Vaimse tervise õed toovad perearstindust psühhiaatriale lähemale

2021. aasta oktoobris käivitus esmakordselt Klaabu-nimeline projekt, mille eesmärk on hõlbustada ja kiirendada inimeste ligipääsu vaimse tervise ravile. Kui alguse sai Eesti Psühhiaatrite Seltsi algatatud projekt koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tervisekassaga Lõuna-Eestis, siis tänaseks on ettevõtmisega liitunud ka Pärnu ning Viljandi piirkond.

Klaabu üks põhieesmärke on tagada, et esmased abivajajad pääsevad vastuvõtule 28 päevaga. Projektis on tegevad mitmed vaimse tervise õed, nende hulgas Jana Talvik Tartu Ülikooli Kliinikumist.

Milline on olnud teie õpingutee õeks saamisel?

Minu esimene haridus polnudki õenduses. Lõpetasin Tartu Ülikooli hüdrobioloogia eriala, kuid mõistsin, et bioloogitöö ei kõneta. Õe põhiõppe lõpetasin 2017. aastal. Peale seda olengi töötanud ambulatoorses osakonnas õena. Õpingute ajal töötasin akuutosakonnas.

Mis viis teid just vaimse tervise valdkonna juurde?

Mulle hakkas see valdkond lihtsalt huvi pakkuma. Ma polnud varem psühhiaatriakliinikuga kokku puutunud ja mind olid mõjutanud laialt levinud stigmad. Juhuse tahtel sattusin aga psühhiaatriakliinikusse tööle ja siin töötades sain kiiresti aru, kui huvitav koht see on.

Millal Klaabu projektiga liitusite?

Mina hakkasin Tartus Klaabu projekti raames kõige esimesena vastuvõtte tegema. See oli 2021. aasta novembris Mõisavahe perearstikeskuse juures.

Mida tähendab teie jaoks Klaabu projektis osalemine?

Klaabu projekti mõte on psühhiaatrite koormust ja ravijärjekordi vähendada. Meeleoluhäiretega patsientidega tuleb esmatasand väga hästi toime. Kui perearstid ravivad depressiooni või ärevust, siis enamasti ei pea inimest psühhiaatri juurde suunama. Psühhiaatritele jäävad sellisel juhul raskemad ja keerulisemad diagnoosid. Näiteks patsiendid komorbiidsete haigustega, mille puhul räägime mitmest diagnoosist korraga. Tuleb ette ka olukordi, kus ravi tuleb kohandada, kui mingil põhjusel esimene ravivalik ei sobi.

Vaimse tervise õena teen patsiendile esmase psühhiaatrilise hindamise. Viimasel ajal jõuavad minu vastuvõtule üha sagedamini patsiendid, kellele on perearst juba ravi määranud ja mina saan patsiendile tema raviteekonnal toeks olla.

Kas projekt on muutnud perearstide suhtumist vaimse tervise küsimustesse?

Ma usun, et perearstid on saanud enesekindlust juurde. Nüüd, kus nad on patsiente nõustanud vaimse tervise küsimustes juba poolteist aastat, näevad nad ka ise positiivseid muutusi ja tulemusi ning on julgemad vaimse tervise häiretega tegelema.

Olete tegelenud Klaabuga tema algusaegadest Tartus. Kas projektis on piirkondlikke erinevusi?

Tartus saame teha otsuseid mõnevõrra kiiremini, tuginedes tõenduspõhistele psühhomeetrilistele skaaladele. Kliinikumis kasutame vaimse tervise õe esmasel vastuvõtul patsiendi vaimse tervise hindamiseks neuropsühhiaatrilist intervjuud. See võimaldab hinnata enamlevinud psüühikahäirete sümptomite esinemist või mitteesinemist patsiendil. Litsents selle psühhomeetrilise mõõtevahendi kasutamiseks kliinilises töös on praegu ainult kliinikumis, kuid loodame, et Tervisekassa toel on see varsti üle Eesti kõikidele vaimse tervise õdedele kättesaadav.

Ühtlasi tegeletakse kliinikumis vaimse tervise õenduses kasutatavate skaalade valideerimise ja kohandamisega, et täiendada vaimse tervise õe tööriistakasti.

Mis on olnud suurimad Klaabu väljakutsed?

Aja jooksul on koostöö erinevate osapoolte vahel muutnud nõnda heaks, et kohati konarlik algus on ununenud. Aja jooksul on saatekirjad muutunud väga sisukaks. Perearstid kasutavad hea meelega võimalust suunata patsient vaimse tervise õe juurde või näiteks psühhiaatri e-konsultatsioonile.

Päris palju sõltub ka patsiendi koostöövalmidusest. Ette on tulnud olukordi, kus patsient ütleb, et perearst saatis ta edasi põhjuseta. Kui lähemalt uurida, tulevad siiski välja mured, miks edasisaamine oli vajalik.

Millist tulevikku võiks Klaabu oodata?

Tartu ja Pärnu näitel olen kuulnud projekti kohta häid sõnu. Kohtumistel perearstidega oleme üksteise ootused selgeks teinud. Selline kommunikatsioon teeb asjad alati paremaks. Ma usun, et kui projekt muutub ühel päeval üle-eestiliseks, siis on kõikjal parem ligipääs psühhiaatrilisele abile.

Teise olulise aspektina tooksin välja kogemused ja enesekindluse, mida perearstid saavad juurde just meeleoluhäirete ravimisel. Niisamuti pereõed, kes saavad tegeleda elustiilinõustamisega ja aitavad patsiendil mõista organismi põhivajadusi. Psüühikahäirete algpõhjus peitubki tihti tõigas, et inimese põhivajadused pole täidetud. Kui öösel hästi ei maga ja korralikult ei söö, siis mõjutab see negatiivselt ka vaimset tervist.

Millistest põhimõtetest tööl lähtute?

Mulle väga meeldib minu töö. Tunnen, et see on väga loominguline. Lähtun oma töös terviklikust inimesekäsitlusest. See tähendab, et ma ei uuri kitsalt vaid patsiendi meeleolu kohta, vaid laiemalt tema elus toimunu ja toimuva kohta. Alustades lapsepõlvest ehk sellest, kuidas on kasvamine kulgenud ja inimeseks kujunetud. Aga oluline on ka käesoleval ajal inimese elus toimuv ning aeg, mil probleemid alguse said, sest tihtipeale saab raskusi seostada elumuutustega.

Iga inimene tahab olla ära kuulatud, mõistetud ja aktsepteeritud. Lähtun hästi palju just patsiendist endast, tema soovidest ja ootustest. Vaimse tervise raviprotsess on tihtipeale hästi pikk. Siin on oluline koostöö. Lihtsalt sellest ei piisa, et psühhiaater kirjutab ravimi, patsient võtab seda ja probleemid kaovadki. Tihti tuleb tegeleda harjumuste muutmisega, mõttemaailma korrastamisega, suhete muutmisega. Suuremas osas tegelevad sellega psühholoogid.

Vaimse tervise õe juures on hästi palju vestlemist. Mina olen esimene inimene, kes seletab lahti, mida üks või teine spetsialist teeb. Selgitan psühhiaatri rolli ja räägin, kes on psühholoog. Vajadusel saab suunata patsiendi sotsiaaltöötaja juurde. Vaimse tervise õe taga on ravimeeskond. Klaabu projekti õde on justkui teejuht või juhtumikorraldaja, kelle kaudu saab patsient õigel ajal ja õiges kohas paranemiseks vajalikke teenuseid ja tuge.

Mis teid sütitab ja annab tööle mõtestatuse?

Kui ma võtan perearsti patsiente vastu, siis ega ma kõiki psühhiaatri juurde ei suunagi. Kõigil pole seda vaja. Mõned jäävadki minu või perearsti juures käima. Mul on väga hea meel näha, kui inimene tuleb paari kuu pärast ja ütleb, et tal on elus hästi või lihtsalt läinud paremaks. Kui on näha positiivseid muutusi, siis see kinnitab mulle jälle, et teen õiget asja.

Mis on peamised vaimse tervise valdkonna murekohad Eestis? Kus on meil veel arenguruumi?

Tihtipeale saavad vaimse tervise probleemid alguse lapseeast. Võib-olla tuleks arendada laste toetamist haridusasutustes ja koolieas? Mõned lapsed lihtsalt vajavad rohkem tähelepanu. Meil on olemas vanemlike oskuste programmid, kuid need võiksid olla kättesaadavamad ja odavamad. Kui lapseeast alates inimese arengut ja emotsionaalseid vajadusi toetada, on täiskasvanueas probleeme vähem.

Järjekorrad on samuti üks kitsaskohti. Vastuvõtuajad täituvad väga kiiresti. Ent väga kiireloomuliste juhtude korral on psühhiaatriakliinikus valvearst, kes on 24 tundi olemas, või saab abi kiirabilt.

Mida saab täna igaüks meist ära teha, et vaimse tervise arengut positiivses suunas tüürida?

Selleks et vaimse tervise muresid oleks vähem, võiksid kõik inimesed rohkem tähelepanu pöörata oma organismi põhivajadustele. Eriti ilmekalt tuli see probleemina esile COVID-19 pandeemia ajal, kui paljud inimesed töötasid kodukontorist. Tekkis olukord, kus ei olnud enam selget päevakava ja puudus piir töö- ja puhkeaja vahel. Toidu tellimiseks ei pidanud kodust väljagi minema. Selline tasakaalustamata eluviis kurnab inimest.

Selleks et end hästi tunda, peab öösel magama, päeval korrapäraselt ning mitmekesiselt sööma ja kindlasti ka regulaarselt füüsiliselt liikuma. Lisaks on vaja häid usalduslikke suhteid. Kui kõik inimesed jälgiksid oma vajaduste täitmist, oleks vähem ka sõltuvusprobleeme. Tihtipeale, kui inimesel on väsimus, pinge ja/või ärritus, otsitakse ju abi sõltuvusainetest.

Viimased uudised

Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Anu Saar: „Mind innustab see, et saan inimestele kasulik olla, neid aidata ja neile ka leevendust pakkuda.“

Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Inga Okas: „Pereõe töö on läinud mitmekesisemaks ja kohapeal tegutsemiseks on rohkem võimalusi.“

Kultuuriliselt kompetentne õendusabi – suur väljakutse

Õed on huvitatud ja valmis eri kultuuride kohta rohkem teadmisi saama, kuid täiendkoolitusi sel teemal napib.

Eriõendus areneb Euroopas iga aastaga

Edukas eriõe rollide rakendamine sõltub juhtide, praktikute ja koolitajate koostööst.

Kristi Rannus: õendus vajab inimlikkust

Õel peab olema päriselt soov ja tahe aidata, ta peab hoolima.

Õdede tööpinge ja vaimne tervis

Tööstressi ja ärevust tunnevad oma töös tervelt 83,5% küsitlusele vastanutest.