Lõuna-Eesti Haigla infektsioonikontrolli õde Alice Venski pälvis tänavu aasta õe tiitli. Tema töid ja tegemisi juhib patsiendiohutuse missioon. Kolleegide sõnul on ta väga pühendunud ja professionaalne ning nad lisavad, et alati võib olla kindel, et Alice kuulab sinu mure ära ja leiab lahenduse. Vabariigi aastapäeva eel pälvis Alice Võrumaa tänukirja pühendunud ja vastutusrikka töö eest infektsioonikontrolliõena ning elanikkonna tervise ja nakkushaiguste ennetamise edendamisel.

Milliste emotsioonidega võtsid vastu uudise aasta õe tiitlist?

See tuli mulle suure üllatusena, ma ei osanud seda üldse oodata. Õenduses on nii palju tublisid tegijaid ja igaüks neist väärib tunnustust. Seetõttu küsisin esimese asjana: miks küll mina? Kui siis mulle lõpuks kohale jõudis, et mind valiti aasta õeks, tundsin tänulikkust, et meie meeskonna südamega tööd on märgatud. ​​See tiitel ei kuulu ainult mulle, vaid kõigile neile, kellega olen koos töötanud olgu patsiendiohutuse valdkonnas, infektsioonikontrollis või üldiselt õendust arendades.

Millal tekkis soov saada õeks ja mis selleks motiveeris?

Kui päris aus olla, siis tõeline soov õeks saada tekkis mul alles õpingute käigus. Õpinguid alustades ei olnud ma päris kindel, kas õendus sobib mulle, kuid õpingute ajal nägin inspireerivaid õdesid, kelle pühendumus ja teadmised andsid mulle tuge ja turvatunnet, et tahan tegeleda inimeste aitamise ja terviseteemadega.

Eks mu iseloomuomadused natuke soosisid ka õeks saamist, sest olen alati olnud analüütiline, tõenduspõhisus ja süsteemsus on minu jaoks hästi olulised. Teisalt aitavad minu empaatilised jooned mul märgata inimesi haavatavates olukordades. Teaduse ja inimlikkuse põimumine on mind õe ametis hoidnud.

Kuidas jõudsid infektsioonikontrolli erialale?

See on vist üks ja ainus koht, kus minus peituv perfektsionism on kasulik. Juba õpingute ajal olin hästi püüdlik, tahtsin asjadest sisuliselt aru saada ja neid õigesti teha. Kui aga praktikale läksin, siis märkasin, et igapäevatöös ei pruugigi kõik alati juhiste järgi toimida. Mäletan, et küsisin endalt, et kui meil on tõenduspõhised juhised olemas, siis miks neid küll alati ei järgita.

Veelgi sügavam huvi infektsioonikontrolli vastu tekkis mul esimeses töökohas kardiokirurgia intensiivravi osakonnas. Mul oli väga hea juhendaja, tänu kellele sain olulised teadmised just infektsioonide ennetamise vallas. Sain teha ka oma esimese kätehügieeni vaatluse. Sealt saadud kogemused on mind pidevalt nüginud infektsioonikontrolli poole. Kui olin ennast õena otsinud, õe rolli kasvanud ja ka teaduskirjandusele tiiru peale teinud, siis palusin oma praegust tööandjat, et mul võimaldataks väikese koormusega infektsioonikontrolliga tegeleda.

Alguses tegelesingi infektsioonikontrolliga teise töö kõrvalt. Siis tuli aga COVID-19 kriis, mis oli minu jaoks murdepunkt. Sellest ajast alates töötan täiskohaga infektsioonikontrolli õena.

Aasta õe tiitel ei kuulu ainult mulle, vaid kõigile neile, kellega olen koos töötanud.

​​​Mida COVID-19 kriisist kõige enam õppisid ja oled endaga kaasas kandnud?

COVID-19 kriis õpetas mulle kõige enam paindlikkuse ja kiire õppimisvõime olulisust. Teadmine muutus päevadega ning otsuseid tuli teha ebakindluse tingimustes, parima olemasoleva info põhjal. Mõnikord rääkisime ühel päeval üht ja järgmisel juba teist – ja siiani imestan ning hindan väga kõrgelt seda, kui varmalt olid kolleegid valmis kaasa tulema ja usaldama. See ongi toetus. Kui on raske, tuleb seljad kokku panna ja tegutseda ühiselt. Seda usaldust kollektiivi vastu kannan endiselt endaga kaasas.

Samuti kinnistus minus arusaam, et tõenduspõhisus ei tähenda alati staatilist teadmist, vaid pidevat õppimist ja valmisolekut oma seisukohti vajadusel korrigeerida.

Milles seisneb infektsioonikontrolli õe töö?

Minu jaoks on infektsioonikontroll ehk haiglanakkuste ennetamine lahutamatu osa patsiendi ohutusest. ​​Kui inimene on pidanud haigla uksest mingi murega sisse astuma, siis ta peab saama ennast siin turvaliselt tunda. See on keskne mõte, mida ma alati tööle tulles meeles hoian.

Infektsioonikontrolli õe igapäevatöö on üsna mitmekesine. See ei piirdu ainult infektsioonide jälgimisega, vaid hõlmab endas ka haigustekitajate seiret, analüüsi, personali koolitamist ja juhendmaterjalide koostamist. Teha tuleb ka auditeid, näiteks vaadelda kätehügieeni teostamist, hinnata intravaskulaarsete kateetrite kasutamist või puhtust. Samuti nõustan kolleege isolatsiooni küsimustes. Suur osa minu tööst on koostöö. Kolleegid eri osakondadest tulevad küsimuste ja muredega, koos analüüsime neid ja püüame lahendusi leida.

Minu igapäevatöö osa on ka teadlikkuse tõstmine. See on osa ennetustööst, mida pean väga vajalikuks. Siia alla kuulub näiteks lasteaialaste ja kooliõpilaste harimine kätehügieenist või nakkuste levikuviisidest, aga ka vaktsineerimine. Tahaksin väga luua süsteemi, kus tervishoiutöötajatel oleks võimalikult lihtne ohutust tagada.

Iga päev tuleb valmis olla ka kiireks reageerimiseks, et kolleegidele abiks olla ning tagada patsientidele turvaline keskkond. Mul on väga hea meel, et minu ümber on hea meeskond, kellega saan kõike seda teha.

Mis on selle töö juures kõige keerulisem ja kõige lihtsam?

Kõige lihtsam on kätehügieeni õpetamine. See ei ole aja jooksul väga palju muutunud ja ma usun, et kui mind poole öö pealt üles äratada, siis oleksin kohe valmis koolitama.

​​​Võib-olla kõige keerulisem on leida head tasakaalu inimkesksuse ja isolatsiooniabinõude vahel. Isolatsioon on vajalik nakkuse leviku tõkestamiseks, et teised haiglas viibivad, tihti nõrgestatud immuunsusega patsiendid ei nakatuks. Patsiendi jaoks tähendab isolatsioon sageli aga üksindust ja piiranguid. Kontakt teiste patsientidega on piiratud ning ka personal siseneb ruumi isikukaitsevahendites. Külastused võivad olla piiratud või keelatud. Patsiendid võivad end tunda vangistatuna, tõrjutuna, aga ka hirmununa ja masendununa. Seda probleemi annab lahendada, aga see nõuab individuaalset lähenemist ja patsiendi võimetega arvestamist. Kui ühel korral saab midagi lubada teatud tingimustel ja teisel juhul need tingimused ei kehti, siis on personalil keeruline. Oluline on, et me ei unustaks ära, et kaitsemeetmete keskmes on inimene, kes vajab suhtlemist ja toetust.

​​​Unistan tervishoiusüsteemist, kus patsiendiohutus ja personali heaolu on prioriteedid.

Tervishoid areneb pidevalt ja leitakse veelgi efektiivsemaid lahendusi inimeste aitamiseks. Mul on sellest hea meel. See tähendab, et peame tegema midagi teisiti ja muutma oma harjumusi. Harjumuste muutmine on sageli keeruline ja nõuab järjepidevat tööd, kuid see on vajalik ja kasulik nii patsientidele kui ka tervishoiutöötajatele.

Milliseid infektsioonidega seostuvaid müüte oled pidanud oma töös ümber lükkama?

Sagedasemad näited on seotud vaktsineerimisega. Kaheldakse vaktsiinide vajalikkuses ja levitatakse valeväiteid ohutuse kohta. Endiselt leidub ka suhtumist, et mina ju nagunii ei nakatu ja minuga midagi ei juhtu. Kahjuks seatakse end ise niimoodi ohtu.

Olen kokku puutunud ka võltsi turvatundega, mis on seotud kinnaste kasutamisega. Meil on olemas head isikukaitsevahendid, kuid nendegi kasutamisel tuleb hoolikalt järgida hügieeninõudeid. Vastasel korral võime küll iseennast kaitsta, kuid tekitada teistele nakkusohu.

Kuidas on õendus muutunud selle aja jooksul, mil oled õena töötanud?

Selle aja jooksul on toimunud muudatusi nii protseduurides kui ka kasutatavates vahendites, aga minu jaoks on kõige tähtsam õe rolli muutumine. Õed on saanud iseseisvamaks ja rohkem kaasatud otsustusprotsessidesse.

Eks see on loomulikult kaasa toonud ka muudatusi töökoormuses ja dokumenteerimises. Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et patsiendiohutus on saanud suuremat tähelepanu ja oleme õppinud seda paremini dokumenteerima. Saame sellest süsteemselt õppida ja parendusi ellu viia.

Kuidas oled ise selle aja jooksul muutunud?

Olen õde olnud üle 12 aasta ja püüan arenguga kaasas käia. Usun, et olen seetõttu ka ise iseseisvamaks muutunud. Samas tajun, et pikk tee on veel minna.

Lisaks on minu magistriõpingud nii Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis kui ka Tartu Ülikoolis aidanud mul mõista meeskonna sügavamat tähendust – kui oluline on eri rollide koostöö ühise eesmärgi nimel. Püüan järjest rohkem õppida seda, kuidas meeskonda paremini kaasata.

Kuidas jõudsid Eesti Õdede Liitu?

Liitusin Eesti Õdede Liiduga siis, kui õppisin õe põhiõppes. Mind innustasid koolitusvõimalused, siis ma veel enamat liidu tööst ei teadnud. Praegu olen liidu liige kindla eesmärgiga – toetada ja võimalusel ise panustada õenduse arengutesse.

Mida tähendab sinu jaoks Eesti Õdede Liit?

Minu jaoks tähendab see kogukonda. See on tugev ühing, kus meie liikmete hääl koondub ja võimendub. Liit esindab õdede seisukohti, seistes väärika palga ja heade töötingimuste eest. Samuti osaleb liit suurte erialaste muutuste suunamisel, nagu seda on olnud näiteks eriõenduse arendamine või õendusmääruse kujundamine.

Eesti Õdede Liit seisab selle eest, et Eesti õendus käiks kaasas muu maailmaga. Minule endale on väga meeltmööda liidu rahvusvaheline koostöö, mis aitab tuua Eestisse uusi teadmisi ja kogemusi ning hoida n-ö kooskõla rahvusvaheliste suundumustega.

Olen olnud liidu volikogu liige, kui olin Lõuna-Eesti haiglas usaldusisik. Seoses oma õpingutega loobusin sellest ja andsin võimaluse järgmistele nutikatele õdedele. Loodan, et saan edaspidi õdede liitu teistel viisidel panustada.

Kuidas oma elus tasakaalu hoiad?

Vabal ajal meeldib mulle looduses liikuda ja perega koos olla. Mulle meeldib rattaga sõitmas käia ning matkata. Mulle väga meeldivad mäed. Sügisel avanes võimalus käia Poolas Zakopanes ja Tatra mäestikus matkamas. Käisime mööda väga keerulist rada, aga eneseületamine tekitas hea tunde. Soovitan kindlasti teistelgi minna, see oli väga ilus paik. Seal on eri keerukusega matkaradasid. Kes pikemat ja raskemat matka ette võtta ei taha, siis on võimalik ka tõstukiga mäkke sõita ja nautida kaunist vaadet.

Vaimu hoian erksana lugemisega. Sageli loen kriminaalromaane või enesearengut toetavaid raamatuid. Praegu on mul pooleli raamat „Mõtle nagu munk“, aga olen alles üsna alguses ega oska selle kohta veel hinnangut anda.

Millest sa unistad?

Seda on raske täpselt kirjeldada. Unistan tervishoiusüsteemist, kus patsiendiohutus ja personali heaolu on prioriteedid. Eesti liigub õiges suunas, kuid soovin, et sellega ei juhtuks nii nagu paljude teiste küsimustega – tegeleme sellega, sest kõik teised riigid ju teevad seda. See võiks olla meie südameasi. Samas mõistan, et vaja on ka palju suuremat teadlikkust. See võtab aega.

Kui saaksid Eesti tervishoius üht asja kiiresti muuta, siis mis see oleks?

See haakub eelnevaga. Iga suur eesmärk tuleb jagada väiksemateks tükkideks. Seetõttu on minu praegune fookus patsiendi ohutusjuhtumite teadlikul ja süsteemsel menetlemisel ning juhtumitest õppimise soodustamisel. Kogemustest õppimine on oluline, see aitab meil tervishoidu senisest paremini korraldada ning tagada veel kõrgem ohutuse tase nii patsientidele kui ka tervishoiutöötajatele.

Kui saaksid Eesti tervishoius üht asja kiiresti muuta, siis mis see oleks?

See haakub eelnevaga. Iga suur eesmärk tuleb jagada väiksemateks tükkideks. Seetõttu on minu praegune fookus patsiendi ohutusjuhtumite teadlikul ja süsteemsel menetlemisel ning juhtumitest õppimise soodustamisel. Kogemustest õppimine on oluline, see aitab meil tervishoidu senisest paremini korraldada ning tagada veel kõrgem ohutuse tase nii patsientidele kui ka tervishoiutöötajatele.