Õdede töökoormus paberil ja reaalsuses

Kõik me tahame aeg-ajalt saada tagasisidet või avaldada oma arvamust. Aeganõudvaim viis selleks on üks-ühele vestlused. Kuna Eesti Õdede Liidu liikmeid on mitu tuhat, siis kuluks tunniajaste vestluste läbiviimiseks pea poolteist aastat. Otsustasime liikmetelt tagasiside saamiseks viia 2024. aasta jaanuaris läbi küsitluse. Eelkõige keskendus küsitlus õdede töökorraldusele ja -tingimustele. Küsitluse tulemusi kajastame läbi kolme artikli.

Küsitlusele vastajate arv on kasvanud

Aasta alguses liikmetele laiali saadetud küsimustikule saime kahe nädalaga 643 vastust. Oleme rõõmsad ja tänulikud, et soov kaasa lüüa ja kaasa mõelda on ajas oluliselt kasvanud. Lisaks ületas vabade vastuste hulk meie kõigi ootusi. Aitäh vastajatele!

Sel korral oli vastajaid nii vanglameditsiinist, haiglatest kui ka esmatasandi kõikidest valdkondadest hooldekodust koolini. Traditsiooniliselt oli kaks kolmandikku vastajaid haiglatest. Vastajad jagunesid Tartu ja Tallinna vahel praktiliselt võrdselt ning kõik maakonnad olid esindatud.  Varasemalt on olnud vastajate arv Lõuna-Eesti poole kaldu. Vastajatest üle 80% töötasid õena.

Töökoormus teeb muret

Muidugi on meie kollektiivlepingu läbirääkimise aastal fookuses töökoormusega seotud mured. Rohkem kui 1,0 koormusega teeb tööd 26% vastajatest ning 23% vastajatest pidas oma tööd rohkelt aega nõudvaks, raskeks/väsitavaks või suisa rängaks. Vaid 25% vastajatest pidas oma töö iseloomu normaalseks. Tulemus on ootuspärane, näidates selgelt, et ülekoormuse lahendamine nõuab tähelepanu.

Palju räägitud koormusnormid ehk õde-patsient suhtarvude normi puudumine on üks põhjustest, miks ülekoormusest räägitakse. Uurisime vastajatelt, millised võiksid nende arvates olla õde-patsient suhtarvud haigla tavaosakondades. Kui päevasel ajal peetakse mõistlikuks maksimaalselt 6–7 või 7–8 patsienti ühe õe kohta, siis öise aja suhtarvu osas oli pakkumisi erinevaid, kuid üle kümne patsiendi ühe õe kohta öösel ei peetud mõistlikuks.

Positiivne oli näha, et veidi alla pooled vastasid, et asutustes on kehtestatud koormusnormid. Kurvaks tegi aga tagasiside, kus vastajad andsid teada suisa äärmuslikest patsiendinumbritest: „teenindada tuleb vaikival kokkuleppel kogu maja (ligikaudu 65–67 patsienti); normid on küll olemas, aga töötajate puudusel tuleb teha ületunde; töökoormus tundides on määratud, aga mis jääb nende tundide sisse, seda mitte“. Päris palju oli näiteid, kus inimesed on justkui alla andnud: „minu töökohas on palju mikromanageerimist, mistõttu pole töökoormus juhitav, pigem on iga tööpäev 1,5 tundi pikem olgugi, et nädalas on kirjas 40 tundi; koormus võib olla normeeritud, kuid töö tahab tegemist ja normtundidega koju ei saa“.

Uurisime samuti, et kui koormus on suur, kas siis puhkus on piisav. Töölepingujärgselt saab 35 päeva puhkust 70% vastajatest (2022. aastal 66%) ja pea 15% saab 28 puhkusepäeva (sama protsent ka 2022. aastal). 61 (9,5%) inimesel on puhkusepäevi rohkem kui 35. Puhkusepäevade arvuga rahulolu osas läksid vastused ootamatult pooleks ehk tervelt 46% vastanutest ei olnud töölepingujärgse puhkusega rahul.

Puhkusega rahulolematuse põhjuseid oli erinevaid. Vastuste hulgas kordusid põhjustena, et ei saada puhkust soovitud ajal; tuntakse, et puhkusekava töökohal erinevate inimeste vahel pole õiglane ja et puhkus on liialt tükeldatud. Korraga sooviti puhkust välja võtta rohkem kui kaks nädalat, sest ülekoormusega töötades ei ole võimalik nii lühikese ajaga välja puhata. Puhkuse küsimuse osas saime vabu vastuseid suisa viis lehekülge. Päris üksmeelselt arvati, et mida pikem staaž tervishoius, seda pikem peaks olema puhkus.

Mida  kõigepealt ette võtta?

Kõige esimesena tuleb vastajate arvates tegeleda palga ja puhkuse küsimusega ning seejärel koormusnormide ning palga diferentseerimisega. Töökoormuse standardite kehtestamise vajadusele on tähelepanu pööratud juba viimased kolm aastat. Lõpuks jõuti 2023. aasta alguses kollektiivlepingut allkirjastades ka kokkuleppele, et tööandjad ja töötajate esindajad arutavad ning teevad vastava ettepaneku tervisekassale. Läbirääkimisi peeti, kuid ühist meelt ei saavutatud.

Seadusandlikult on koormusnorm õde-patsient suhtarvuna nii intensiivravis kui ka näiteks õendushaiglas (ehk iseseisev statsionaarne õendusabi) reguleeritud, samuti on suhtarvud olemas kooliõenduses. Läbi rahastusmudeli on ka hooldekodudes õe teenuse rakendamisel ning isegi ambulatoorsetes vastuvõttudes teatavad koormusnormid olemas.

Koormusnormide arutelu jõudis nüüd juba sotsiaalministeeriumi lauale, kus kõik osapooled arutavad küsimust ühiselt. Koormusnormide kehtestamine ehk õde-patsient suhtarvu kokku leppimine on vaid üks väike samm töö normaliseerumiseks, kuid suur samm patsiendiohutuse tagamiseks.

Viimased uudised

Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Anu Saar: „Mind innustab see, et saan inimestele kasulik olla, neid aidata ja neile ka leevendust pakkuda.“

Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Inga Okas: „Pereõe töö on läinud mitmekesisemaks ja kohapeal tegutsemiseks on rohkem võimalusi.“

Kultuuriliselt kompetentne õendusabi – suur väljakutse

Õed on huvitatud ja valmis eri kultuuride kohta rohkem teadmisi saama, kuid täiendkoolitusi sel teemal napib.

Eriõendus areneb Euroopas iga aastaga

Edukas eriõe rollide rakendamine sõltub juhtide, praktikute ja koolitajate koostööst.

Kristi Rannus: õendus vajab inimlikkust

Õel peab olema päriselt soov ja tahe aidata, ta peab hoolima.

Õdede tööpinge ja vaimne tervis

Tööstressi ja ärevust tunnevad oma töös tervelt 83,5% küsitlusele vastanutest.