Eutanaasia – teema, mis kõnetab ka Eesti õdesid

Eutanaasiast räägitakse aina enam ning korduvalt on tõstatunud ka arutelud eutanaasia seadustamisest Eestis. Eutanaasia protsessis on oluline roll õdedel. Tartu Ülikooli õendusteaduse õppetooli vilistlane Ilona Berzinja uuris oma magistritöös Eesti õdede hoiakuid eutanaasia suhtes ja neid mõjutavaid tegureid.

Eutanaasia mõiste tuleb kahest kreekakeelsest sõnast: „e u“ tähendab hea ja „thanatos“ tähendab surm. Artiklis mõistetakse eutanaasiat kui tahtlikku tegu, mille eesmärk on inimese elu lõpetamine tema enda sõnaselgel soovil. Selline eutanaasia vorm on seaduslikult lubatud Belgias, Hollandis, Luksemburgis, Colombias ja Kanadas. Eutanaasia teemat on käsitletud ka Eesti meedias: ajakirjanduses on kirjutatud mitmeid artikleid, televisioonis on tehtud selleteemalisi saateid, kuid siiani oli teadmata, millised on Eestis töötavate õdede hoiakud eutanaasia suhtes.

Õdede roll eutanaasiaks valmistumisel

Kuna eutanaasia teema on aktuaalne nii mujal maailmas kui ka Eestis, siis on oluline teada, mida õed eutanaasiast arvavad, seda enam, et toetudes erinevate riikide kogemustele, on õdede roll eutanaasia protsessis väga oluline. Näiteks on Kanadas spetsiaalse õppeprogrammi läbinud õdedel (nurse practitioner) õigus kirjutada välja ja manustada eutanaasia teostamise käigus kasutatavaid ravimeid. Belgias uuritud õdede käest saadi teada, et eutanaasia protsess koosneb mitmest etapist ja igas etapis on õel omad ülesanded. Eutanaasia protsessis on õdede ülesanne kuulata aktiivselt ja avatult patsiendi eutanaasiasoovi, osutada palliatiivravi, valmistada patsient ette eutanaasiaks (ravimid, veenitee), kohandada keskkonda (muusika, küünlad jne) ning toetada patsiendi pereliikmeid ja kolleege.

Õed puutuvad patsientidega palju rohkem kokku kui arstid. Samuti on õe-patsiendi suhe sageli lähedane ja mitteformaalne ning tihtipeale räägivad patsiendid õdedele avatumalt oma lootustest, muredest või soovidest. Õed on patsientide jaoks pidevalt olemas, sest nad töötavad osakondades ööpäevaringselt. Oma töös puutuvad õed kokku ka patsientidega, kes võivada kannatada valude käes, mida ei ole võimalik leevendada isegi kõige tugevamate valuvaigistitega. Mõnikord on patsientide liikumine haiguse tõttu piiratud ning nad ei suuda ka iseenda eest hoolitseda ja teostada igapäevatoiminguid. Haigusest tingitud kannatused võivad viia patsiente selleni, et nad soovivad õdedega rääkida ka eutanaasia teemal.

Lõuna-Eesti õdede hoiakud

Kuna eutanaasiateema on Eestis samuti mitmeid kordi käsitlust leidnud, on oluline teada ka Eesti õdede hoiakud eutanaasia suhtes. Magistritöös uuriti Eesti Õdede Liidu lõuna piirkonna liikmeid (vastas 160 õde), andmete kogumiseks kasutati Anja Terkamo-Moisio küsimustikku „Suhtumine surma ja eutanaasiasse“.

Lõuna-Eestis töötavatel õdedel on positiivsed hoiakud eutanaasia suhtes, enamik vastanud õdedest leidis, et eutanaasia legaliseerimine Eestis on tulevikus tõenäoline. Õdede arvates ei ole eutanaasia teema üle arutlemine kerge ning kolmandiku vastajate arvates ei ole neil piisavalt teadmisi, et osaleda eutanaasiateemalistes aruteludes. Samas on eutanaasia üle arutlemine vajalik, sest õed ei oska käituda olukordades, kus patsient avaldab soovi eutanaasiaks. Nad tunnevad seetõttu ise kurbust ja abitust, samuti on õed märkinud, et vajavad rohkem koolitusi ja teadmisi eutanaasia kohta. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et kõrgkoolides ja haiglates eutanaasia teemat ei käsitleta ning haiglates ei pakuta palliatiivraviga seonduvaid koolitusi.

Õigus otsustada oma surma üle

Enamik vastanud õdedest leidis, et kannatuste hindamisel on vaimne ja füüsiline kannatus võrdselt olulised ning inimesel peaks olema õigus otsustada oma surma üle. Lisaks on enamiku vastanud õdede arvates eutanaasia humaanne viis haige inimese abistamiseks. Sellised seisukohad võivad tuleneda sellest, et mõne haiguse või saadud trauma puhul ei ole meditsiin võimeline inimest terveks ravima. Sel juhul saab tervishoid pakkuda ainult toetavat ravi füsioteraapia, hooldaja või sotsiaaltöötaja näol. Seetõttu võiks haigetel olla võimalus valida ka eutanaasia, kui meditsiin ei suuda nende elukvaliteeti enam taastada.

Kolmveerand Lõuna-Eesti õdedest arvas, et teatud olukordades esitaksid nad ise eutanaasia soovi. Peaaegu pooltel õdedel tekitas eutanaasia teema tugevaid tundeid ning kolmandikul vastajatest oli eutanaasiasse suhtumine vastuoluline. Eutanaasia ja elu lõpuga seotud teemad on üldiselt väga rasked ning tekitavad moraalseid, eetilisi ja juriidilisi dilemmasid.

Ka Eesti õdedel tekitasid eetilist konflikti patsiendi elu lõppu saatvad valu ja kannatused, mida ei suudeta leevendada, ning agressiivne aktiivravi, mis ei pruugi olla see, mida patsient tahab ning mis pigem pikendab patsiendi kannatusi.

Palliatiivravi on ebapiisav

Agressiivse ravi rakendamine võib kurnata patsienti nii palju, et ta ei soovigi enam elada, kuid pakkudes talle kvaliteetset palliatiivravi, mis füüsiliselt ja vaimselt nii palju ei väsita, võib see toetada patsiendi elutahet ning soovi edasi elada. Seda kinnitavad juba varasemad uuringud, kus õed leidsid, et korraliku palliatiivravi rakendamisel patsient ei soovi enam eutanaasiat.

Varasemates uuringutes tuli välja, et õdede arvates võiks eutanaasiat reguleerivas seaduses olla kirjas, et enne eutanaasia teostamise kaalumist peaks patsient saama palliatiivravi eksperdi konsultatsiooni. See toob meid Eestis oleva kitsaskohani: nimelt meie riigis on palliatiivravi ebapiisav. Enne kui hakatakse üldse rääkima eutanaasia seadustamisest, peab Eestis olema korralik patsiendikeskne palliatiivravisüsteem. Seda kinnitab ka asjaolu, et kolmandik vastanud õdedest ei osanud hinnata oma pädevust patsiendi valutustamisel ning pooltel vastanud õdedest ei olnud piisavalt kompetentsi surevale haigele õendusabi osutamiseks. See toob esile järgmise puudujäägi: õdedel oleks vaja rohkem koolitusi nii surmavalt haigele inimesele õendusabi osutamiseks kui ka palliatiivravi oskuste osas.

Eutanaasia teema on tundlik, kuid seda enam on meil vaja laiemaid sihtrühmi kaasavaid arutelusid, et meie tervishoiusüsteem arvestaks kõikide patsientide vajadustega ning õigusruum oleks valmis seda teemat reguleerima. Loomulikult peavad ka inimesed, kes töötavad palliatiivravi vajavate patsientidega, olema haritud, kompetentsed ning oma väärtushinnangutest, õigusetest ja pädevuse piiridest teadlikud.

Viimased uudised

Kirev terminoloogia meie armsas emakeeles

Ühine terminoloogia on mõistmise ja koostöö alus. Mõistete ühtlustamiseks kutsus EÕL kokku komisjoni.

Tartu Ülikool lõi koos Norra ülikooliga patsiendiohutuse õppeaine

Õppeaine toimub uudses formaadis, kus ühel kursusel õpivad nii praktiseerivad õed kui magistrandid.

Õde, abiõde, eriõde – mis on nende ametinimetuste taga

Anneli Kannus selgitab, mis eristab kolme sarnase nimega professionaali: õde, eriõde ja abiõde

Milleks Õdede Liidule rahvusvahelised õendussuhted?

Eesti Õdede Liidu asepresident Gerli Liivet tutvustab rahvusvahelisi organisatsioone, kuhu EÕL kuulub.

Platseebo ja notseebo – teadus ja ebausk

Eesti Tervisemuuseumi peavarahoidja Eero Kruusmaa räägib platseebost ja notseebost.

Miks on eriõde vajalik …

Eesti Õdede Liidu asepresident Gerli Liivet räägib eriõenduse kasulikkusest tervishoius.