Ealine kuulmislangus võib tabada meid kõiki. Kuidas seda ära tunda ja olukorraga toime tulla?
Kuidas märgatakse, et midagi on kuulmises muutunud:
- Mitu korda tuleb üle küsida, kuna jutust ei saada aru. Vestluste kuulamine kärarikastes kohtades on keeruline. Jutust arusaamine nõuab keskendumist ja on väsitav.
- Telefonihelina kuulamine muutub raskemaks
- Inimesel tekib tinnitus ehk kõrvavile.
- Kõige sagedasem on see, et perekond või kaaslane teeb märkuse, teleka heli on ümbritsevatele inimestele liiga vali ning inimese rääkimine on liiga vali. Teleka heli on muutunud ka numbriliselt suuremaks.
Kui on kuulmislanguse kahtlus, tuleb esmalt pöörduda perearsti poole, kes teeb kindlaks, et põhjuseks ei ole vaikummistus või mingi muu probleem. Peale omapoolseid uuringuid annab perearst saatekirja kõrva-nina-kurguarsti konsultatsioonile. Kõrva-ninakurguarsti juures tehakse lisaks kõrvade üldisele ülevaatusele mitmed uuringud: tümpanomeetria, stapedesrefleksid ning audiomeetria ehk kuulmisuuring.
Audiomeetria abil saame teada:
- kas tegemist on kuulmislangusega;
- kui on, siis millise raskusastmega see on;
- milliste helisageduste osas langus esineb.
Kuulmislangus tekib kui sisekõrva struktuurid, esmajoones karvarakud, on mingil põhjusel kahjustada saanud. Kuulmislanguse parim ravitaktika on kuulmist kahjustavate tegurite, sh. liigse müra vältimine, sest olemasolevate karvarakkude kadu ei ole võimalik taastada.
Ealise kuulmislanguse puhul võidakse madalamaid helitoone kuulda küllaltki hästi, kuulmislangus süveneb kõrgemate helisagedustega helide piirkonnas. Igapäevases suhtluses tähendab see seda, et kuuldakse küll öeldut, aga ei saada öeldust aru. Kui inimene aga soovib oma probleemile mingitki lahendust, suunab kõrva-nina-kurguarst inimese kuulmiskeskusse kuuldeaparaadi saamiseks. Kuuldeaparaat ei ole kuulmislanguse puhul nagu prillid, sest kõrva karvarakkude töö on häiritud. Kuuldeaparaadi efekt väljendub alles siis, kui seda mitme kuu vältel järjepidevalt kanda.