Ksenia Verhovskaja: õendust peaks rohkem näitama sellisena, nagu see on – siira ja hoolivana

Ida-Viru Keskhaigla õenduse ja patsiendikogemuse juht ning juhatuse liige Ksenia Verhovskaja usub, et tervishoiutöös ja õenduses on kõige olulisem empaatia ja hea koostöö.

Kuidas sa jõudsid õenduse juurde?

Huvi tervishoiu vastu on mul olnud nii kaua, kui ennast mäletan, kuigi lapsena tahtsin saada hoopis loomaarstiks. Lapse ja noorukina pidin terviseprobleemide tõttu tihti viibima haiglas, kus vaatasin huviga õdede ja arstide tööd.

Teadlik huvi tervishoiu vastu tekkis gümnaasiumis, kus mulle väga meeldis bioloogia. Kaalusin, kas minna õppima õendust, arstiteadust, geenitehnoloogiat või hoopis bioanalüütikat. Noarootsi Gümnaasiumi direktor Laine Belovas ütles aga, et ma peaksin kindlasti töötama inimestega ega tohiks ennast mõne seadme või kabineti ukse taha ära peita. Need sõnad on mul siiani meeles.

Mingil põhjusel läksin aga õppima Tartu Ülikooli vene ja slaavi filoloogiat. Pidasin seal vastu kaks kuud, kuni mõistsin, et see pole minu jaoks. Järgmisel õppeaastal läksin juba õendust õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve struktuuriüksusse ning magistriõppe läbisin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis intensiivraviõenduse erialal.

Kuidas sa sattusid Kohtla-Järvelt õppima Noarootsi Gümnaasiumisse?

Arvan, et Noarootsi Gümnaasiumisse minek on teinud minust selle inimese, kes ma olen. Õppisin üheksandas klassis, kui Noarootsi gümnasistid tulid meile oma kooli tutvustama. Mulle pakkus huvi nende aktiivne elu, rootsi keel ja kultuur ning ka vahvad koolitraditsioonid. Koolist sain rootsi keele enam-vähem selgeks nii, et kui telekast tuleb rootsikeelne saade, saan sellest aru. Keelt olen saanud praktiseerida nii kruiisilaeval töötades kui ka Tartu Ülikooli kliinikumis Rootsi praktikante juhendades.

Miks sa valisid magistriõppes just intensiivraviõenduse?

Alustasin oma karjääri tervishoius sisehaiguste osakonnas hooldajana, kust mind viidi paari kuu pärast üle intensiivraviosakonda. Sealt kasvasin abiõeks ja seejärel õeks. Lõpuks läksin tööle kiirabisse – sellest ka erialavalik, mis haakub nii intensiivraviõenduse kui kiirabiga. Tahtsin väga saada kiirabibrigaadi juhiks ja magistriõppe lõpetamine lõi selleks eelduse.

Magistriõppe ajal sain Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis proovida oma võimeid õppejõuna, kus andsin ühe semestri intensiivraviõenduse loenguid ja praktikume. Õpetamise kõrvalt töötasin Tartu Ülikooli Kliinikumi 2. intensiivravi osakonnas ja kiirabis. Lõpuks hakkas mul kolmel töökohal töötamine ja õppimine üle jõu käima ja ma loobusin õppejõukohast. Kui magistridiplomi kätte sain, tulin koju tagasi ja töötasin Rakvere kiirabis õde-brigaadijuhina. Mu unistus täitus!

Kuidas sa oma praegusse ametisse jõudsid?

Jõudsin kiirabis töötada vaid neli kuud, kui nägin kuulutust – Ida-Viru Keskhaigla otsis EMO õendusjuhti. Osalesin konkursil, sest tahtsin oma võimeid proovile panna suurema seltskonna juhtimisel kui kiirabibrigaadi kolmeliikmeline meeskond. Võitsingi konkursi, EMO õendusjuhina sain rakendada kõiki teadmisi ja oskusi, mida magistriõppes olin omandanud ning lisaks ka iseseisvalt täiendanud. Aasta hiljem kuulutas Ida-Viru Keskhaigla välja juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi konkursi. See oli haigla jaoks uus olukord, sest varem ei olnud õendusjuhte juhatuses olnud. Kõigi jaoks oli see veidi ärev ja põnev hetk, mil saadi aru, et see on õenduses suur arenguhüpe.

Esialgu ma ei kavatsenud kandideerida, kuid kolleegid utsitasid. Mind üllatas, et inimesed tahavad, et ma oleksin nende juht ja arendaksin koos nendega õendust. Oma vanuse – ma olin siis 28-aastane – ja vähese kogemuse tõttu ei arvanud ma, et konkursi võidan. Kui mulle helistati ja teatati, et olen üheksa kandidaadi hulgast osutunud valituks, olid emotsioonid kirjeldamatud. Korraga valdas mind hirm, uhkus, rõõm ja kartus.

Kas nooruse tõttu on olnud raskem suurt valdkonda juhtida?

Õenduse valdkonna inimesed teadsid mind, aga arstide ja teiste juhtide seas oli usalduse võitmine väljakutse. Õnneks tuli see kiiresti ja tänaseks võin ma öelda, et meil on väga hea meeskonnatöö. Mind toetatakse ja minu mõtetega tullakse kaasa.

Milliseid kogemusi sa oled oma eelmistest töökohtadest praegusesse ametisse kaasa võtnud?

Praktilised oskused ja teadmised, mida peab õenduses töötamiseks teadma, on kõik omandatavad ning ma olen väga tänulik kolleegidele, kes on mind juhendanud ja õpetanud.

Need valdkonnad, kus ma olen töötanud – intensiiv, EMO, kiirabi – on action-valdkonnad, kust olen saanud oskuse jääda kiiretes ja erakorralistes situatsioonides alati rahulikuks.

Pole saladus, et erakorralises meditsiinis on väga suur läbipõlemise oht ja olen isegi seda kogenud. Seetõttu olen palju uurinud läbipõlemise ennetamise kohta ja rakendanud seda oma meeskondades. Minu jaoks on oluline tõhus meeskonnatöö ja head inimestevahelised suhted. Mul on olnud kogemusi eri meeskondadega erinevates kultuuriruumides. Ühel hetkel oli huvitav teadvustada, kuidas tõekspidamised, hoiakud ja arusaamad mõjutavad omavahelist koostööd, suhteid, patsiendiohutust ja töömotivatsiooni. Kui ühes meeskonnas on mingi uuendus kergesti juurutatav, siis teises ei pruugi see nii lihtsalt minna. See teadmine ajendas mind rohkem uurima grupidünaamika, meeskonnatöö ja eestvedamise kohta.

Kuidas sa pärast läbipõlemist tagasi rajale said?

Ma vahetasin töökohta ja nägin, kuidas uus meeskond enesetunnet muudab ja aitab läbipõlemist ennetada. See ajendaski mind rohkem mõistma meeskonnatöö olulisust.

Milline sinu igapäevatöö välja näeb?

Hommikul sõidan tööle umbes 20 minutit, mil mõtlen, mida päev toob. Tegelikult see plaan muidugi paika ei pea, sest alati tulevad kohtumised, koosolekud ja erakorralised asjad vahele. Iga päev algab kell kaheksa koosolekutega, kus saan ülevaate haiglas toimuvast: kui palju on patsiente ning milline on õdede koormus. Kindlasti arutame õendusjuhtidega läbi ka probleemid ja jooksvad küsimused. Siis vastan kirjadele, mida võib päevas olla üle saja. Palju on ka dokumentidega tööd. Juhatuse liikmena pean esindama haiglat, seega käin palju majast väljas. Kui jõuan koju, teen sageli tööd edasi, sest koosolekute ajal ma kirju lugeda ega neile vastata ei saa.

Kui suur on sinu alluvuses töötav meeskond?

Meil on 1300 töötajat ja 800 neist on minu valdkonnas, kuhu kuuluvad õed, radioloogiatehnikud, bioanalüütikud, füsioterapeudid, hooldajad, assistendid, klienditeenindajad, sekretärid.

Olen loonud klienditeeninduse teenistuse ja patsienditeenistuse ning uusi ametikohti. Kuna vastutan patsiendikogemuse eest, kuulub mu valdkonda ka klienditeenindus – registratuur, infopunkt, garderoob, kõnekeskus, see kõik, mis toimub enne, kui inimene jõuab arsti või õeni.

Alguses oli raske, olen ju õde ja näiteks radioloogiatehnikute tööd ma ei tunne. Mul on aga väga hea meeskond, õendusjuhid, kes alati nõustavad ja aitavad. Koos nendega olen aastaga endale pildi selgeks saanud. Tuleb oma meeskonda usaldada.

Ksenia Verhovskaja (keskel) koos anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku õendusjuhi Valentina Kartašovaga (vasakul) ja intensiivravi õendusjuhi Anastassia Kuzminaga (paremal).

Millistest juhtimispõhimõtetest sa lähtud?

Minu jaoks on kõige olulisem inimeseks jäämine. Oluline on empaatiline kuulamine ning koos oma meeskonnaga lahenduste otsimine. Töökeskkond peab olema turvaline ja hirmuvaba ning ma proovin luua õhkkonna, kus inimesed saavad avameelselt oma muredest ja rõõmudest rääkida ning arvamust avaldada.

Arvestan juhina töötajate arvamusega. Pole reaalne, et üks inimene teab kõike, sellepärast ongi meeskond erinevate kogemuste, oskuste ja teadmistega. Töötajad tunnevad ennast paremini ja on produktiivsemad, kui neid kaasatakse. See motiveerib rohkem panustama organisatsiooni või eriala arengusse. Pean oluliseks, et sellise õhkkonna looksid oma meeskondades ka struktuuriüksuste juhid. Mul on hea meel, et paljud Ida-Viru Keskhaigla keskastme juhid on minuga sama meelt ja tulevad minu mõtetega kaasa.

Kuidas sa ennast ja oma meeskonda motiveerid?

See on omamoodi väljakutse. Meie igapäevatöö osaks on muutused, näiteks digitehnoloogiate areng ja arendusprojektid ning töökorralduse ümberkujundamine. Neil muutustel on omad eesmärgid, võib-olla olemasolevate protsesside parandamine patsientide heaolu tagamiseks või tervishoiuteenuste kvaliteedi parendamiseks või hoopiski kulude vähendamiseks. Aga muudatuste eesmärgid peavad olema töötajatele selgelt kommunikeeritud. Muidu võib tekkida vastuseis ja hirm muudatuste ees ning vähene usaldus juhtkonna vastu. Ainuüksi muudatuste juhtimiseks on vaja töötajaid motiveerida, muidu ei tule sellest midagi välja.

Kuigi palganumber on inimestele oluline, on vaja ka mitterahalisi motivatsiooniallikaid. Mina pühendun usalduse, meeskonnatunde ja kambavaimu loomisele ning mis kõige tähtsam – tunnustamisele. Töötajate kiitmine, nende edu märkamine, väärtustamine ja töö kohta tagasiside andmine on oluline. Pean oluliseks ka arenemisvõimaluste pakkumist. Mõne töötaja jaoks ongi suurim motivaator, kui ta saab oma erialal areneda. Oleks hea, kui iga inimene motivatsiooni mõjutavad tegurid endas üles leiaks ja ka oma juhile nendest teada annaks. See teadmine on väärtuslik instrument, et meeskonnatööd paremini korraldada.

Minu enda motivatsiooni mõjutavad enim eduelamus, tõhus meeskonnatöö ja oma töö tunnetamine. Samuti on minu jaoks oluline suhtlemisvõimalus ja head töötingimused. Aga kõige enam motiveerib mind mu meeskond. Soovin, et see oleks ühtehoidev, rõõmus ja õnnelik. Mind innustavad ka teiste haiglate õendusjuhtidega kokkusaamised ja nendega koos probleemide üle arutamine. Kui me koos lahendusi otsime, mõistan, et ma ei ole üksi. Koos mõtleme midagi välja ning saame hakkama.

Mis on sinu töös kõige põnevam?

Kõige põnevam on eriala arendamine ja seda mitte üksinda, vaid kokkuhoidva meeskonnana. Kui saavutame midagi patsientide ja töötajate heaks, on see minu jaoks põnev. Olen ülimalt õnnelik, kui töötajad on oma tööga rahul. See peegeldub ka patsientidele ja seda suurem on nende rahulolu. Selleks me seda kõike teemegi.

Aga mis on sinu töös kõige keerulisem?

Pole salata, et raske on tervishoiutöötajate puudus. Keeruline on midagi planeerida, kui ei tea, kuidas on olukord mõne kuu või isegi nädala pärast. Kui töötajaid ei jätku, on olemasolevate töötajate silmis vahel näha lootusetuse tunnet. Pidevalt on vaja tööajakavasid ümber sättida, tööjõudu ümber planeerida, töötajaid otsida – me oleme ka voodikohti sulgenud, sest õdesid ei jätku.

Raske on õendust arendada, kui selleks pole ressursse. Võiksime õdedele rohkem iseseisvaid vastuvõtte avada, et patsientidele teenust kättesaadavamaks ja inimkesksemaks muuta, aga ei saa, sest statsionaarsetes osakondades on vaja valved ära katta. Olen õendusjuhtidele väga tänulik, et nad nende raskustega hakkama saavad. Patsientidele peab olema õeteenus kättesaadav ning õendusjuhid võtavad selle koorma sageli enda peale.

Mis võiks olla lahendus?

Suurendame küll vastuvõttu õdede õppesse, aga need õed ei pruugi ju tervishoidu jääda. Õdede töökorraldus tuleb läbi vaadata ja neilt ära võtta tehnilised tegevused, millega saab tegeleda assistent või administratiivspetsialist.

Üks lahendus võiks olla uute õppekavade avamine, tänu millele saaks õdesid rakendada mujal. Selles vallas on juba ka arengut, näiteks flebotomisti kutseõpe. Praegu võtavad protseduuride kabinetis verd õed, aga kui flebotomist seda teeks, saaks õdede ressurssi kasutada haigla osakondades või vastuvõttudel.

Kuidas tuua noori tervishoidu?

Mitte ainult tervishoid, vaid kõik valdkonnad mõtlevad, kuidas noori endale meelitada. Noored tahavad huvitavat tööd ja hoolivat keskkonda. Arvan, et õendust peaks rohkem pildile tooma sellisena, nagu see tegelikult on – siira ja hoolivana. Võib-olla kangelaslik, nagu mulle alguses tundus, samuti huvitav ja mitmekesine.

Minu tutvusringkonna õed soovivad, et töö kõrvalt jääks aega perele, puhkamisele ja iseendale, ning see on igati normaalne. Sarnaselt minu kogemusega võib kolmel kohal töötamine olla põnev, aga see kurnab ja põletab läbi. Selleks et õed saaksid ühel töökohal töötada ja ka puhata, on vaja väärilist palka.

Loomulikult ei tõmba noori ligi õdede meeletu töökoormus ja -tempo. Kehtestada tuleks optimaalne töökoormus ja üle vaadata õe-patsiendi suhtarvud.

Milliseid muutusi sa sooviksid õenduses näha või läbi viia?

Kindlasti patsiendiohutuse parendamine, mis hõlmab erinevaid tegevusi, näiteks organisatsiooni- ja patsiendiohutuskultuuri kujundamine, töötajate koormuste optimeerimine, meeskonnatöö edendamine ning palju muud. See ei hõlma ainult õendust, vaid kogu tervishoidu. Näiteks anname praegu patsiendiohutuse vallas baasteadmisi ka haigla mittemeditsiinilisele personalile. Nii kujundame patsiendiohutuskultuuri.

Kindlasti on vaja läbi vaadata õendusjuhtide tööülesanded. Õendusjuhi õlgadel on tegevusi, mille tõttu ei jää arendusteks või personaliga suhtlemiseks aega. Näiteks kontoritarvete, ravimite ja meditsiinitarvikute tellimise ning tööajakavade ja puhkusegraafikute koostamisega võiksid tegeleda administratiivspetsialistid või assistendid.

Suurim unistus on, et meil oleks tervishoiutöötajatega kõik hästi, et neid oleks piisavalt ning neil jätkuks aega patsientidega suhtlemiseks. Aega, et olla patsientide ja nende lähedaste lähedal.

Kust ammutad inspiratsiooni arendusideedeks?

Kaks korda aastas saame teiste haiglate õendusjuhtidega kokku ja räägime probleemidest ning arenguvõimalustest. Loomulikult loen ka tõenduspõhist kirjandust ja välismaist praktikat. Eelmisel aastal käisin Portugalis, seal on tervishoiusüsteem integreeritud sotsiaalsüsteemiga ja mulle tundub, et nii on teenus patsientide jaoks palju loogilisem ja kättesaadavam.

Millised omadused peavad õendusjuhil olema?

Mina nimetan õendusjuhti kangelaseks, kes peab oskama kõike. Kui ma EMOs õendusjuht olin, tõin kodust isegi kruvikeeraja ja olin remondimehe rollis.

Kindlasti peab olema empaatiavõime, suhtlemisoskus, hea pingetaluvus, planeerimis- ja eestvedamisoskus. Samuti huvi õenduse valdkonna ja patsientide heaolu vastu ning oskus ja huvi õppida, kuna enamik väärtuslikke oskusi ja teadmisi on omandatavad. Tervishoiu korraldus, tööõigus, kvaliteedijuhtimine, personali juhtimine ja tervishoiu rahastamise põhimõtted – need teadmised tuleksid ka õendusjuhile kasuks, aga kindlasti on valdkondi veel, sest nüansse on erinevates osakondades erinevaid.

Kuidas sa puhkad ja ennast tööst välja lülitad?

Kui ma tunnen, et vajan puhkust, panen lihtsalt arvuti kinni. Mulle meeldib aega veeta looduses – käin jalutamas või vaatan ringi oma koduaias. Mul on imeline perekond, lähedased, sõbrad, kolleegid, kellest nüüd on saanud sõbrad ja vaba aeg on sisustatud nende seltsis. Olen suur loomasõber, mul on kaks kassi ja kaks koera – labrador ja kuldne retriiver. Mulle tundub, et nad tajuvad stressi ja tulevad mind tuju tõstmiseks kaisutama.

Hiljuti tärkas minus aiandushuvi. Olen sel alal algaja ning kõik on uus ja huvitav. Tahan oma aeda ilusaks kujundada, see on praegu minu hobi. Ma ei ole suur trennisõber, aga saunas mulle meeldib käia. Suurt kraadi ma ei talu, aga lõõgastuda saab väga hästi ka 70 kraadi juures.

Millised plaanid on sul tulevikuks?

Mul on viieaastane tööleping, millest on läbi saanud üks aasta. Ma ei tea, mida ma nelja aasta pärast mõtlen, võib-olla soovin tegeleda koolitustega või õppida juhtimist. Küll aga olen veendunud, et teisel ametiajal ma sel kohal ei jätka. See on otsus, mille tegin juba esimesel päeval. Arvan, et juhtimine peaks olema lühiajaline, et anda uutele inimestele võimalus tuua vaheldust ja värskeid mõtted.

Viimased uudised

Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Anu Saar: „Mind innustab see, et saan inimestele kasulik olla, neid aidata ja neile ka leevendust pakkuda.“

Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Inga Okas: „Pereõe töö on läinud mitmekesisemaks ja kohapeal tegutsemiseks on rohkem võimalusi.“

Kultuuriliselt kompetentne õendusabi – suur väljakutse

Õed on huvitatud ja valmis eri kultuuride kohta rohkem teadmisi saama, kuid täiendkoolitusi sel teemal napib.

Eriõendus areneb Euroopas iga aastaga

Edukas eriõe rollide rakendamine sõltub juhtide, praktikute ja koolitajate koostööst.

Kristi Rannus: õendus vajab inimlikkust

Õel peab olema päriselt soov ja tahe aidata, ta peab hoolima.

Õdede tööpinge ja vaimne tervis

Tööstressi ja ärevust tunnevad oma töös tervelt 83,5% küsitlusele vastanutest.