelistamine päevi venib, jääb digilahendus sageli ainsaks võimaluseks kontakti saada.
Mitmed vanemaealised kirjeldasid, et just sellistes olukordades tekib tunne, et digilahenduse kasutamine ei ole enam vabatahtlik. Mõned tõid välja, et perearstikeskusest on neile öeldud: kui telefoni teel kätte ei saa, tuleb pöörduda digilahenduse kaudu. Automaatvastajad, pikad ooteajad ja korduvad ebaedukad helistamiskatsed tekitavad tunde, et abi saamiseks tuleb kohaneda süsteemiga, isegi kui see on ebamugav või võõras. Survet võimendab vajadus saada vastus kiiresti, eriti raskema tervisemure korral. Sageli peavad vanemaealised digilahenduse kasutamiseks otsima abi lähedastelt, mis omakorda suurendab sõltuvust ning mõjub kehvasti inimese väärikusele.
Samas rõhutasid mitmed intervjueeritavad, et digilahenduste kasutamine ei ole nende jaoks iseenesest probleem, vaid pigem varuvariant olukordadeks, kus muud kanalid ei toimi. Mõned ütlesid, et nad oleksid vajaduse korral valmis digilahenduse kaudu suhtlema, kuid seni pole selleks otsest vajadust olnud.
Telefonikõnede ja digipöördumiste vahel
Uuringu raames intervjueeriti ka pereõdesid, kelle hinnangul kasutatakse digilahendusi küll aktiivselt, kuid telefonisuhtlus on endiselt väga levinud ja koormav. Tavapärane on, et ühe tööpäeva jooksul tuleb vastata enam kui viiekümnele telefonikõnele, suuremates perearstikeskustes on küündib number veel kõrgemale. Pereõdede sõnul helistavad patsiendid sageli korduvalt, eriti juhul, kui kohe vastust ei saa, mis suurendab töökoormust veelgi.
Pereõdede sõnul jäävad vanemaealised digilahenduste kasutamisel sageli hätta, eriti sissekannete mõistmise ja tervisedeklaratsioonide täitmisega. Seetõttu on telefon paljude patsientide jaoks endiselt vältimatu suhtluskanal. Mõnel juhul eelistavad vanemaealised telefoni ka seetõttu, et saavad oma muret otse selgitada ning täpsustavaid küsimusi küsida. Samas tõid pereõed välja ka positiivseid mõjusid: digilahendused võivad tugevdada vanemaealiste ja nende pereliikmete omavahelisi suhteid ning motiveerida patsiente oma terviseseisundist regulaarselt teada andma.
Pereõdede hinnangul on digilahenduste kasutegur nende töökorraldusele märkimisväärne. Digikanalid võimaldavad keskenduda ühele pöördumisele korraga, planeerida tööpäeva ning lahendada osa muresid distantsilt. Näiteks ütlesid intervjueeritavad, et digilahenduse kaudu saab saata pildi või käsitleda tundlikke teemasid kirjalikult, mis on paljude patsientide jaoks mugavam. Samuti lühendavad eelnevalt täidetud küsimustikud vastuvõttude kestust ning aitavad vastuvõtuaega sisukamalt kasutada.
Pereõed tõid välja, et digilahenduste kaudu saab patsiendile kiirelt edastada tervisejuhiseid või retsepti uuendamise infot, mis vähendab vajadust perearsti juurde kohale tulla. Samuti võimaldab see jälgida, kes on juba teavituse kätte saanud ja kes vajab lisaselgitust.
Kas digilahendused avavad või sulgevad uksi perearsti juurde?
Praxise uuringust joonistub välja selge vastuolu: kuigi perearstiabi digilahendused muudavad töökorralduse tõhusamaks ja pakuvad uusi võimalusi, ei tähenda nende laiem kasutamine automaatselt paremat ligipääsu kõigile patsientidele. Vanemaealiste jaoks võivad digilahendused hoopis suurendada ebakindlust ja sõltuvust teistest, eriti olukorras, kus telefonile vastamine on piiratud ja digilahendusest saab vaikimisi eeldus. Nii on oluline saavutada tasakaal tehnoloogia ja inimliku suhtluse vahel.
Tasakaalu saavutamine eeldab, et digilahendused oleksid vanemaealiste jaoks selged ja usaldusväärsed. Paljud uuringus osalenud vanemaealised ei kahtle digiteenuste vajalikkuses, kuid ei tunne kindlust, kas ja millal nende pöördumisele vastatakse ning kas nad kasutavad teenust „õigesti“. Siin ei ole probleem üksnes kasutaja oskustes, vaid ka teenuste disainis ja korralduses. Kui digilahendused ei ole piisavalt arusaadavad ega arvesta kasutajate eri võimekustega, jäävad need kättesaadavaks vaid osale patsientidest.
Uuringu laiem järeldus on, et perearstiabi digipööre ei saa piirduda tehniliste arendustega. Vanemaealiste toetamine eeldab süsteemseid, eri osapoolte koostöös sündinud lahendusi, mis ühendavad eri suhtluskanalid, pakuvad praktilist abi ning loovad võimaluse digilahendusi turvaliselt õppida ja harjutada. Alles siis, kui digiteenused arvestavad kasutajate tegelike vajaduste ja piirangutega, saavad need tugevdada vanemaealiste ligipääsu perearstiabile.
Praxise uuringu eesmärk oli tuvastada, kuidas on perearstiabi digilahendused kättesaadavad vanemaealistele ning kuidas nad nende kasutamist tajuvad. Uuringu raames viidi läbi dokumendianalüüs ning intervjuud vanemaealiste ja pereõdedega. Loe uuringu kohta Praxise kodulehelt (praxis.ee). Uuring valmis Sotsiaalministeeriumi toetatud MTÜ Kuldne Liiga projekti „Vanemaealiste huvikaitse arendamine riigis ja omavalitsustes“ raames.
Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna nõunik Elina Müürsepp rõhutab, et riik liigub samas suunas: „Meie eesmärk on, et digiteenuse uks oleks avatud kõigile – nii neile, kes kasutavad digikanaleid igapäevaselt, kui ka neile, kes eelistavad telefoni või vajavad abi samm-sammult. Uuringu soovitused hübriidse lähenemise kohta kinnitavad, et peame teenuseid arendades hoidma alles erinevad ligipääsuteed. Samal ajal parandame järjepidevalt ka riiklikke digiteenuseid ja nende kasutajasõbralikkust.
