Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Pereõde toetab oma nimistu inimesi terve elukaare jooksul. Väikeses kohas on pereõde sageli nagu Hunt Kriimsilm, kel tuleb täita mitut ametit. Pereõde Anu Saar räägib dr Google’i mõjust inimeste tervisekäitumisele, õe elu erinevatest rollidest ning väikekohas töötamise võlust ja keerukusest.

Anu Saar

Käina pereõde ja Hiiumaa Haigla erakorralise meditsiini osakonna õde

 

Kuidas leidsite tee tervishoidu?

Olen eluaeg tahtnud õeks saada – see on olnud mu kutsumus. Minu õpetajatest vanemate jaoks oli ainus loogiline samm, et lähen Tartu Ülikooli. Kuna teadsin, et ei taha õpetajaks saada, oli ainuke valik ravi eriala, kuhu ka vastu ootusi sisse sain.

Arstitudengina töötasin haiglas sanitarina ja õppisin selle kõrvalt õe tööd. Mõistsin, et just see ongi minu jaoks. Paraku polnud õe amet toona prestiižne, et eriala vahetada. Jäin akadeemilisele puhkusele, sündis laps ja venitasin arstiks õppimist edasi. Pärast taasiseseisvumist ei saanud enam paberiteta õena töötada ning kui Tartu Ülikoolis avati õendusteaduskond, läksin ravi erialalt sinna üle.

Ma pean siiamaani vastama küsimustele, miks ma arstiks ei saanud. Vastus on, ma ei taha olla arst, vaid õde. Õde näeb inimest ja tahab aidata, kaebusi leevendada, toeks olla. Ma olen uhke, et olen õde.

Miks te töötate õena erinevatel ametikohtadel?

Olen pea kogu teadliku elu ennast mitme töökoha vahel jaganud. Üks põhjus on kindlasti majanduslik pool, aga teiseks soov mitte kinni jääda ühte erialasse, vaid laiendada silmaringi. Olen nagu laia profiiliga Hunt Kriimsilm – erialalt erakorralise meditsiini õde, töötanud kiirabis, erakorralise meditsiini osakonnas (EMO), intensiivides, närvimajas, onkoloogiakliinikus, olnud sidumisõde ja keemiaraviõde, dialüüsi õde ning praegu teen Hiiumaal ainukesena kopsu spirograafiat.

Olen olnud Järvamaal Paide sotsiaaltöökeskuse loomise juures ja töötanud madala läve keskuses narkomaanidega. See andis oskuse sõltuvusprobleemidega inimestega paremini suhelda. Veel olen töötanud ravimifirmas ning olnud õppejõud Haapsalu kutsehariduskeskuses. Kõik saadud teadmised on mind arendanud.

Hiiumaale kolides läksin alguses EMOsse õeks ja õige pea ka pereõeks, kellena olen nüüd 12 aastat töötanud.

Kuidas eri ametikohad teineteist täiendavad?

EMOs töötamine täiendab ja arendab mind pereõena. EMOs näen palju, millele saan pereõena tähelepanu pöörata. Kõik minu töökohad on üksteist täiendanud ja nõudnud ka minult enesetäiendamist. Mul on hea meel, et töötan pereõe ametis, kus kõik need varem õpitud teadmised kokku saavad.

Mis teid töö juures innustab?

Pereõe töö tõesti meeldib mulle. Saan inimestele olla kasulik, neid aidata ja neile leevendust pakkuda, sest eriala on selline, et kõike parandada ei saa.

Mind innustab, et inimesed usaldavad mind järjest rohkem – olen oma nimistu jaoks olemas olnud juba pea 12 aastat. Pereõde on perekonnale ja usaldus tekib tänu pikaajalisele koostööle.

Üksi ei tee selles töös midagi ja mind motiveerib, kui leiame meeskonnas lahenduse. Endiselt pakuvad rõõmu pisiasjad, näiteks kui EMOs raske veeni kätte saan, tekib ikka veel vau-efekt.

Millised on suurimad erinevused perearstikeskuses ja EMOs õena töötades?

EMOs olen ikka veel arsti käepikendus, protseduuride läbiviija ja käeliste tegevuste tegija. Pereõena olen aga oma eraeriala spetsialist, nõuandja, ise mõtlev meeskonnatöötaja. Pereõena on mul õigus ja kohustus väga palju teha, EMOs pean aga end tagasi hoidma. EMO eelis on jällegi kiirus, adrenaliin ja kiire probleemilahendus. Mõnikord on päris raske võtta pereõe kittel seljast ja lülitada ennast taas EMO töörolli.

Kas EMO õed võiksid saada iseseisvamalt tegutseda?

Ma arvan, et see vajab riiklikku ümbermõtlemist. Kuuleme, et EMOd on üle koormatud, aga tegelikult võiks anda õdedele rohkem õigusi, sest EMO õde on õppinud spetsialist. Leian, et Hiiumaal on 80% EMO tööst perearstitöö. Kui ma pereõena tellin analüüsid, vaatan haige üle ja teen otsuse, siis miks ma ei võiks seda teha ka EMOs? Kindlasti vähendaks see EMO koormust ja hoiaks arstiressurssi, kui EMO õde saaks pärast triaaži tegemist oma pädevuse raames patsiendiga lõpuni töötada.

Milliseid väljakutseid teie töös veel on?

Isiklike väljakutseid mul enam ei ole, ma ei taha kuhugi pürgida. Väljakutsed on seotud kogukonnaga – et koostöö tervishoiuvaldkonnas paraneks. Käinas on koostöö sotsiaalsüsteemiga väga hea, sotsiaaltöötajad toovad inimesed vastuvõtule, annavad nende käekäigu kohta infot ja räägivad probleemidest. Selline koostöö ei peaks aga tuginema isiklikel suhetel, vaid olema süsteemipõhine. Ka paranenud koostööst valla ja omavalitsusega võidaksid kõik.

Milliseid muutusi olete 12 aasta jooksul kogukonna tervisekäitumises märganud?

Inimesed ise on muutunud. Olen tähele pannud mitte ainult meie nimistus, vaid üldse, et haigusärevus on väga tõusnud. Eriti on seda märgata pärast COVID-19 pandeemiat. Kui enne kartsid inimesed vähki, siis nüüd kardetakse palju rohkemaid asju. Kui ärevus on tõusnud, on ka stressi ja depressiooni rohkem. Selle eriala spetsialiste on aga puudu ja paraku jääb ka endal aega ja teadmisi vajaka, et inimesi nõustada.

Samuti olen tähele pannud, et eriti noored on väga doktor Google’i usku ning oskavad selle abil diagnoosida kõiki raskeid ja harvaesinevaid haigusi, kuid jäävad hätta kõige tavalisema nohu, palaviku ja valukäsitlusega. Selleks aga olemegi meie, et nõu anda, kuidas ka lihtsamate tervisemuredega käituda. Nõuandmine on tähtis, et inimeste teadmised ei jääks naised-saunas-rääkisid-tasemele.

Milliseid isikuomadusi ja oskusi õe töö nõuab?

Armastust oma töö vastu, empaatiat ja ärakuulamise oskust. Tuleb usaldada inimest ja püüda temast aru saada, kui ta sulle oma kaebustest räägib. Väga tähtis on olulise ja mitteolulise eristamine ning ausus patsiendi ja ka iseenda suhtes.

Oskus, mida minagi alles õpin, on jääda oma pädevuse piiridesse. See on mõnikord raske. Näen seda nii noorte kui ka pikalt töötanud õdede puhul, et astutakse oma pädevusest üle. Me võiksime aga jääda oma liistude juurde, tehes nii palju, kui oskame, ja pidades meeles, et meie põhiline eesmärk on mitte kahjustada inimest. Seda ei tohi kunagi unustada. Kui ei oska, tuleb küsida ja uurida.

Pereõde Anu Saar saab jõudu töö tegemisest, sest õe amet on tema tõeline kutsumus. Foto: Häli-Herta Vannas (Pereõde/Celsius Healthcare)

Kuidas väiksematesse kohtadesse tervishoiutöötajaid juurde tuua?

Tervishoiutöötajaid on alati puudu. Kui noored inimesed tahavad Hiiumaale tulla, siis peame neile ka töökoha leidma. Õdesid ikka liigub, näiteks tullakse lastega Hiiumaale tagasi. Raksem on arstidega, kes tulevad siia ainult isiklike kontaktide kaudu.

Hästi oluline on praktikabaas. Kui tahame, et meil oleks vääriline ja õppinud järelkasv, siis peame selle peale mõtlema juba enne pensioniaega. Aastaid pole Käinas võimaldatud praktikat perearsti residentidele, sest pole olnud juhendamisest huvitatud arste. See oleks aga kindlasti aidanud leevendada perearstide põuda, mis meil vahepeal oli.

Mulle meeldib noorte kolleegidega töötada, ükskõik, kas nad on õed või arstid. Noored toovad värsket verd ja panevad ka meid rohkem pingutama.

Lisaks isiklikele kontaktidele ja heale praktikabaasile on oluline mõnus töökeskkond. Inimene peab tundma, et ta on oodatud. Muidugi peab see inimene, kes siia tuleb, Hiiumaad väga armastama ja siia sobima, sest Hiiumaal on oma eripära, eraldatus.

Kas tunnete oma töös millestki puudust?

Usun, et üksikpraksiste aeg on läbi saamas, ja tunnen puudust tervisekeskusest. Perearstitöö on muutunud ja täita tuleb järjest rohkem ülesandeid. Üksikpraksis ei ole võimeline neid nõudmisi täitma.

Teeme Käinas ainukesena tervel Hiiumaal spirograafiat ja sellest väikese kogukonna jaoks piisab. Samuti on meil vererõhu Holter, mida pole Kärdla perearstikeskuses. Selliseid esmatasandi uuringuvahendeid saaks tervisekeskustesse toetada, et võimaldada inimestele parimat abi. Lisaks vaimse tervise õe ja koduõe teenusele ning füsioteraapiale on teenuseid, mida tervisekeskus saaks pakkuda, palju rohkem ja neist võidaks terve kogukond.

Põhjusi on erinevaid, miks tervisekeskust Käinas veel pole, kuid usun ja loodan, et tulevikus selline tervisekeskus siia luuakse ja saan selle juures osaline olla.

Kuidas te ennast hoiate ja puhkate?

Minu tagala on minu perekond ja akusid laen kodus. Üks minu lastest elab veel kodus, oleme väga lähedased ja mul on ka väga toetav abikaasa. Samuti olen oma viiele lapselapsele vanaema.

Mulle meeldib metsas käia, ammutan sellest energiat. Sügisel mind kodust ei leiagi, sest olen seenel. Marju mulle korjata ei meeldi, aga seened on minu hobi, aastaid tegime abikaasaga ka rahvatantsu.

Kui mul on raske – igal inimesel on vahel ka emotsionaalselt raske –, saan jõudu töö tegemisest. Mul on väga hea töö. Julgustan kõiki noori õdesid hakkama pereõeks. See on nii laia profiiliga elukutse, ükspuha, mida sa teinud oled, saad igalt poolt endale midagi tagataskusse haarata. Eriline on see, et tegeleda saab inimestega sünnist surmani. Olin pärast Hiiumaale tulekut nädal aega töötanud, kui nimistusse sündis üks tita, ja nüüd vaatan, kui suur ja ilus neiu on temast sirgunud.

Viimased uudised

Eesti Õdede Liit kuulutas välja aasta õe, aasta hooldustöötaja ja aasta teo

Õenduse alustalad on inimestest hoolimine ning koostööoskus. Just neid väärtusi kannavad kõik kolm laureaati.

1. juuni lastepäevaks ja riiklikuks pühaks

36 organisatsiooni teevad Riigikogule ettepaneku nimetada 1. juuni lastepäevaks ja muuta riiklikuks pühaks.

Aeroobse füüsilise koormuse mõju silma siserõhule

Mõõdukas regulaarne füüsiline pingutus ei suurenda glaukoomi haigestumise riski.

Kuidas seada oma vajadused julgelt esikohale?

Hoidkem ennast ja üksteist, et töörõõm säiliks.

Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Anu Saar: „Mind innustab see, et saan inimestele kasulik olla, neid aidata ja neile ka leevendust pakkuda.“

Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Inga Okas: „Pereõe töö on läinud mitmekesisemaks ja kohapeal tegutsemiseks on rohkem võimalusi.“