Inimesed on tervishoiu suurim vara

Meditsiin areneb peadpööritava kiirusega ja ehkki lisandub igasuguseid digilahendusi, ei ole tervishoid siiski ilma inimesteta võimalik. Inimeste – nii tervishoius töötajate kui ka patsientide hoidmine nõuab mitme osapoole koostööd.  

„Meil võivad olla uhkemad majad ja nutikamad masinad, aga kui ei ole inimesi, kes nende masinatega töötaksid, ehk piisavalt pädevaid spetsialiste, siis meil ei ole tegelikult midagi,“ võtab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden olukorra kokku.  

Õdede puudus ei ole ammu kellelegi uudiseks. Eestis töötab TAI andmetel 2021. aasta seisuga 8632 õde. Selleks et meil oleks üheksa õde tuhande elaniku kohta, nagu on Euroopa Liidus keskmiselt, oleks vaja 11 825 õde. „Selle suunas loodame ka konsensusleppega liikuda,“ ütleb Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna juhataja Kersti Esnar. Konsensuslepingu alusel suureneb õdede vastuvõtt 2022.–2023. õppeaastal 600 tudengini ja järgmisel õppeaastal 700ni. 

Kuid kas see on piisav arv, et saavutada olukord, kus õdede puudust ei ole? „Üha vananeva elanikkonna ning muutuvate rollidega tervishoius on keeruline vastata üheselt, millal õdede puudust enam ei ole. Olukorda tuleb jooksvalt jälgida ning vastavalt vajadusele ka ümber hinnata,“ sõnab Esnar.  

Viljandi haigla juhi Priit Tampere sõnul peaksime tervishoiutöötajate puudust mõtestades küsima, millist teenuse taset me Eesti tervishoius tahame. „Kättesaadavus ei ole mitte „lisatükkide ostmine“, vaid patsiendile pakutav lahendus terviseteekonnal. Seda teed minnes vajame kindlasti spetsialistide võrgustikku ja selle ülioluliseks kompetentsiks on patsiendi huvides toimuva koostöö võime ja soov,“ selgitab Tampere.  

Surve kõrgkoolidele kasvab 

Vastuvõetavate tudengite arvu suurendamine on paberil lihtne, aga reaalsuses tähendab see suurt tööd tervishoiukõrgkoolide jaoks ning palju juhendatavaid praktiseerivatele õdedele. Preeden tõdeb, et nemad konsensuslepingus kokkulepitust rohkem tudengeid vastu võtta ei saaks. „Vastuvõtu suurendamisel meie kõrgkooli õpperuumides ongi piir käes – meile lihtsalt rohkem ei mahu. Osalt seetõttu oleme olnud ka varmad liikuma kõrgkoolist väljapoole, tegema koostööd eri asutustega teistes regioonides. Näiteks on õdede õpperühm Viljandi haigla juures ja järgmisel õppeaastal planeerime sarnast koostööd Narva haiglaga,“ ütleb Preeden.  

Tudengeid ei õpeta aga ainult õppejõud – suur osa eriala omandamist toimub praktikabaasides. „Kasvava vastuvõtuga on seotud väljakutsed praktikate korraldamisega ja piisava arvu praktikakohtade leidmisega,“ ütleb Preeden.  

Ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits nendib, et õppekohtade arvu suurendamine eeldab nii õppejõudude kui ka praktikajuhendajate olemasolu. Peamine väljakutse on aga leida õppijad, kes oleksid motiveeritud ja jaksaksid keerulise õppeprotsessi läbida. Seejuures säilitab ta aga optimismi: „Tegelikult ma ei arva, et täiendavate praktikajuhendajate leidmisest saab probleem, kuna meil on väga palju vilistlasi ja nende seas peaks küll olema neid, kes tahavad tulla ja oma panuse anda uute kolleegide koolitamisse. Siiani on see nii olnud ja küll on ka edaspidi.“  

Õendus on erialavalikuna populaarne ja kõrgkoolidel on võimalik teha parim valik paljude kandidaatide seast.  

Praktika tasustamise kuum teema 

Konsensusleppega, mille alusel suurenes õppekohtade arv, võttis Sotsiaalministeerium endale ka kohustuse rahastada õdede tööpraktika läbiviimist. See andis juhendavatele õdedele lootust, et mahukas juhendamistöö saab ka väärikalt tasustatud.  

„Raha on mõeldud praktikabaasidele, kes saavad taotleda toetust iga õe põhiõppe õppuri juhendatud tunni eest ning sellega motiveerida juhendajaid. Eesmärk on motiveerida praktikabaase ka suurenenud vastuvõtu korral tagama kõikidele õppuritele kvaliteetne praktika oma asutustes,“ kommenteerib Esnar.  

Ministeerium ei kontrolli seda, kuidas praktikabaas saadud raha kasutab. „Usaldame oma koostööpartnereid, sest on avalikult palju räägitud juhendajate täiendava motiveerimise vajadusest. Kuna praktikajuhendamine tähendab tööandjale kuluna enamat kui vaid juhendaja palk, ei ole ministeeriumil võimalik niivõrd paljude erinevate praktikabaaside tõttu leida ühest valemit, et kui palju peab minema palgalisaks, kui palju lisatarvikutele jne,“ ütleb Esnar.  

Tervishoiust on kuulda erinevat infot selle kohta, kas ja kuidas praktika juhendamist tasustatakse. Priit Tampere sõnul tasustatakse Viljandi haiglas praktika juhendamist üle haigla ühetaoliselt. Samuti on ühetaoline tasustamine 2022. aastast kogu Tartu Ülikooli kliinikumis. Üle-eestilist ülevaadet selle kohta, kes kui palju maksab, ei ole. 

„Praktikajuhendamise tasu võiks olla minimaalselt 10% õe töötasust. Juhendamisele kulub aega küll rohkem, kuid see oleks peamiselt tasu lisavastutuse eest, kuna õde vastutab praktikandi tegemiste eest. Juhendamist tuleb väärtustada, sest praktikante on palju, õpetamistöö on pidev ja kõik juhendatavad ei jää sugugi praktikakohta tööle,“ rõhutab Eesti Õdede Liidu president Anneli Kannus. 

Ministeeriumil on plaan tellida analüüs tervishoiuspetsialistide tööpraktika korraldamise rahastamise aluste loomiseks. „Selle analüüsi käigus loodame saada praktika rahastamisest täpsema ülevaate, et võimalikele probleemkohtadele ka lahendused välja töötada. Praeguses olukorras tuleb vaadata praktikabaaside poole, kelle ülesanne on praktika kvaliteedi tagamiseks motiveerida nende juures töötavaid praktikajuhendajaid asutuse sisemise töökorralduse kaudu,“ selgitab Esnar.  

Kuidas õdesid hoida? 

Praktika tasustamine on üks komponent, millega motiveerida juba töötavaid õdesid tervishoidu pikaks ajaks tööle jääma, kuid see pole kaugeltki ainus lahendus.  

Õdede toetamisel tuleb lähtuda nende vajadustest ja eelistustest, mis tähendab, et õdesid ei tohi jätta välja tervishoiu arengu üle käivast arutelust ja kokkulepete sõlmimisest. Väga oluline on õdede hoidmise juures pidada silmas ka noorte kolleegide, nii abiõdedena töötavate kui ka värskelt kooli lõpetanud õdede mentorlust ja nende tööle sisseelamise toetamist. Noortele kolleegidele tähelepanu pööramine on võtmekoht, sest nende esimestest kogemustest ja sisseelamisest sõltub nende edasine motivatsioon jätkata tööd õena,“ toob Esnar välja. 

Noorte õdede motivatsiooni kiidavad mõlema kõrgkooli rektorid. „Õendustudengid on väga motiveeritud töötama tervishoius ja kui nad ühest töökohast lahkuvad, siis enamasti ikka erialasele tööle mõne teise tööandja juurde,“ ütleb Ernits. Küsimus on pigem selles, milline töökeskkond noori ootab.  

„Meie lõpetajaid võiks oodata töökeskkond, kus patsientide rahulolu ja ravi tulemuslikkus oleksid päriselt fookuses ning keskkond tõesti soosiks järjepidevat enesetäiendamist. Samuti peaks kolleege ametikohast sõltumata võrdsetena kohtlema. Suurepärane keskkond ei tohiks inimesi ka ressursi puudumise tõttu läbi põletada. Rahulikuma südamega saadaksin meie õppurid keskkonda, kus töökäte puudust ei peaks leevendama praktikantide, praktikakohtade ja -juhendajate puudusega ning kus ei rakendataks tänaseid õppureid rollides, milleks nad pole veel piisavalt ette valmistatud,“ sõnab Preeden.   

Esnari sõnul saavad õdede motiveerimisse panustada nii tervishoiu osapooled kui ka ühiskond laiemalt, aga suurim roll on siiski tööandjal. „Tööandja suudab õde väärtustades, kaasates ja teda meeskonna võrdse liikmena võttes ning tema vajadusi, soove ja arvamusi arvestades tõsta õe motivatsiooni ning tagada tema püsivus töökohal. Vähetähtsad ei ole ka töö paindlikkus ja arenguvõimalused, aga ka töötingimused üldisemalt,“ sõnab Esnar.  

Seejuures on Esnari sõnul oluline õendusjuhtide koolitamine. „Õendusjuhtidel on võtmeroll eelkirjeldatu kujundamisel. Juhtide koolitused on olulised, sest nemad on oma meeskonna individuaalsete vajaduste kaardistajad ja kollektiivse tervise hoidjad. Kui juhil puudub pädevus ja motivatsioon seda teha, siis kahjuks ei ole ka meeskonna üldine tervis hea,“ ütleb ta.  

Viljandi haigla juhi Priit Tampere sõnul on palga ja muude hüvedega võimalik inimesi motiveerida vaid lühikest aega. „Olulisem on mõtestatud ja väljakutseid pakkuv töö ning töökeskkond, sealhulgas meeskond. Jõudu annab see, kui nähakse oma töö tulemust. Kindlasti on oluline ka paindlik töökorraldus – võimaldame töötamist erinevate koormustega, võimalusel kaugtööd jms,“ ütleb ta.  

Viljandi haigla on läbipõlemise ennetamiseks pakkunud psühholoogilist abi, erinevaid ühisüritusi, samuti väärtustanud üksteise märkamist ja toetamist. „Kriisiaegadel on abiks ka ühiskondlik foon, kas tervishoiu panust märgatakse ja tunnustatakse. Me püüame suunata inimesi mõistlikumale töökoormusele ning toetame inimest, kui näeme, et hetkel on keeruline või suurema koormusega periood,“ ütleb Tampere.  

Koormusnormid aitaksid tegelikku olukorda mõista 

Eesti Õdede Liit on välja pakkunud ühe võimaluse õdede koormuse vähendamiseks ja ka motivatsiooni tõstmiseks koormusnormide kehtestamise. Koormusnorm tähendab, et on kokku lepitud, mitme patsiendiga üks õde vahetuse jooksul tegelema peab. Õdede liidu juhatuse sõnul annaks koormusnormide kokkuleppimine reaalse ülevaate õdede puudusest, sest praegu peidetakse seda sageli nii, et suurendatakse patsientide arvu ühe õe kohta. Samuti annaks see aluse intensiivsustasu maksmiseks. Koormusnormide väljatöötamine on seatud eesmärgiks Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegias 2021–2030. 

Kersti Esnar Sotsiaalministeeriumist nõustub, et koormusnormid on vajalikud: „Koormusnormide kokkuleppimine on üks olulisemaid samme, mis tuleb astuda selleks, et peatada nii õdede voolavus eri tervishoiutasandite vahel kui ka tervishoiust lahkumine. Kokkulepitud koormusnormid aitavad tagada eeskätt tervishoiuteenuse kvaliteeti, aga ka tervishoiuasutuste tegutsemist ühtsetel põhimõtetel ning loovad õdedele võrdsed võimalused ja töötingimused. 

Koormusnormide kehtestamine toob kaasa ka väljakutseid: sunnib olemasolevaid töötajaid paremini hoidma ja uusi juurde leidma. „Koormusnormide kehtestamine võib kaasa tuua olukorra, kus mõned tervishoiuasutused tõdevad, et neil ei jätku piisavalt personali, et teenust edasi osutada. Oluline on mõista, et koormusnormide ülevaatamine on siiski vaid üks osa kogu tööjõu planeerimise protsessist,“ ütleb Esnar.  

Tampere sõnul aga ei too normeerimine soovitud lahendust. „Väga keeruline on paika panna ühtset normi, sest töö iseloom ja patsientide raskusaste on valdkonniti väga erinev ning muutused väga kiired. Ka teenused arenevad ning selleks vajame paindlikkust. Teenused töötavad eri meeskonnaliikmete panusena ning eri rollidele jäikade piiride loomine killustab ja raskendab koostööd. Usun mudeljuhtimisse, kus eri rollides inimesed teevad koostööd, kuid tegureid, mida arvestada, on palju ning need on ajas pidevalt muutuvad,“ ütleb ta.  

Kannus nõustub, et ainult koormusnormide seadmine ei too vajalikku muutust süsteemis. „Soovitud muutuste saavutamiseks on oluline rakendada mitut tegevust korraga – vaadata üle nii vastuvõtud kõrgkoolidesse, tagada praktikajuhendajate lisatasustamine, muuta tervishoiukorralduse põhimõtteid, lisada õdede töökoormuse normeerimine töökorralduse põhimõtetesse ning planeerida meeskonnatööd selliselt, et üle on vaadatud kõikide õigused ja vastutus,“ ütleb ta.  

Muutuma peaksid tervishoiu alustalad 

Tervishoiu juhtfiguurid räägivad järjest enam tervishoiu põhimõttelisest muutmisest. „Unistan inimesest hoolivast ning austavast ja selgelt tulemust väärtustavast, mitte tükitööd mõõtvast tervishoiusüsteemist. Tervishoiusüsteemis tervikuna tundub, et tulemuspõhised kvaliteedimõõdikud teenuse rahastamisel võiksid luua täiesti uue väärtusahela ja ka mõtteviisi muutuse valdkonnas,“ ütleb Preeden 

Priit Tampere nõustub Preedeni mõttega ja lisab, et olulised peaksid olema ka tervishoiu ning sotsiaalvaldkonna sidumine, eriti kohalikul tasandil. „Unistan ka sellest, et saaksime sekkumistelt liikuda ka juba ennetustegevuseni, et aidata kroonilise haigusega inimest ennetavalt, hoides ära haiguse ägenemise,“ lisab Tampere.  

Tampere kirjeldatud muutusi on Viljandis juba PAIK projektiga katsetatud ning sama lähenemist on laiendatud ka Saare- ja Valgamaale. „Inimese tervise huvides kaasatakse koostööd tegema kõik osapooled: perearstid ja -õed, eriarstid ja -õed, kiirabi, sotsiaaltöötajad, lähivõrgustik jne. Senine PAIK kogemus on tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöös näidanud inimesekeskse lähenemise võimalikkust ja eeliseid – inimesed saavad paremini hakkama kodus ning on mõistnud oma rolli oma tervise eest vastutamisel,“ jagab Tampere kogemusi.  

Ernitsa sõnul on Eesti tervishoid läbinud meeletu arengu ja juba on palju, mille üle uhke olla. „Unistan inimeste terviseteadlikkusest, mida omandatakse juba lasteaias. Me oleme oma digiarengus unustanud selle, et tervis on eelkõige iga inimese enda vastutus ja alles seejärel tervishoiusüsteemi vastutus. Ja muidugi unistan sellest, et meil oleks piisavalt eriõdesid, kes saaksid hoida kroonilised haigused kontrolli all ja et meie tervishoius oleks terviseteadus rohkem nähtav,“ jagab Ernits oma unistusi. Ta lisab, et näeb oma lapselapse pealt, et tervisetarkuste õpetamise suund on juba kenasti võetud. 

Esnar nõustub, et tervishoiu edasine areng ning liikumine parema tervishoiu poole on kõigi osapoolte ühine pingutus ning koostöö – kõik tänased sammud, mida astume üheskoos, viivad meid edasi unistuste täitumiseni. 

Viimased uudised

Tunne oma esindajaid!

Alates sellest numbrist tutvustame Eesti Õdede Liidu volikogu töökaid esindajaid.

Õdede puuduse leevendamine on prioriteet vaid sõnades?

Konsensuslepe tähistab veebruaris esimest sünnipäeva. Tehtud on selle ajaga piinlikult vähe.

Innovatsioon: Peavaluäpp Migrevention aitab kiirendada patsiendi teekonda tervishoiusüsteemis

Migreventioni kasutajarakendus on Eesti kõige kasutatum digitaalne peavalupäevik.

Mida peab teadma ületööst?

Vastab Eesti Õdede Liidu lõuna piirkonna juht Siiri Puru.

Pereõdede tervisehindamise mõõdikud ootavad digitaliseerimist

Tervisehindamise mõõdikute digiversioonid aitavad õendusprotsessi optimeerida ja parandada teenuse kvaliteeti.

Fookuses eakate jalaprobleemid

Jalgadega seotud probleemid mõjutavad inimest kogu elu vältel ning vanuse kasvades probleemide hulk suureneb.