Aasta õde 2022 Laura Oisalu: keeruliste patsientidega on huvitav töötada

Laura Oisalu on vaimse tervise eriõde, kelle igapäevatöö keskendub nii sõltuvushäirete kui ka teiste vaimse tervise muredega patsientidele. Kolleegid kirjeldavad teda heatujulise, sõbraliku ja püüdlikuna. Ta teeb oma tööd suure pühendumuse ja südamega, põhitöö kõrval aga peab terviseteemalisi loenguid ja lööb kaasa õenduse arendamisel

Millised emotsioonid valdasid sind, kui kuulsid, et said aasta õe tiitli?
See tuli väga ootamatult ja esimese hooga mõtlesin, et uudisest teatanud Gerli Liivet teeb nalja. Ma olen õena töötanud suhteliselt lühikest aega, aga tavaliselt saab selle tiitli keegi, kes on õenduses ikka 15-20 aastat töötanud. Kui mõistsin, et tegemist ei ole naljaga, siis  olin enda üle väga uhke ja see oli lausa tiivustav. Ma ei ole kunagi teinud midagi tunnustuse saamise pärast, aga kui tunnustatakse, siis on see väga armas. See annab kinnitust, et teen õiget asja.

Kuidas jõudsid õe tööni?
Minu esimene kõrgharidus on hoopis Eesti Maaülikoolist ja metsanduse valdkonnast. Lõpetamine sattus aega, kui oli metskondade koondamise laine ja paljud metsandusinimesed kaotasid töö. Seega töötasin pärast kooli lõpetamist teistes valdkondades, näiteks pidasin laste mängutuba. Sel perioodil loodi Vändrasse tervisekeskust ja leidsin rakendust selle asutamislepingute ja muu paberimajandusega. Läksin tähtajalise lepinguga, aga sujuvalt jäin lõpuks kaheksaks aastaks.

Kui olin Vändra tervisekeskuses mõnda aega töötanud, avati Pärnus projekti „Kool haiglas“ raames õenduse õppegrupp. Mu tolleaegne ülemus Leho Tamvere soovitas mul sinna õppima kandideerida ja nii see õenduse teekond algas. Õppisin päris esimeses Pärnu grupis.

Pärnus õppimine oli sisult sama, mis Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õppimine, aga õppejõud käisid Pärnus, mitte meie Tallinnas. Pere kõrvalt poleks mul toona olnud võimalik Tallinnas käia ja ka paljud mu kursusekaaslased olid minusarnased – n-ö teise ringi õppijad, kel oli kindel soov õeks saada. Eks me olime esimese Pärnu grupina kindlasti ka katsejänesteks, aga kogu grupp oli tore ja lõpetasime peaaegu täiskoosseisus. Minu teada töötavad kõik toonased kursusekaaslased tänaseni õdedena.

Kuidas jõudsid vaimse tervise õe tööni?
Mul on alati olnud õnn teha asju, mis mulle väga meeldivad. Ka vaimse tervise teemani jõudsin natuke juhuslikult – õigel hetkel oli Pärnu haigla psühhiaatria osakonnas vaba koht, kuhu mul õnnestus tööle saada, esmalt abiõena, seejärel kooli lõpetamise järel juba õena.

Kui avati vaimse tervise eriõe magistriõpe, läksin esimesele kursusele õppima, et oma tööd veel paremini teha. Töö ise õpetab muidugi ka meeletult. Olen tänulik Pärnu haigla psühhiaatriakliinikule. Pärnu haigla annab õdedele võimaluse tegeleda selle valdkonnaga, mis ennast rohkem huvitab. Näiteks on mul üks kolleeg praegu magistriõpet läbimas ning töötab oma magistriõppe arendusprojektina noorukite toitumishäirete õe vastuvõtu loomise kallal.

Ma ise tegelen valdavalt sõltuvushäiretega patsientidega.

Meil tuleb öelda, mida on soov teha, ja haigla aitab selle teoks teha. Muidugi tuleb sel juhul ka ise pingutada, sest keegi midagi kandikul kätte ei too. On vaja suurt motivatsiooni ja ise tahta. Täpselt nagu töös patsientidega.

Foto: Triin Künnapas

Milles sinu igapäevatöö seisneb?
Töötan kahes kohas: Pärnu haiglas ja Sensuse erakliinikus. Haiglas teen iseseisvaid vastuvõtte sõltuvushäiretega inimestele. Üks päev nädalas olen alkoholitarvitamise häiretega inimeste päralt programmi „Kainem ja tervem Eesti“ raames. Teise päeva nädalas tegelen muredega, mis on põhjustatud muudest sõltuvusainetest, s.o peamiselt ravimitest nagu uinutid, rahustid ja valuvaigistid, aga ka erinevad mõnuained nagu amfetamiin ja kokaiin.

Lisaks töötan Sensuse erakliinikus, kus on väga lai spekter abivajajaid. Palju on gümnaasiumiealisi noori. Näen oma töös selgelt, mis jälje on jätnud COVID-19, aga ka seda, kuidas nutiajastu mõjutab noorte vaimset tervist. Samuti võib pilt kaaslaste elust olla tänu sotsiaalmeediale illusoorne ja seega on keeruline aru saada, mis on „päris“, mida elus tahame ja kuidas selleni jõuda.

Kuidas saab vaimse tervise õde patsiente aidata?
Ma tegelen palju elustiilinõustamisega. Vaatame üle, et patsiendi toitumine, uni ja füüsiline aktiivsus oleksid tasakaalustatud. Vaimse tervise õed tegelevad suuresti vaimse tervise käitumusliku poolega. Vaimne ja füüsiline heaolu on omavahel väga selgelt seotud: näiteks ärevuse puhul meie pulss kiireneb, hakkame higistama ja keha läheb pingesse. Samuti võivad mitmed kehalised vaevused tekitada vaimse tervise murede sümptomeid: liiga harva süües langeb veresuhkur väga madalale ja see võib tekitada ärevust.

Lisaks füüsilise poole selgitamisele aitavad vaimse tervise õed tuvastada ka mõttevigu jm. Ma olen lisaks vaimse tervise õe õppele läbinud ka kognitiivse käitumisteraapia koolituse ning hetkel õpin dialektilist käitumisteraapiat. See annab mulle võimaluse aidata patsiente erinevate praktiliste tehnikatega.

Milliseid müüte vaimse tervise teemade kohta olete töös pidanud ümber lükkama?
On levinud müüt, et alkohol aitab uinumisele kaasa. Sellest tulenevalt hakatakse õhtuti alkoholi tarbima, aga tulemuseks on tegelikult veel suurem väsimus, sest alkohol ajab sassi une struktuuri. Meie uni on väga selge struktuuriga ja kui see järjestus läheb sassi, on tagajärjeks öised ärkamised, sageli mikroärkamised, mis toovad kaasa hommikuse väsimuse ja me ei puhka end välja. Kui seda inimestele selgitada ja õhtune alkoholi tarbimine lõpetada, siis ööuni paraneb ning enesetunne muutub juba paari nädalaga paremaks. Kui on parem ärgata, on omakorda ka suurem motivatsioon alkoholi tarbimist vähendada.

Üldiselt ongi vaimse tervise muresid lihtsam hakata lahendama füüsilise poole pealt. Väikeste käitumuslike nippidega saab enesetunde palju paremaks muuta.

Millal vajab patsient psühholoogi või psühhiaatri abi ja millal vaimse tervise õe abi?
Mitmel puhul piisab patsiendile vaimse tervise õe vastuvõttudest. Kui patsiendi probleem on sügavam, kaasame ravimeeskonnas psühhiaatri ja vajadusel ka psühholoogi. Psühhiaater määrab ravi, aga tema juures käiakse suurema intervalliga. Ravi jälgib ja motivatsiooni aitab hoida peamiselt vaimse tervise õde. Psühholoog tegeleb süvitsi keerulisemate vaimse tervise muredega, nagu lapsepõlvetraumad jmt. Vaimse tervise õde on tema raviteekonnal algusest lõpuni kaasas.

Sageli ei tea patsient ravi alguses ka ise, kust tema probleem pärineb. Paljud blokeerivad tunded lihtsalt ära. Üldiselt kulub probleemide tuumani jõudmiseks mingi aeg. Spetsialistina on kõige olulisem luua hea terapeutiline suhe – saada hea kontakt. Avatud suhtlemist ja olukorra lahendamist piirab tihti aga häbitunne oma käitumise, sõltuvuse või probleemi pärast. Ei julgeta ka endale otsa vaadata, aga alguspunkti teadasaamiseks tuleb seda teha. Seda ei pea tegema üksi, vaid meie, vaimse tervise spetsialistid, olemegi selleks olemas, et inimesi aidata.

Kui kaua kestab keskmine koostöö vaimse tervise spetsialisti ja abivajaja vahel?
Raske on öelda üldist keskmist. Alkoholisõltuvuse korral kulub selleks vähemalt aasta – selle ajaga on võimalik muuta käitumismustreid ning neid ka kinnistada. See on päris pikk aeg ja enesedistsipliini ning motivatsiooni hoidmine on keeruline. Vaimse tervise õde saab seejuures abiks olla. Samuti on suur abi grupiteraapiast, kus nähakse teisi sama murega inimesi ja nende õnnestumisi. Õlgõlatunne annab tuge.

Mis pakub selles töös kõige rohkem rõõmu?
Mulle pakub suurt rõõmu see, kui patsient on motiveeritud, töötab kaasa ja tal on läinud paremaks. Mulle väga meeldib see, kui on näha pisikesi samme paremuse poole. Samuti meeldivad mulle keerulised patsiendid. Vahel on ikka kurb ja hingevärin ka, kui muutused ei taha ega taha tulla, aga keeruliste patsientidega on huvitav töötada. Ma arvan, et väga suure osa eest aasta õe tiitlist pean tänama patsiente, kes on mind kõige rohkem õpetanud.

Mis on sinu töös kõige raskem või frustreerivam?

Kõige raskem on see, kui patsient jätab lihtsalt vastuvõtule tulemata ega anna ka teada, miks ta ei tulnud. Õnneks on pandeemia pannud inimesi kohtumisi rohkem hindama ja lihtsalt ilmumata jäämist on vähem.

Kurvaks teevad kindlasti ka tagasilangused ja see, kui patsient kuhugi ei jõua. Sõltuvushäirete puhul üldiselt on muidugi väike tõenäosus, et inimese käitumine pikas perspektiivis muutub – öeldakse, et vaid 20–25% õnnestub ja ei lange tagasi. Meil on projektis „Kainem ja tervem Eesti“ küll õnnestumise tõenäosus suurem, sest sellega liitumiseks peab patisent ise soovi avaldama. Samuti saame motivatsiooni suurendamiseks erinevaid tehnikaid rakendada.

Vaimselt terve olemine tähendab erinevate inimeste jaoks natuke erinevaid asju. Kuidas sina seda defineeriksid?
Selles on palju komponente. Kindlasti on olulised suhted – head peresuhted ja rahuldust pakkuvad sõprussuhted. Väga oluline indikaator on ka uni: kas magatakse öösel välja, ärgatakse puhanuna. Samuti on oluline regulaarne tervislik toitumine ja füüsiline aktiivsus. Olulised on ka hobid, mis meeldiksid ja millega oleks aega tegeleda. Ka töö peab olema selline, mis meeldib. Oluline on, et kõike oleks parasjagu ja ei jäädaks millessegi kinni.

Kindlasti on oluline mõista, et hea vaimne tervis ei tähenda seda, et kogu aeg on hea olla. Elus ikka asjad kõiguvad, aga oluline on, et tuldaks toime ka keerulistel hetkedel. Selleks on tähtis, et baas – uni, toitumine, suhted, füüsiline aktiivsus, töö ja hobid – oleksid korras.

Millal peaks inimene oma vaimse tervise pärast muret tundma hakkama?
Esimene häirekell vaimse tervise murede kohta on tavaliselt uni. Muret peaks tundma siis, kui ei magata enam välja, ärgatakse väsinuna ja ärritutakse kiirelt. Samuti tasub tähelepanu pöörata isutusele, lihtsalt peale tükkivale nutule, ärevusele ja kergelt vihastamisele. Samuti on ohumärk alkoholi või erinevate ainete vajamine. Üldiselt saab inimene aru, et ta ei ole enam see, kes ta enne oli.

Kuhu vaimse tervise mure korral pöörduda?
Esmalt võiks pöörduda oma pereõe või -arsti poole. Kui sealt pole võimalik abi saada või on vaja põhjalikumat sekkumist, saab tulla vaimse tervise õe vastuvõtule. Selleks pole vaja saatekirja ja haigekassa poolt kindlustatud inimestele on see tasuta. Samuti võib pöörduda ka erakliinikusse abi saamiseks – üle Eesti on neid mitmeid.

Kuidas patsiendid vaimse tervise õdedesse suhtuvad?
Tegelikult paljud ei teagi, kes see vaimse tervise õde on. Samuti ajavad inimesed sassi, kes on psühholoog ja kes psühhiaater. Tihti peamegi selgitama, et õde on ravimeeskonnas ühenduslüli, kes aitab patsiendil paranemisteed käia. Psühholoogi ja psühhiaatriga kohtub patsient vähem, aga vaimse tervise õde teeb psühhoharimist, jälgib ravi dünaamikat, nõustab ravimite, raviskeemi järgmise asjus, õpetab erinevaid toimetulekutehnikaid jne.

Sama teadmatust on näha ka ambulatoorses vastuvõtus. Tullakse vaimse tervise õe vastuvõtule ja siis öeldakse, et ei teagi täpselt, mida vaimse tervise õde teeb. Siis räägime protsessi kenasti lahti, et patsient saaks aru, milline raviteekond välja näeb, ja arutame üheskoos, kuhu patsient välja jõuda tahab.

Teadmatuse põhjuseks on kindlasti ka see, et vaimse tervise õdesid on suhteliselt vähe. Muidugi on ka üldiselt vaimse tervise spetsialiste vähe, kuid nõudlus nende järele hästi suur. Probleeme on järjest rohkem, aga kohti, kuhu pöörduda, vähe. Natuke aitavad kaasa kogemusnõustajad, neil on oma roll. Siiski on tegemist väga vajalike meeskonnaliikmetega.

Millist vaimse tervise nõu annaksid oma õdedest kolleegidele?
Tuleb jälgida töö ja puhkuse vahekorda. Tuleb vaadata, et puhataks korralikult välja ja magataks piisavalt. Kui on unega probleeme, siis tuleb sellest pihta hakata. Kindlasti tuleb harjutada ka ei ütlemist ja meeles pidada, et isegi siis, kui töö on väga tore, ei tohi seda olla liiga palju. Positiivne stress on ka stress. Viimast oskan öelda ka omast kogemusest – ma ise kaotasin end meeldiva ja põneva töö sisse ära ning sain ühel hetkel aru, et pean tasakaalu hoidmiseks lõpetama statsionaarse töö. Õde on abistav elukutse, aga seejuures ei tohi jätta ennast abita.

Millist nõu annaksid lapsevanematele – kuidas märgata, et noor võib olla hädas?
Kindlasti tasub tähelepanu pöörata une ja ärkveloleku tasakaalule. Seejuures tasub jälgida, et uni ei jääks lühikeseks nutiseadme tõttu. Samuti tasub jälgida, et lapsel oleks sõpru ja hobisid. Ka söömishäired on noorte puhul sagedased, mistõttu tasub jälgida, et laps sööks piisavalt. Mõnikord varjatakse muresid ka riietega – ainult pikkade varrukate eelistamine võib viidata lõikumise varjamisele.

Lapse kontrollimise ja jälgimise juures peab kindlasti ka selgitama, et laps saaks aru, et vanem pole nn kontrollifriik, vaid päriselt hoolib ja tahab teada, kuidas lapsel läheb.

Kuidas sa ise elus tasakaalu hoiad?
Ma olen Naiskodukaitse Vändra jaoskonna liige. Seal toimuvad üritused, mida aitan korraldada või millest võtan osa. Vabal ajal mängime kaaslase ja lastega geopeitust, discgolf’i ning avastame põnevaid Eestimaa kohti. Samuti naudin väga jalutamist, nii üksi kui kaaslastega.

Mulle meeldib ka lugeda ja olen Vändra lugemisklubi liige. Klubi liikmed loevad igal kuul läbi ühe raamatu, mille üle toimub seejärel klubis arutelu. Viimati pakkus põnevat ilukirjanduslikku elamust Karsten Dusse „Eneseabimõrvad“, mis annab omapärase vaate vaimse tervise nõuannetele. Populaarteaduslikest raamatutest naudin Jaan Aru ning Katrin Saali-Sauli teoseid.

Kui sul oleks võimalik Eesti tervishoius üht asja muuta, siis mis see oleks?
Haigla, perearstikeskus ja kõik teised tervishoiuteenuste osutajad peaksid saama ühisesse inforuumi, et patsienti võimalikult hästi toetada. Vaja oleks üht korralikku infosüsteemi ja avatud suhtlemist kõigi tervishoiuspetsialistide vahel.

Viimased uudised

Kirev terminoloogia meie armsas emakeeles

Ühine terminoloogia on mõistmise ja koostöö alus. Mõistete ühtlustamiseks kutsus EÕL kokku komisjoni.

Tartu Ülikool lõi koos Norra ülikooliga patsiendiohutuse õppeaine

Õppeaine toimub uudses formaadis, kus ühel kursusel õpivad nii praktiseerivad õed kui magistrandid.

Õde, abiõde, eriõde – mis on nende ametinimetuste taga

Anneli Kannus selgitab, mis eristab kolme sarnase nimega professionaali: õde, eriõde ja abiõde

Milleks Õdede Liidule rahvusvahelised õendussuhted?

Eesti Õdede Liidu asepresident Gerli Liivet tutvustab rahvusvahelisi organisatsioone, kuhu EÕL kuulub.

Platseebo ja notseebo – teadus ja ebausk

Eesti Tervisemuuseumi peavarahoidja Eero Kruusmaa räägib platseebost ja notseebost.

Miks on eriõde vajalik …

Eesti Õdede Liidu asepresident Gerli Liivet räägib eriõenduse kasulikkusest tervishoius.