Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Pereõde toetab oma nimistu inimesi terve elukaare jooksul. Väikeses kohas on pereõde sageli nagu Hunt Kriimsilm, kel tuleb täita mitut ametit. Pereõde Inga Okas räägib dr Google’i mõjust inimeste tervisekäitumisele, õe elu erinevatest rollidest ning väikekohas töötamise võlust ja keerukusest.

Inga Okas
Imavere pereõde ja kooliõde

 

Kuidas leidsite tee tervishoidu?

Olen kogu aeg teadnud, et minu elu saab olema tervishoius. Minu ema oli ämmaemand, kasvasin tema töö juures ja olin kogu aeg ümbritsetud tervishoiuteemadest. Mul oli kindel plaan minna õppima lastearstiks, aga kui keemiaeksam esimesel korral ebaõnnestus, astusin meditsiinikooli velskri erialale, et mitte aastat raisku lasta. Õppides leidsin, et velskri eriala pakub mulle kõike, mida ootasin.

Elu tõi mind suunamisega Järvamaale, mis oli toona minu jaoks tundmatu koht. Kuna olin pingereas esimene, oli mul võimalus valida ja maale tulek oli minu kindel soov. Olin ema töö kõrvalt näinud, mida tähendavad öövahetused, ja kooli kõrvalt Tartu lastehaiglas töötades neid isegi teinud. Teadsin kindlalt, et ei soovi öövahetustega tööd. Nüüd olen Imaveres õena töötanud juba 39 aastat.

Kuidas pere- ja kooliõe ametid üksteist täiendavad?

See, et olen nii pere- kui ka kooliõde, on olnud asjade loomulik käik. Vajadusel teen piirkonnas ka koduõendust. Juba siis, kui kunagi velskripunkti tööle tulin, oli Imavere kool velskri hallata, töö kooliga on olnud minu töö loomulik osa.

Need ametid on omavahel väga tihedalt seotud ja keeruline on erisusi välja tuua. Mõlemas töös on haigetega tegelemise kõrval väga tähtis roll profülaktikal. Minu pluss on see, et kuna kool asub kohe üle tee vastasmajas ja mul koolis eraldi kabinetti pole, saavad lapsed käia minu juures ja ka kooli läbivaatused toimuvad siin. Nii on mul õpilastest, kes on meie nimistus, parem ülevaade ja teadmised nende probleemidest. See kergendab kooliõe tööd. Lapsed, kes on väljastpoolt meie nimistut, vajavad rohkem süvenemist.

Kuidas teie tööpäevad välja näevad?

Meie perearstil on üksikpraksis kahe vastuvõtukohaga, üks asub Koigis, teine Imaveres.

Mul on vastuvõtud igal tööpäeval, perearst käib kaks korda nädalas paar tundi, nii et enamiku ajast töötan üksi.

Koolile ekstra vastuvõtuaegu mul ei ole. Meil on kokkulepe, et kui on probleeme või haigestumisi, siis õpetajad helistavad mulle ette ja uurivad, kas ma saaksin lapse vastu võtta. Kui vaja, käin ka koolis kohapeal. Kooli läbivaatused on eelnevalt kokku lepitud või siis läbi Stuudiumi paigas. Olen koolieluga kursis, meil on väga head suhted ja läbisaamine.

Pereõe töös on perioode, kus hommikul kella kaheksast kuni kella kolmeni on kogu aeg vastuvõtud ja palju tegemist. Samas on ka rahulikumaid päevi. Rohkem tööd ongi viiruste ajal, suvel on natuke kergem. Palju tööd on telefoni teel, näiteks retseptide uuendamised, haiguslehtede registreerimised ja kergemate murede nõustamised.

Näen, et pärast COVID-19 pandeemiat on inimesed harjunud ette helistama, enne kui vastuvõtule tulevad, ja ei kogune ukse taha järjekorda. Nii reguleerime ise patsientide liikumist, et poleks tervete ja haigete kokkusaamist. Minu piirkonna arv ei ole nii suur, et peaks näiteks eraldi lastepäevi tegema, saame oma töö organiseerida vastavalt vajadusele.

Mis teid töö juures innustab?

Kuna olen selle tee valinud ja mu töö on mulle eluaeg meeldinud, siis ma ei oskakski vist muud tööd teha. Kindlasti innustab, kui näen positiivseid tulemusi patsientide ravis. Kannustab ka see, et oleme pidevas arengus, sest kogu aeg midagi muutub ja tuleb midagi juurde õppida. Töö on läinud mitmekesisemaks ning kohapeal tegutsemiseks on rohkem võimalusi. Muidugi on ka inimestega suhtlemine see, mis innustab.

Millised on suurimad väljakutsed?

Väljakutse on vajadus olla kogu aeg kõige uuega kursis. Ravimid ja ravijuhised muutuvad, ei saa lasta endal niisama istuda ja toimetada, vaid kogu aeg peab ennast täiendama. Olen kõik erinevad koolitused, tasemeõpped ja muud, mida pakutakse, ära teinud, et olla asjadega kursis. Kuigi see on kindlasti olnud ka katsumus, kuidas töö ja muud tegemised koolitsüklite ajal sättida.

Kui sa oma tööd armastad, siis teed seda nii, et endale meeldib ja ka teised on rahul. Kindlasti teevad kurvaks need momendid, kui inimestel on haigused, mille ees oleme kõik võimetud.

Milliseid isikuomadusi ja oskusi õe töö nõuab?

Kindlasti peab olema empaatiline, mõistev, kaastundlik. Peab oskama teist inimest kuulata. Natuke enesekindlust peab olema ja julgust iseseisvalt otsuseid vastu võtta.

Pereõde Inga Okas käib järjepidevalt koolitustel, et end kõige uuega kursis hoida. Foto: Kristi Sepri

Millest te töö kontekstis unistate või millest puudust tunnete?

Meie kollektiiv on väike: perearst, mina ja teine pereõde, vahepeal töötas teise vastuvõtupunkti juures ka hambaarst. Olles nii palju aastaid suures osas üksinda töötanud, tunnen aeg-ajalt puudust kolleegidega suhtlusest ja kogemuste vahetamisest. Sellepärast üritan käia koolitustel kohapeal, et saada kokku ja näha, kuidas teistel läheb, ja mitte jääda maale päris üksikuks hundiks. Tunnen vahel puudust sellest, et arutada mingeid juhtumeid, kuidas midagi on lahendatud või teatud olukordades käitutud. Muidu võib endal tekkida küsimus, kas teen kõike nii, nagu peab.

Mida arvate perearstikeskustest?

Paidesse ehitati suur tervisekeskus ja ka meie perearsti kutsuti sinna, kuid ta otsustas jätkata endistviisi. Kaalukeeleks sai see, et perearst oleks pidanud hakkama vastuvõtte tegema kolmes kohas. Nii oleks Imaveres jäänud vastuvõtte vähemaks, töö oleks väga killustunud ja kannatajateks meie endi patsiendid. Tänapäeval on inimestel liikumisvõimalused paranenud ja on ka neid, kes käivad meie juurde Tallinnast. Meilt on Paidesse 30 kilomeetrit – siin olen ma inimestele lähemal ja saan igal hetkel nõu anda. Hoolimata kaugkonsultatsiooni võimalustest jääb vahetu suhtlemine sel juhul ära ja kõiki asju läbi telefoni ajada ei saa.

Keskuste puhul oleme kuulnud nurinat, et ei saada pereõde või -arsti kätte ja järjekorrad on pikad. Suures keskuses on aga jällegi kollektiivi tugi ja kogemuste vahetamise võimalus ning asendamine lihtsam. Seega igal asjal on kaks poolt.

Kuidas väiksematesse kohtadesse tervishoiutöötajaid juurde tuua?

Kõiki asju ei saa teha distantsilt. Kui piirkonnas on umbes 1000 ja rohkem inimest, siis on mõistlik, et tervishoiuteenuste võimalused on kohapeal olemas. Perearsti kabinetis on tingimused paremaks läinud. Näiteks saan iga päev võtta vereanalüüse, millel Synlab järel käib, siin on elektrokardiogrammi (EKG) uuringu ning Holter-monitooringu võimalused. Kohapeal teeme kiireks diagnoosimiseks kiirteste.

Meie oma perearst rõhutab, et on õnnega koos, kuna tal on velskriharidusega õed. Praegune õdede koolitus ei ole päris selline, mis annaks õele kohe iseseisvalt töötamise julguse. Nõustamise kõrval võib puudu jääda haiguste diagnoosimise oskusest ja otsustamisjulgusest. Siiski, haiguste tundmine on õpitav, elu teeb ka üksi töötavale õele asjad selgeks ja palju tuleb kogemusega.

40 aastat tagasi pakuti inimesele, kes maale läks – olgu tervishoiutöötaja või õpetaja – riigi poolt tasuta elamine ja elekter. See oli kindlasti üks maale minemise motivaator. Mina sain omal ajal tasuta kahetoalise puuküttega, hiljem keskküttega korteri. Noor inimene võis alustada oma elu, kui tal ka suurt midagi polnud.

Tänapäeval on see veidi keerulisem. Näiteks meie piirkonnas on elamispinna puudus suur probleem. Kui keegi soovib väljastpoolt siia tulla, ei ole talle elukohta pakkuda. Kehtestatud on küll lähtetoetus, aga ka sellest pole abi, kui elamispindu ostmiseks või üürimiseks pole.

Maale tulles peab inimene kindlasti olema valmis siinseid väljakutseid vastu võtma. Tuleb töötada omaette ja väga palju ise otsustada. Kindlat retsepti ei ole, millega tervishoiutöötajaid maale meelitada, ilmselt peab olema mingi sisemine tunne ja soov seda tööd teha.

Kuidas on pereõe töö nelja aastakümne jooksul muutunud?

Pereõe töö on ajas mitmekülgsemaks muutunud, enam pole ainult pliiats ja paber, vaid võimalusi on oluliselt rohkem. Palju vähemaks on jäänud koduvisiite. Transpordivõimalused on paremad, inimesed pääsevad ise liikuma ja seetõttu on koduvisiitide vajadus jäänud harvaks. Omal ajal käisid kodus, kirjutasid paberretsepte ja vaatasid inimese üle, midagi rohkemat teha ei saanud. Nüüd on laborivõimekus ja diagnoosimise võimalused palju paremad.

39 aasta jooksul olen näinud kolme põlvkonda, mõnel juhul isegi rohkem. 1980ndate lõpus sündis lapsi tunduvalt rohkem, kuid suutsin laste sünnikuupäevad ja nimed täpselt meeles hoida. Nüüd enam ei kipu kuupäevad nii hästi meelde jääma, kuigi lapsi sünnib järjest vähem. Mäletan veel täpselt oma nimistu esimeste laste sünnikuupäevasid.

Kui töötamise algusaastatel oli rohkem tegu ravimisega ning ennetustöö jäi tagaplaanile, siis tänapäeval on rohkem tähelepanu ennetustegevusel. See hõlmab väga suure osa nii pere- kui ka kooliõe tööst.

Milliseid muutusi olete oma tegutsemise ajal kogukonna tervisekäitumises märganud?

Inimesed on teadlikumad, näiteks krooniliste haigustega patsiendid teavad paremini, et rohtu peab võtma järjepidevalt iga päev. Varem tuli rohkem seda ette, et tehti nn ravikuur ja arvati, et nüüd olen terve. Muidugi on ka ravimid paremaks läinud, neid on mugavam võtta.

Inimeste teadlikkus liikumisest ja tervislikust toitumisest on paranenud. Näen oma tööaknast, kui palju inimesed käivad kõndimas, seda omal ajal ei olnud. Kuigi varem liikusid inimesed muidugi rohkem, ka endal oli liikumist enam, sest polnud transpordivahendeid ja töö oli teistmoodi.

Inimesed on tänu doktor Google’ile haigusteadlikumad. See on uus trend. Tihti tullakse vastuvõtule juba diagnoosiga ja siis on suur tegu, et seda ümber lükata või kinnitada. Samuti peab pingutama, et inimene sind kuulaks ja päriselt usuks, mida sa talle räägid. Vahel on väga raske inimese veendumusi ümber lükata.

Millega teile vabal ajal meeldib tegeleda?

Elan keskusest seitse kilomeetrit eemal ja kevadest sügiseni on minu hobi aiatöö ja lillede kasvatamine. Kui sügis tuleb, siis hakkan kuduma, koon palju asju oma lastelastele.

 

Viimased uudised

Eesti Õdede Liit kuulutas välja aasta õe, aasta hooldustöötaja ja aasta teo

Õenduse alustalad on inimestest hoolimine ning koostööoskus. Just neid väärtusi kannavad kõik kolm laureaati.

1. juuni lastepäevaks ja riiklikuks pühaks

36 organisatsiooni teevad Riigikogule ettepaneku nimetada 1. juuni lastepäevaks ja muuta riiklikuks pühaks.

Aeroobse füüsilise koormuse mõju silma siserõhule

Mõõdukas regulaarne füüsiline pingutus ei suurenda glaukoomi haigestumise riski.

Kuidas seada oma vajadused julgelt esikohale?

Hoidkem ennast ja üksteist, et töörõõm säiliks.

Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Anu Saar: „Mind innustab see, et saan inimestele kasulik olla, neid aidata ja neile ka leevendust pakkuda.“

Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Inga Okas: „Pereõe töö on läinud mitmekesisemaks ja kohapeal tegutsemiseks on rohkem võimalusi.“