Kätlin Lillema usub õdede liitu kui ühtsesse jõudu, kes õenduse arengu eest seisab. Ta leiab, et õe vastutuse suurenemisega peavad kaasnema ka hüved. Leevendust tuleb leida ülekoormusele, mis mõjutab nii patsiendiohutust kui ka õendusabi kvaliteeti. Kätlinit innustavad isiklikud eeskujud ja tugev usk koostöösse.
Palju õnne presidendiks valimise puhul! Kuidas sa üldse õenduse juurde jõudsid?
Õendus huvitas mind juba gümnaasiumis, kuid aukartus selle eriala suhtes oli nii suur, et ma ei hakanud isegi kandideerima. Selle asemel õppisin õigusteenistuse erialal juristiks.
Kui 2014. aastal avati Eesti Õdede Liidu, Pärnu Haigla ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ühisprojekti tulemusel õenduse eriala Pärnu õpperühm, sain aru, et aeg on küps. Mind innustasid kindlasti ka ämm ja äi, kes on mõlemad õed – olen neile alati alt üles vaadanud. See on imeliste tulemustega regionaalprojekt – väga palju Pärnu inimesi on jõudnud tänu sellele tervishoidu.
Kas jäid Pärnu Haiglasse?
Pärnu Haigla, kus õppetöö toimus, oli kogu aeg inspireeriv kliiniline keskkond. Me saime kohe proovida ja meid hakati enam-vähem kohe ka haiglas erinevate ülesannete täitmiseks rakendama. See toetas väga palju. Minu esimeseks töökohaks sai siseosakonna kardioloogiaüksus. Seal oli väga südamlik ja üksteist toetav kollektiiv, hoolimata sellest, et patsientide seisund ja töö on seal rasked.
Õppisin seal sisukat meeskonnatööd õdede, hooldustöötajate ja arstide vahel selle nimel, et patsientide käsi paremini käiks. Õppisin selles töökohas kolleege usaldama. Sain ka teada, kui palju nähtamatut tööd teevad õed ja hooldajad. Seda üle jõu käivalt rasket tööd pikkades vahetustes teevad Eesti tervishoius tuhanded inimesed, ilma et keegi seda tegelikult tähele paneks või teadvustaks.
Tegin Pärnu Haiglas ka oma magistritöö arendusprojekti õendusvisiidi rakendamisest. Uurisin õendusvisiiti kui võimalust parandada meeskonnatööd ja osutatavat patsiendihooldust. Magistritöö arendusprojekti käigus intervjueerisin kolleege, kes andsid mulle tagasisidet, et hakkasime selle projekti mõjul kõik üksteise tööd ja panust paremini teadvustama ja hindama. Minu magistritöö ideed asus minu rõõmuks rakendama Põhja-Eesti Regionaalhaigla.
Minu tervisekeskuse pereõed on mulle olnud suureks eeskujuks, me oleme ka üksteise suurimad toetajad.
Miks sealt edasi liikusid?
Aus vastus on see, et minu kolm poega, kes olid meie perre sündinud enne minu õeks õppimist, tahtsid mind ka nädalavahetustel näha. Õenduses on paratamatult terve hulga õdede töö ka nädalavahetustel ja pühade ajal statsionaarides ülimalt vajalik. Iga õde saab sellest aru. Covidi ajal läksin näiteks appi haigla intensiivraviosakonda, mis kindlasti avardas minu vaadet tervishoiule ja andis vajalikke kogemusi.
Paraku on õde ka inimene, ja mõnikord on vaja teha valik, mis toetab perekonnaelu. Minu tööleasumine Pärnu Ristiku Tervisekeskusesse aitas mul lastega koos olla sel ajal, kui nad seda vajasid. Praegu on nad teismeeas ja andsid minu kandideerimisele selge heakskiidu.
Esmatasandil töötamine on andnud mulle igakülgse vaate inimese terviklikule käsitlusele. Minu tervisekeskuse pereõed on mulle olnud suureks eeskujuks, me oleme ka üksteise suurimad toetajad. Pereõed ja perearst töötavad väga tugeva meeskonnana, kuid patsiendi roll ja vastutus ei ole vähem tähtis. Pean esmatasandi võimestamist oluliseks, kuid seda ei saa teha ainult kohustusi juurde lisades.
Kuidas leidsid endas tahte lisaks õetööle ka õdesid esindada?
Mul on sotsiaalset närvi ning ma tunnen, et soovin kaasa rääkida, et õendust kui eriala esile tõsta. Soovin tunnustada kõiki õdesid, kes on igapäevaselt patsiendi kõrval nii palatites, operatsioonisaalides kui vastuvõtul. Õe vastutuse suurenemisega peavad kaasnema ka hüved. Raha kõrval on tegelikult väga tähtis õiglane koormuse jagamine ja tunnustus oma tööle. Ma ei oleks päris aus, kui jätaksin oma mõjutajana välja toomata oma ämma Piret Lillemaa, kes juhtis pikalt õdede liidu Pärnumaa piirkonda ja on olnud mulle suureks eeskujuks.
Mis oli presidendiks kandideerimisel kõige olulisem?
Ma usun liitu kui ühtsesse jõudu, kes seisab õenduse arengu ja õendushariduse eest. Mulle on alati korda läinud see, et õdede liit on olnud kui visionäär, kes on sammukese ees ja hoiab pikka eesmärki silme ees.
Mida sooviksid presidendi ametis korda saata?
Kandideerisin suuresti kolleegide õhutusel ja toel – ma usun koostööse. Üks praeguse aja tervishoiu peateemasid on koormusnormide kehtestamine. Selles vallas on üks indikaator õde-patsient suhtarv. Seda liini on ajanud juba õdede liidu varasemad juhid ja ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ning Euroopa Õdede Nõukogu (EFN) peavad seda patsiendiohutuse seisukohalt oluliseks. Koormusnormid tagaks paremini nii patsiendiohutust kui ka kvaliteetset õendusabi.
Liiga suur patsientide hulk ühe õe kohta on üks olulisemaid õdede läbipõlemise ja tervishoiust lahkumise põhjuseid. Lisaks kaasnevad ülekoormusega sagedasemad ravivead, haiglainfektsioonid ja muud ravitüsistused, rääkimata väiksemast patsiendirahulolust.
Õe kutse nõuab pidevat enesetäiendamist ja ma pean oluliseks, et õdede liit oleks jätkuvalt väga kvaliteetsete ja sisukate koolituste pakkuja – meie korraldatud koolitused on liikmetele tasuta. Kõrge professionaalse taseme hoidmiseks on seda vaja. Seisame selle eest, et kõik õed saaks neile aastas ette nähtud 60 tundi koolitusi ka päriselt kätte. Kuigi riigi poolt eraldatakse tööandjatele raha koolituskulude katteks, ei pruugi sellest jätkuda ning meieni on jõudnud kaebusi, et õdedele ja hooldustöötajatele ei võimaldata sageli isegi selle pisku eest täiendõpet.
Õdede liidu seltsingud on näiteks väga head koolituste korraldajad. Soovin algatada arutelu, kuidas seltsinguid nende tööplaanide elluviimisel senisest enam toetada. Vabast ajast, heast tahtest ja omandatud asjatundlikkusest eriala arendamiseks tehtud töötunnid väärivad märkamist ja toetamist kõigi meie käsutuses olevate vahenditega. Tahan seda leeki kõigis piirkondades ja seltsingutes hoida.
Kui inimene on kõige keskmes, siis tulevad õiged otsused.
Millisena tahad näha õdede liitu viie aasta pärast?
Viie aasta pärast võiks õdede liit olla kasvava liikmeskonnaga ühendus, mille liikmed tunnevad end tervishoius paremini: professionaalselt, puhanumalt ja optimistlikumalt. Oleme väga paljudele teistele riikidele eeskujuks oma eriõendusega. Oskame jagada nii oma edulugusid kui ka hoiatada valede lahenduste eest. Meie seltsingud on professionaalse õenduse lahutamatu osa – jagatakse aktiivselt kogemusi, ekspertteadmisi ja aktiivsemad õdede liidu liikmed saavad end nii seltsingutes kui õdede liidus tervikuna teostada.
Kust võtta praegusel ajal piisavalt inimesi, kes oleks valmis vaba aega õenduse arengusse panustama? Mida teha, et neid oleks rohkem?
Inimese vaba aeg on talle üks olulisemaid. Aga sealjuures soovib suur hulk inimesi oma eriala arengus kaasa rääkida ja kaasatud olla. Üks võimalus on neid sädeinimesi seltsingute kaudu üles leida. Mida enam kaasame seltsinguid meie tegevusse, seda enam õnnestub üles leida ja kaasata ka aktiivseid inimesi.
Mis sulle õdede liidus praegu rõõmu teeb?
Õendusüliõpilaste seltsing ja intensiivõenduse seltsing on minu suureks rõõmuks elule ärganud. Vaimse tervise seltsing on tugev ja inimestel on usaldus vaimse tervise õe poole pöördumiseks olemas. Eriõenduse üle olen väga uhke – eriarstid näevad eriõdedes partnereid, kellel on piisavad teadmised patsientidega tegelemiseks, võimaldades arstidel keskenduda keerulisematele juhtumitele. Patsiendid saavad tänu eriõdede vastuvõttudele oluliselt kiiremini professionaalset abi.
Mis on valesti Eesti tervishoius?
Üks suur murekoht on töökoormus. Kui Tervise Arengu Instituut ütleb õdede keskmiseks palgaks 2688 eurot, siis peaksime nii endile kui ka ühiskonnale teadvustama, mis on selle numbri taga. Emotsiooni pealt tundub selline palk suur, aga see sissetulek on õdede ja hooldustöötajate tohutute ületundide ja mitme koha peal töötamise tulemus. Kui see sissetulek tuleks mõistliku töökoormusega, võiks sellega ehk isegi rahul olla.
Kui tervishoiutöötaja teeb pidevalt ületööd, väheneb paratamatult tema tähelepanuvõime ja seega ka pakutava teenuse kvaliteet. Mul on hea meel, et üha enam on fookuses patsiendiohutus ning kvaliteetse tervishoiuteenuse tagamine. Siiski ei ole ravivigadest või potentsiaalsetest vigadest teatamine veel tavapärane praktika. Peame selles suunas edasi liikuma, kuid see tähendab jälle paremat dokumenteerimist.
Mulle teevad muret ka topeltstandardid. Kui me tervishoiutöötajana teame, et tervena elamiseks on vajalik korrapäraselt toituda, hoida end füüsiliselt aktiivsena ning piisavalt puhata, siis miks me nii väga 24-tunnistest valvetest kinni hoiame? Ma ei ole nende keelamise poolt, aga soovin, et inimesed ise mõistaksid, kui ränk koormus on see tervisele, ning võtaksid vastutuse ja loobuksid neist.
Kes ja mis on sind mõjutanud ja kujundanud?
Enim on mind kujundanud minu vanatädi Armilda. Kui olin väiksena pikalt haiglas uuringutel ja ravil, ei lubatud vanemaid haiglasse. Vanatädi aga arvas teistmoodi – ta läks ülemarsti juurde ja teatas, et tuleb nüüd koos Kätliniga haiglasse ja teda võib käsitleda palatisanitarina. Tema kindlameelsus ja oma tahte elluviimine läbi elu avaldas mulle alati suurt muljet.
Hilisemas elus on olnud suurimad õpetajad minu kolm poega, kes on mulle õpetanud kannatlikkust, ajaplaneerimist, aga ka armastust spordi ja liikumise vastu.
Mida sa teed vabal ajal?
Naudin lugemist. Kogu meie pere on lugejad ja olen selle üle väga rõõmus. Jagame nii peres kui ka sõpradega omavahel lugemissoovitusi.
Mulle meeldib joosta. Leevendan sellega stressi. Metsas käimine aitab muresid klaarida ja mõtteid korrastada – võtan pojad ja meie koera Bibi ka kaasa. Pärnu on väga hea elukeskkond, siin on võimalik olla kesklinnas, metsas ja mere ääres ühekorraga.
Sel aastal taasavastasin käsitöö. Osalen kolleegidega ilmavaatlust ja käsitööd ühildavas projektis, kus iga päev tuleb heegeldada üks rida ja valida värv vastavalt väljas olevale temperatuurile.
Mulle meeldib teater ja ma armastan lauamänguõhtuid. Tunnen rõõmu oma perest ja sõpradest. Olen õnnelik, et teen tööd, mida armastan.
Mida sa oma uuelt positsioonilt karta oskad?
Ei tasu ette muretseda. Kui tuleb probleem, siis tuleb ka lahendus. Juhatuses, seltsingutes ja volikogus on inimesed, kes on valmis kaasa mõtlema, lahendusi pakkuma ja alati aitama. Mina usun koostöösse.
Mul on sotsiaalset närvi ning ma tunnen, et soovin kaasa rääkida, et õendust kui eriala esile tõsta.
Mida loodad?
Olen praktiline ja väga kohanemisvõimeline inimene. Mind huvitavad inimeste mõtted ja kui inimene on kõige keskmes, siis tulevad õiged otsused. Enim loodan siiski meeskonnatööle – see viib igas olukorras edasi.
