Eesti noorte õdede unistustest, nende purunemisest ja võimalikest lahendustest

Õdede puuduse valguses on oluline mõista noorte õdede soove ja vajadusi. Uurisime ligi tuhandelt noorelt Eesti õelt nende tööalaseid eelistusi, et mõista, millisest töökeskkonnast nad unistavad ning kuidas jõuaks see teadmine ka tööandjate, juhtide ja kolleegideni. 

Palusime Scrubini platvormi kasutavatel õdedel valida loetelust kolm kõige olulisemat tegurit, mis on nende jaoks töökoha valikul kõige olulisemad. 48% õdedest pidas töökoha valikul kõige tähtsamaks paremat palka, 26% hindas tähtsuselt teisel kohal paindlikumat töögraafikut ning kolmandana tõi enim õdesid (24%) välja toetava meeskonna (vt joonis 1).

Joonis 1. Kolm kõige olulisemat tegurit töökoha valikul

Suurem kogemus ei tähenda palgalisa 

Scrubin platvormil saavad tervishoiuvaldkonna spetsialistid anonüümselt jagada oma tänast brutopalka ja töökogemust valdkonnas ning näha, millist mediaanpalka teenivad sarnase kogemusega spetsialistid. Küsitlusest selgub, et kui töökogemust tuleb juurde, ei pruugi samas palk kasvada. Brutopalga mediaanväärtus jääb üle-eestiliselt 13 euro juurde tunnis. Mõned viieaastase töökogemusega õed teenivad üle 15 euro tunnis, kuid mõned õed on olnud tööturul 20 aastat ja teenivad vähem kui 13-eurone mediaanpalk (vt joonis 2). 

Vestlustest kolme noore õega jäi aga kõlama, et seadusega ettenähtud töötunde tehes on õe palk liiga väike, mistõttu tehakse lisavalveid (sh öövalveid). Need küll tõstavad keskmist palka, kuid õde põleb lõpuks läbi ning see ajendab teda tervishoiust üldse lahkuma.

 

Joonis 2. Bruto tunnipalga ja töökogemuse (aastates) vaheline seos

Vestlesime 27-aastase Astridiga, kes töötas õena viis aastat ja ühe kuu. Ta töötas suurema osa oma karjäärist suures haiglas ning tegi mõned aastad lisatööd kooliõena. Ta teadis juba 5. klassis, et meditsiin on tema jaoks ning otsustas õeks õppida, sest talle meeldis eelkõige praktiline töö, kus saab käed külge panna ja probleemidele lahendusi leida. Ta küll teadis ette, et õena töötamine ei ole kiire tee jõukuseni, aga unistus teisi abistada kaalus esialgu üle soovi tagada endale ja perele materiaalne kindlustatus. 

Astrid tegi haiglas lisaöövalveid, et rohkem teenida. Kui ta oli juba pikalt öövalveid teinud, tundis Astrid, et ei jaksa enam õe tööd teha, kuigi ta armastas oma tööd väga. “Läksin tööle vihaga, olin ebameeldiv kolleeg ja sain ise aru, et pean midagi tegema, et nii mul kui ka teistel mu ümber oleks parem,” tõdeb ta. 

Keskmiselt ei küsi õed utoopilist palka, vaid alustuseks piisab ka mõneeurosest tunnitasu tõusust. Selle aasta aprillis tõuseb tervishoiuvaldkonna kollektiivlepingu alusel õdede töötasu alammäär 12 euroni tunnis ning kasvavad öötöö, puhkepäevadel tehtava töö ja ületunnitöö hüvitamise kordajad. Sellest on kindlasti abi, kuid õdede toetamiseks peab nende põhipalk pikemas perspektiivis rohkem kasvama. Ka Astrid leiab, et kui ta oleks saanud natukene palgalisa, et teha vähem öiseid vahetusi, mis talle ei sobinud, töötaks ta endiselt õenduses. 


Milliseid vahetusi õed eelistaksid?

Õdede jaoks tähtsuselt teine tegur töökoha puhul on paindlik töögraafik. Küsitlus näitab, et üldiselt eelistavad õed öistele ja 24-tunnistele vahetustele päevaseid vahetusi (vt joonis 3). Samal ajal on 10% vastanutest valmis tegema erinevaid vahetusi ning 15% õele sobivad ka 24-tunnised vahetused. Inimeste soovid ja võimekus on erinevad ning kui me suudame neid soove arvesse võttes pakkuda töövõimalusi, mis igale inimesele paremini sobivad, hoiame õdede tervist ja kasvatame võimekust valdkonnas jätkata.

Palusime õdedel valida ka eelistatud vahetuste ajad, juhul kui haiglates oleks ööpäevane töö jaotatud 12-tunniste vahetuste asemel hoopis kolme vahetusse: kell 8.00–15.00 (7 tundi), kell 15.00–22.00 (7 tundi) ning kell 22.00–8.00 (10 tundi). 34% vastanutest valiks hommikul algava vahetuse, 23% pärastlõunal algava vahetuse ning 31% öise vahetuse (vt joonis 4). Seejuures on 12% õdedest valmis töötama ka kõigis kolmes vahetuses.

Joonis 3. Õdede töövahetuste eelistused

Joonis 4. Alternatiivsete töövahetuste eelistused

See näitab, et õdedel on valmisolek teha erinevaid vahetusi. On ka neid, kes soovivad töötada öises vahetuses. Oluline on, et tervishoiuorganisatsioonid oleksid oma töötajate soovidest teadlikud, võtaksid neid kuulda ning võimaldaksid vastavalt töötaja soovidele ja võimekusele paindlikkust.

Meeskonnas rohkem sallivust ja arvestamist

Kolmandana hindavad õed töökoha valikul toetavat meeskonda. Intervjuudest noorte õdedega joonistus seoses sellega välja kaks probleemi: vanema personali sallimatus nooremate suhtes ning mure seoses vene keelega.

25-aastase Sandra jaoks oli töökeskkonnas sallivuse puudumine üks põhilistest teguritest, miks ta enam õena ei tööta. Ta leiab, et vanem personal ei mõista, et noored tulevad otse koolist ning vajavad tasemel töö tegemiseks tuge ja aega. “Vanemad kolleegid karjusid mu peale väga vihaselt ja seda oli raske taluda,” tunnistab ta.

Sandra töötas kahes erinevas haiglas ning meditsiinilaboris viis aastat. Ta vaatas lapsena sarja “Grey Anatoomia”, mis avas talle haiglatöö tagamaid. Kui tema koolis käis oma tööst rääkimas ämmaemand, teadis Sandra, et tema tulevik on meditsiinis. Ta unistas, et avab ükskord oma kliiniku. Kõrgkooliõpe oli Sandra jaoks üdini positiivne hetkeni, mil hakkas neljakuune abiõe praktika, mis koos öövahetustega haiglas tähendas kokku umbes 220 töötundi kuus. 

Sandra põles esimest korda elus läbi. “Lõpuks läksin ülemõe juurde, nutsin ja põhjendasin oma frustratsiooni ning nägin, et ta sai siis kohkunult aru, et lood on tõesti kehvasti,” meenutab ta.

Ta nägi kõrvalt ka teiste, temast palju vanemate kolleegide töökiusu, kuid noored langesid tema sõnul selle ohvriks rohkem. Tema arvates on paratamatu, et noorem põlvkond on tundlikum ja eneseteadlikum ning kui tööandja sellega ei arvesta, siis õdede pealekasv peatubki. Samal ajal julgustab Sandra enda eest seisma ja ebamugavatele probleemidele lahendusi pakkuma, sest ainult nii saavad asjad paremuse poole liikuda.

Sandra viimases töökohas oli ühtehoidev meeskond, ta tundis end toetatuna ja osana kollektiivist ning ka tema soove graafiku planeerimisel võeti arvesse. Paraku olid aga eelnevad kogemused Sandra piisavalt ära väsitanud ning meditsiinis jätkamine tundus perspektiivitu.

Vene keel tekitab suhtlusbarjääri

Teine intervjuudest läbikumav probleem on vene keel töökeskkonnas. Verivärske õde Astrid avastas end oma esimesel töökohal olukorras, kus talle anti intensiivosakonnas valveid üle vene keeles ning temalt oodati sama. “Ilma vene keeleta ma oma tööd sisuliselt teha ei saanud,” ütleb ta. 

Olukord tekitas suuri lisapingeid, kuna ta vene keelt ei osanud ja igasugune möödarääkimine ning valestimõistmine võis lõppeda patsiendi jaoks väga halvasti. Tänaseks on tal vene keel kogemuse abil suus, aga tal on raske mõista, miks on Eesti avalikes haiglates esmaseks töökeeleks vene keel. 

Ka 29-aastane Karoliina, kes töötab õena hooldekodus, mäletab, kuidas tema vene keelt kõnelevad kolleegid ei vastanud tema palvetele, kui ta vajas vene keele tõlkimisel abi, et pakkuda patsiendile parimat abi. Lisaks on Karoliina tundnud ebaõiglast kohtlemist olukorras, kus tema kõrval on olnud samade oskustega kandidaat, keda on kandideerimisel eelistatud, sest tal on vene keel suus. 

“Pole oluline, kas keegi on eestlane või venelane, aga minu jaoks on kurb, et töökeskkonnas pean rääkima vene keelt ja olen automaatselt ka õena Eesti tööturul kehvemal positsioonil,” on Karoliina nördinud. Ta töötab täna veel õena, kuid otsib uusi väljakutseid väljaspool tervishoiusektorit. Ta on töötanud kaks aastat õena, enne seda neli aastat abiõe ning hooldajana peremeditsiinis ja laste intensiivravis. 

Karoliinat inspireeris meditsiini tööle minema kogemus puusaoperatsioonist taastuva vanaema abistamisel. Hooldajana töötades nägi ta laste intensiivravis kõrvalt õde, kes võttis enda hoole alla alati kõige raskemas seisundis enneaegsed patsiendid ning tegi oma tööd sihikindlalt ja professionaalselt. Teda kõrvalt jälgides teadis Karoliina, et hing ihkab sama – võtta vastu väljakutseid ja aidata neid, kes seda kõige rohkem vajavad. Ta tunnistab, et ei ole võib-olla osanud oma isiklikele eelistustele vastavat õetööd siiani õigest kohast otsida ning sobiv variant motiveeriks teda veel õenduses jätkama.

Selleks et sääraseid probleeme vältida, on tarvis ka juhti, kes kuulab ja tegutseb vastavalt töötajate tagasisidele, jaotab tööd nii, et õed saaksid üksteist toetada ning loob keskkonna, kus tegeletakse kolleegidega, kes on raskete töötingimuste tõttu ja tihti endalegi teadmata jõudnud punkti, kus teevad oma meeskonnakaaslastele vaimselt liiga. 

Kuidas tervishoiusüsteemi õdede jaoks paremaks muuta

Astrid ehitaks Tallinna võimalusel korraliku valdkondadeülese haigla, kus on tänapäevased töötingimused ning puhas ja kena keskkond. Ta toob näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi, mis võiks olla eeskujuks teistele haiglatele.

Sandra arvates peaks alustama koolisüsteemist ja täpsemalt abiõe praktikast. Ta ei olnud ainuke tudeng, kes praktika ajal piltlikult vere ninast välja töötas ja oma eluvalikutes kahtlema hakkas. Sandra pakub, et eeskätt võiks mõelda stipendiumide suurendamisele, et õetudeng saaks keskenduda praktikale, või siis praktika tasustamisele. Nii ei peaks õed öövalveid juurde tegema, et ots otsaga kokku tulla ja end läbi põletama enne, kui nad päriselt õeks saavad. 

Sandra selgitab, et tema õppimise ajal said stipendiumi vähesed, kuid mitte halbade õpitulemuste pärast, vaid seetõttu, et paljude keskmine hinne oli 5.0 ning stipendiume on piiratud arv. Seega need, kelle hinne oli 4.9 nagu temal, jäid ilma ka 80-eurosest stipendiumist (märkus: igakuine tulemusstipendium on tänaseks Tallinnas tõusnud 100 euroni kuus). 

Karoliina leiab, et mõistlik oleks tervishoiuasutustes jaotada patsiente keeleoskuse järgi. Kui tema oskab eesti ja inglise keelt, siis ta võiks efektiivsuse mõttes eeskätt suhelda nende patsientidega, ning kui tema kolleegid oskavad vaid vene keelt, võiksid nemad esmajärjekorras suhelda vene keelt kõnelevate patsientidega. Kasuks tuleks ka konkreetsed puhkepausid, millest kinni peetakse. Karoliina kogemuse põhjal ei eksisteerinud tal lõunapausigi – alati tuli keegi hingetõmbehetke ajal nõu ja abi küsima.

Töö tegemine on nagu kolme jalaga taburet, mille iga jalg on erinev. Seda noorte õdede töökonteksti pannes on üks jalg töö keerukusele vastav kompensatsioon, teine paindlikumad töötingimused ning kolmas toetav meeskond. Kui üks jalg on natuke lühem kui teine, siis taburet kõigub, aga ei pruugi pikali kukkuda. Kui aga üks jalg on täiesti katki, kukub taburet kahjuks ümber. Nii juhtus Astridi ja Sandraga, kes otsustasid õe tööst loobuda – sest isegi kui palka saab öötööga teenida tasemel, mis aitab maksta kodulaenu, kannatab pikemas perspektiivis vaimne tervis. 

Kui tagatipuks pole ka toetavat juht ja meeskonda, kes aitaks raskustest läbi, on tulemuseks veel rohkem läbipõlenud inimesi, kes võitlevad iga päev meie elude eest, aga on ise seest tühjad ja alla andmas. 

Mida teha, et noorte õdede unistused täituksid ja õe amet tunduks perspektiivikas?

  • Algajate noorte õdede puhul tuleb tekitada olukord, kus neil on esimesel töökohal päris oma mentor või tugiisik, kes neid esimesest päevast alates mõnda aega toetab. Julgem algus oma töös on kindlam vundament tulevikule.
  • Iseseisvad mõtlejad – kaasake noori tööelu paremaks muutmisel ning aidake neil leida kasvõi organisatsiooni siseselt uusi väljakutseid, kui see on vajalik ja võimalik.
  • Tuleb panustada ka juhtide koolitamisesse ja toetamisse. Hea juht on kaasav, toetav inimene, kes märkab oma töötajate vajadusi ning leiab lahendused pealtnäha lahendamatutele probleemidele.

Viimased uudised

Õdede väärtus majanduses

Mida rohkem õdesid on ja jääb tervishoiud, seda rohkem on meil terveid inimesi.

Ohtlikud nakkushaigused on välditavad

Vaktsineerimine on väga tõhus meetod, millega kaitsta end vaktsiinvälditavate haiguste eest.

Riigi tegevus tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel

Kas riigiasutuste kehtestatud eesmärgid ja nõuded aitavad tagada, et tervishoiuteenused oleks kvaliteetsed?

(Raha)Investeeringud õdedesse

Kõik investeeringud, mis töötajasse tehakse, on vahetus seoses patsiendiga.

Jagades hoolt ja headust

Hooldaja töö nõuab suurt empaatiat, kannatlikkust ja oskust suhelda rahulikult ning mõistvalt.

Silmapaistvad teadustööd õendusvaldkonnas

Eesti Õdede Liit tunnustab teadustöid, mida on eelnevalt avalikult tutvustatud ja praktikasse rakendatud.