Laboriuuringud aitavad mõista patsiendi terviseseisundit ning langetada põhjendatud otsuseid haiguse ja ravi kohta. Täpsed ja õigeaegsed uuringutulemused on kriitilise tähtsusega nii patsiendile kui ka raviarstile. Tartu Ülikooli õendusteaduse magistriõppe üliõpilane Maarika Dapon uuris 2025. aasta juunis kaitstud magistritöös laboriuuringutega seotud patsiendiohutusjuhtumeid, nende põhjusi ja tagajärgi, samuti parendustegevusi juhtumite ennetamiseks.
Laboriuuringutega seotud patsiendiohutusjuhtumid
Laboriuuringute eesmärk on analüüsida patsiendilt kogutud bioloogilisi proove nii haiguste diagnoosimiseks kui ka terviseseisundi ja ravitulemuste jälgimiseks ja hindamiseks. Üle poole kliinilistest otsustest haiglaravi ja haiglast väljakirjutamise kohta tehakse laboriuuringute põhjal.
Laboriuuringute töötsükkel jaguneb kolmeks põhietapiks. Esimeses, preanalüütilises etapis määratakse kindlaks analüüsi vajadus, tellitakse analüüs ja identifitseeritakse patsient. Järgneb proovi kogumine, selle transport laborisse ja ettevalmistamine analüüsimiseks. Teises, analüütilises etapis toimub proovi analüüsimine. Kolmandas, postanalüütilises etapis väljastatakse tulemused analüüsi tellijale.
Analüüsi tulemuste alusel otsustatakse sageli patsiendi edasine raviteekond, mistõttu tuleb uuringutulemuste täpsust ja usaldusväärsust kogu töötsüklis pidevalt jälgida ja täiustada. Kanadas ja Hollandis aastatel 2017 ja 2023 avaldatud uurimistulemustest selgub, et koguni 76–77% laboriuuringutega seotud juhtumitest on tingitud eksimustest preanalüütilises etapis. Ameerika Ühendriikides 2013. aastal avaldatud uuringust selgub, et just preanalüütilises etapis toimunud eksimuste tõttu tekkinud lisakulu võib moodustada 0,2–1,2% haigla aastasest tegevuskulust, mis on suure organisatsiooni puhul märkimisväärne summa.
Veel enam, iga laboriuuringu luhtumine või tulemuste viibimine võib põhjustada korvamatut kahju patsiendile, kelle ravi ja edasine tervis sellest sõltuvad. Juhtumeid, millega kaasneb kõrvalekalle tervishoiuteenuse osutamise tavapärasest protsessist ning mis kas põhjustasid või kujutasid endast kahju tekkimise ohtu patsiendile, nimetatakse patsiendiohutusjuhtumiteks. Maailma Terviseorganisatsiooni algatusel on kogu maailmas, valdavalt haiglates, hakatud niisuguseid juhtumeid registreerima juhtumiteavitussüsteemides, et juba aset leidnud olukordadest õppida ja edasisi juhtumeid ennetada. Ka Tartu Ülikooli Kliinikumi andmete põhjal on teada, et aastatel 2012–2020 registreeritud juhtumitest oli 13% seotud laboriuuringutega.
Juhtumite uurimine dokumendianalüüsi meetodil
Varasemat infot võimaldab uurida Glenn Boweni 2009. aastal kirjeldatud dokumendianalüüsi meetod. Meetod hõlmab dokumentide läbivaatamist, detailset uurimist ja tulemuste tõlgendamist. Teema uurimiseks Eestis taotleti vajalikud kooskõlastused Tartu Ülikooli Kliinikumis aastatel 2018–2019 registreeritud patsiendiohutusjuhtumite andmestiku (N = 1753) analüüsimiseks. Kokku tuvastati andmestikus 183 (10%) laboriuuringutega seotud juhtumit, mida analüüsiti süvitsi. Vabatekstilisi kirjeldusi analüüsiti kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil ning kodeeritud ja kategoriseeritud andmed esitati kirjeldava statistikaga.
Kõige haavatavam on preanalüütiline etapp
Uurimistöö tulemustest selgus, et enim registreeriti juhtumeid, mis olid seotud preanalüütilise etapiga (joonis 1). Sama kinnitavad ka uurimistulemused mujalt maailmast. Selgus, et neis juhtumites kajastatud tegevused ei ole sageli labori kontrolli all. Enim kirjeldati dokumentatsiooniga seotud juhtumeid, mille puhul oli valdavalt tegu proovinõu ebakorrektse või puuduliku märgistamisega ning saatelehe ebakorrektse täitmisega. Järgnesid kliinilise protseduuriga seonduvad juhtumid, nagu uuringumaterjali vale fiksaatori kasutamine või vale proovinõu, samuti proovinõu või proovimaterjali mittesobivus tellitud analüüsi jaoks. Esines ka proovinõu välist saastumist ja alatäitumist ning kliinilise administratsiooniga seotud juhtumitest oli enamik seotud patsiendi isiku tuvastamisega (joonis 1).
Kuigi patsiendi isiku tuvastamine on tervishoiuteenuse osutamisel põhitähtis, eksitakse sellega ikka veel palju. Ka 2024. aastal Maailma Terviseorganisatsiooni avaldatud patsiendiohutuse raport rõhutab probleemi tõsidust, viidates Ameerika Ühendriikides aastatel 2014–2017 tehtud uuringule, mille andmetel põhjustas just patsiendi tuvastamisel tehtud viga raske patsiendikahju koguni 409 juhtumi puhul.
Juhtumeid soodustanud tegurid ja parendustegevused
Enim kirjeldatud tegurid, mis võisid juhtumi põhjustada, olid seotud personaliga (joonis 2), sealhulgas näiteks töötaja vähene kogemus, praktiliste oskuste või teadmiste puudumine, reeglite/juhiste eiramine või puudulik dokumenteerimine. Kirjeldati ka inimtegureid, nagu tähelepanematus ja kiirustamine, ning suhtlemisprobleeme, nagu puudulik informeerimine, info viibimine ja liigne emotsionaalsus.
Organisatsiooniga seotud tegurite hulgas soodustasid juhtumeid puudulikud juhised, selgete tööülesannete ja vastutuse puudumine ning personalipuudus ja ülekoormatus. Vähem kirjeldati puudujääke töökorralduses, nagu proovide transporditeenuse probleemid, ning ühel juhul oli juhtum põhjustatud komplitseeritud verevõtmisest.
Kui võrrelda tulemusi 2023. aastal Alrashidi jt poolt avaldatud süstemaatilises ülevaates kirjeldatuga, saab järeldada, et inimlikud vead on organisatsiooni ja süsteemi vigade peegeldus. Seega tuleb vigade ennetamiseks täiustada eelkõige protsesse ja süsteeme, kus inimesed töötavad.
Laboriuuringutega seotud juhtumite üks ebasoovitav tagajärg on vajadus koguda uus proovimaterjal. See põhjustab patsiendile ebamugavust, sageli ka valu ja seetõttu õigustatud rahulolematust. Ka käesolevast dokumendianalüüsist selgus, et laboriuuringutega seotud juhtumid põhjustasid patsientidele ebamugavust just uuringumaterjali uuesti kogumise vajaduse tõttu. Samuti tekitas see patsientidele majanduslikku kahju seoses kordusvisiidi transpordikuluga või pikema haiglas viibimisega juhul, kui laborianalüüsi vastus viibis.
Maailma Terviseorganisatsiooni 2009. aasta patsiendiohutuse raamistiku järgi võivad patsiendiohutusjuhtumid tuua kaasa ebasoovitavaid tagajärgi ka organisatsioonile: suurenenud ressursikulu, meedia tähelepanu või õiguslikud tagajärjed nagu kohtumenetlus. Käesolevas uurimistöös seisnesid tagajärjed organisatsioonile selles, et kordusanalüüside tegemiseks tuli kasutusele võtta lisaressurss, mis oli nii materiaalne kulu organisatsioonile kui ka lisatöö personalile. Aeg ja tööjõud võeti teiste tegevuste arvelt ja seetõttu häirus omakorda tavapärane töökorraldus. Mitmel juhul võis analüüsi vastuse hilinemine pikendada patsiendi haiglas viibimist, mis on samuti välditav lisakulu.
Tegevused, mida planeeriti või viidi ellu patsiendiohutusjuhtumite kordumise ennetamiseks, olid valdavalt suunatud personalile. Need olid seotud personali juhendamise, millegi meeldetuletamise, koolituste või ka juhtumite arutelu ja analüüsiga. Samuti nimetati kontrolli suurendamise tegevusi, juhendite korduva lugemise vajadust ning ühel korral ka distsiplinaarkaristuse rakendamist. Personaliga seotud parendustegevustele järgnesid organisatsioonilised tegurid, näiteks transpordikorralduse parendamine, strateegilistesse kohtadesse juhiste ülespanek ja tööprotsesside tõhustamine.
Teadlikkuse tõstmine ja ajakohased koolitused
Proovivõtjatel, kelleks haiglates on enamasti õed, lasub suur vastutus laboriproovide korrektse märgistamise, patsiendi isiku tuvastamise ja uuringumaterjali kogumise nõuetelevastavuse eest. Kuna preanalüütiline etapp, milles õed on võtmeisikud, on kõige veaohtlikum ning mõjutab otseselt analüüside täpsust ja usaldusväärsust, on õdede oskused ja tähelepanelikkus kriitilise tähtsusega.
Selleks et tervishoiuteenuse osutaja saaks pakkuda teenust kvaliteetselt ja kulutõhusalt, tuleb investeerida eelkõige inimestesse. Laboritöötajad ja proovivõtjad peavad tegema tihedat koostööd, et tagada piisav infovahetus ning asjakohased teadmised ja oskused. Samuti on mõlema osapoole kohus registreerida kõik laboriuuringutega seotud juhtumid võimalikult detailselt, et kogutud info võimaldaks sisukat analüüsi ja õppimist, sealhulgas asjakohaseid muudatusi organisatsiooni süsteemides ja protsessides.
Tervishoiuteenuste korraldajate ja juhtide ülesanne on luua tingimused ja toetada personali regulaarseid koolitusi, mis on patsiendiohutusalase teadlikkuse suurendamiseks ja hoidmiseks hädavajalikud. Parem teadlikkus aitab välditavaid juhtumeid märgata ja ära hoida, ennetada patsiendi haiglaravivajaduse pikenemist ja vähendada ressursside raiskamist. Eelkõige haiglajuhtide eeskujuga saab edendada organisatsioonikultuuri, kus vigadest õppimine on väärtustatud ning töötajad julgevad ja tahavad juhtumitest teatada. Samuti tuleb just juhtide toel ja suunamisel korraldada töö nii, et juhtumite analüüsimine on kiire ja kvaliteetne ning saadud tulemusi kasutatakse süsteemsete ohukohtade ja parendusvõimaluste tuvastamiseks.
