Ikka ja jälle on tervishoius juttu, et kõik peaks tegema tööd, milleks nad on väljaõppe saanud. Nii leiavad õed, et mitmeid tegevusi võiks teha hooldustöötajad. Tööandjadki võtaks hea meelega tööle hea ettevalmistusega tugitöötajaid, kes õdede töökoormust leevendaks. Tundub kõigile mõistlik lahendus.
Lugesime kuu aega tagasi, kuidas Haridus- ja Teadusministeerium korjab ideid kutseõppe õppekavade arendamiseks, et just tervishoiusüsteemis ülekoormusele lahendusi leida. Idee on imeline, kuid kahjuks ei ole sellest paljud kuulnud.
Mis seisus me praegu oleme?
Ametlikult õpetame kutsehariduse tasemel hooldustöötajaid, podolooge, massööre, tervishoiusekretäre ja erakorralise meditsiini tehnikuid. Vähemalt vahetevahel õpetame lisaks sterilisatsioonitehnikuid, abivahendi spetsialiste ja neid, kes veel pähe tuleb (loe: mida kõvemini nõutakse ja mille õppe eest makstakse).
Tööandjad on lähenenud tervishoiutöötajate puudusele loominguliselt ning koolitavad ise erinevates valdkondades assistente. Vaatamata sellele, et on ebaselge, millist rolli nad täidavad, millised õigused on neil tervishoiusüsteemis ning kas nad peale selle ühe tööandja ka kusagil mujal tööd saavad.
Terviseametil ei käi ammu enam jõud üle, et seda kõike kontrollida ning Sotsiaalministeerium ei jõua seadusandluses asju kiirelt uuendada. Häda ajab härja kaevu, nagu öeldakse, ja nii ongi tervishoiuorganisatsioonid asju ise lahendamas. Vastutab lõpuks asutuse juht, kes töötaja tööle võtab.
Kuidas võiks olla?
Juba päris pikka aega on selge, et kaheaastane hooldustöötaja õpe ei ole mõistlik lahendus. Samas oodatakse, et kutsega inimesi tuleks tervishoidu juurde. Õdede hinnangul võiks väljaõppe saanud hooldustöötaja teostada mitmeid toiminguid iseseisvalt, et õdede töökoormust vähendada. Nii mõneski verevõtu kabinetis võiks tõesti töötada väljaõppinud flebotomist ehk vere võtja või olla arstidel õe asemel abiliseks väljaõppinud assistent.
Üheaastase hooldustöötaja õppe väljund tööturule annaks kiiremini juurde tööjõudu ning võimaldaks sellele baasharidusele lisada erinevaid valikuid. Praegu on olukord selline, kus üheaastase väljaõppega erakorralise meditsiini tehnik võib teha rohkem kui kaheaastase väljaõppega hooldustöötaja. See on õppe ja õiguste ebaefektiivne kasutamine.
Astmeline õpe, edasi- ja ümberõppimise võimalused oleks mõistlik lahendus terviklikult nii õppija kui ka tööandja jaoks. Hooldustöötaja baasõppekava lõpetanule võiks tekkida edasiõppimisvõimalused nii kliiniliseks assistendiks, flebotomistiks, sterilisatsioonitehnikuks jne.
Oluline, et patsiendiga töötamiseks on inimene saanud selleks piisava väljaõppe, tema koht tervishoiusüsteemis on selge ning õigused koos vastutusega paigas. Meil ei ole vaja toota haridussüsteemi poolt inimesi, kelle töölevõttu Tervisekassa ei rahasta või kelle teadmised on puudulikud ning võivad seetõttu põhjustada inimesele kasu asemel kahju. Tervishoiusüsteemis on ettevalmistus eluoluline ning vastutuspiiride selgus hädavajalik.
Kutsehariduses tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnale töötajate koolitamisel tuleb teha tihedat koostööd Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Tervisekassa ning tööandjatega. Seadusandlus peab toetama uute kutse- ja erialade õppekavade väljatöötamist ning tervishoiusüsteemi integreerimist.
