Tervishoid on iga riigi alusmüür. Eesti elanikkond vananeb, aga vajadus tervishoiuteenuse järele seetõttu suureneb. Tervishoiusüsteem ei ole piisavalt paindlik, sest meil ei ole piisavalt raha, piisavalt inimesi, piisavalt koostööd, et teenida Eesti inimest maksimaalselt.
Õdede puudusest on saanud Eesti julgeoleku küsimus. Kriis, milles täna oleme, näitab hästi, kus on alusmüüris mõrad. Õed Eestis on mures inimese tervise pärast, kuid mure on ka iseenda ja oma kolleegide pärast, kes haigestuvad või ületöötamise raskuse all murduvad. Õde kardab suurenevat töökoormust, sest inimvõimetel on piirid. Eesti riik peab tõsiselt mõtlema, kuidas tagada täna ja tulevikus tervishoiutöötajate ja abivajavate inimeste turvalisus. Kriis on kohal juba täna, inimeste kriis.
Ligi 10 aastat tagasi oli Eestis teada, et palju rohkem õdesid on vaja juurde koolitada, et tulevikus mitte hätta jääda. Nüüd on käes aeg, kus tuleb tõdeda – õdede puudus on suur. Ohus on nii teenuse kättesaadavus kui ka edasine õendusteenuste areng.
2020 on õdede ja ämmaemandate aasta
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kuulutas 2020. aasta õdede ja ämmaemandate aastaks, et üle maailma teema olulisusele tähelepanu suunata. Eesti Õdede Liit kutsus kokku eri osapooled, et teemat riigi tasandil arutada ja üheskoos lahendusi leida. Tervishoiukõrgkoolid ei ole rahul olemasoleva rahastamisega, sest see ei võimalda enam õdede õpet kvaliteetselt korraldada, töötajad tervishoiusüsteemis ei ole enam rahul praktikantide tasuta juhendamisega, sest töökoormus on niigi suur. Raha on vaja õendusteenuse arendamisse juurde. Lahendus tuleb aga üksnes siis, kui kõigil on soov selleni jõuda ning eriti valitsuse tasandil hakatakse hoomama olukorra tõsidust.
Suurem osa tervishoiutöötajatest on õed. Eesti patsient usaldab õde: eelmisel aastal pöörduti õe vastuvõtule 2,6 miljonit korda. Õdede panus on aga tegelikkuses suurem, kui arvudes väljendada saame. Enamik õdesid töötab haigla osakondades ja just haiglas tajume õdede puudust enim. Paljudes osakondades on täitmata ametikohti: kui keegi õdedest ootamatult haigestub või soovib minna koolitusele, on tema asendamine keeruline ja tihti tulebki ühel õel teha sisuliselt ka teise õe tööd. Õed töötavad sageli korraga mitme tööandja juures, mis omakorda soodustab 24-tunniseid valveid. Tööst vaba aega on vähe ja pereelu kannatab. Väsimus süveneb, töörõõm väheneb, läbi põletakse heleda leegiga. Kui oled väsinud, siis eksid kergemini ning ohtu satub nii patsient kui ka õde ise.
Vajame otsuseid
Eesti president ütles vabariigi aastapäeva kõnes: „Riigina suhtume oma tulevikukatsumustesse ikka nagu rohutirts, kes talvevaru kogumise asemel muretult siristab.“ Ka tugevamad meie seast väsivad rohutirtsu pirinast, sest õdede puudusesse ja ületöötamisse ei suhtuta kui Eesti julgeoleku küsimusse. Abi ei saabu, kui ei tehta tulevikku vaatavaid otsuseid õdede juurdekasvu, õdede õiguste ega õdede töökoormuse kohta. Õed on ootamisest väsinud. Kui varem lahkusid õed peamiselt Soome, siis nüüd minnakse õendusest lihtsalt ära. Ajal, mil meil ei ole võimalik kaotada ühtegi õde.
Eesti inimese tervis ei ole mänguasi. Eesti õe mure ei ole tühine ja Eesti julgeolek on Eesti õdede kätes. Ilma õdedeta ei ole tervishoiuteenust, vähemalt mitte sellist, mida Eesti inimene vajab.