Õendusteaduses pööratakse aina enam tähelepanu õdede vaimse heaolu suurendamisele, pakkudes üheks tõenduspõhiseks meetodiks õdede enesekaastunde arendamise. Seda teemat on oma lõputöös „Enesekaastunne õenduses ja selle arendamine“ (2025, juhendaja Ene Vadi) lähemalt käsitlenud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Merit Birnbaum.
Enesekaastunde kolm komponenti
Enesekaastunde teaduslikule käsitlusele pani aluse Ameerika psühholoog Kristin Neff, määratledes selle kolm komponenti: enesesõbralikkus, üldine inimlikkus ja teadvelolek. Enesesõbralikkus tähendab hoolivust iseenda vastu, mis väljendub mõistvas ja kaastundlikus suhtumises oma eksimustesse. Üldine inimlikkus ehk teistega ühtekuuluvuse tunnistamine aitab mõista, et eksimine on inimlik ja võib juhtuda igaühega. See komponent eristab enesekaastunnet enesehaletsusest, sest negatiivseid emotsioone käsitletakse inimkogemuse osana. Teadvelolek ehk tähelepanelikkus aitab märgata negatiivseid emotsioone ja aktsepteerida neid hinnanguvabalt, mis on vajalik emotsioonide juhtimiseks ning olukorra laiemasse perspektiivi asetamiseks.
Enesekaastunde mõju vaimsele tervisele
Enesekaastunne on oskus kohelda ennast rasketel hetkedel mõistmise, hoolivuse ja aususega, mitte enesekriitika või süüdistamisega. Seetõttu vähendab enesekaastunne negatiivsete emotsioonide (nt häbi, süü, ärevus) intensiivsust ja kestust, leevendades võitle-või-põgene reaktsiooni. Teiseks suurendab enesekaastunne inimese psühholoogilist vastupidavust, sest tundeid ei suruta alla, vaid lubatakse neid kogeda ilma liigse ärevuse ja negatiivse sisekõneta. Enesekaastunne ei tähenda negatiivsete emotsioonide vältimist, vaid nende paremat talumist ja juhtimist. Enesekaastunde praktiseerimine ei viita inimese isekusele ega enesehaletsusele, vaid toetab tema vaimset heaolu ja aitab paremini toime tulla eluraskustega. Neid seisukohti kinnitavad ka mitmed neuroteaduslikud uuringud. Kaastunde väljendamisega kaasnevad struktuursed ja funktsionaalsed muutused aju piirkondades, mis on seotud nii positiivsete emotsioonide tekke kui ka negatiivsete emotsioonide reguleerimisega.
Enesekaastunne suurendab inimese psühholoogilist vastupidavust ehk säilenõtkust, mida kinnitavad ka neuroteaduslikud uuringud.
Miks on enesekaastunde arendamine õenduses vajalik?
Uuringute andmetel soovivad õed teadmisi enesekaastunde kohta, leevendamaks tööalast stressi, ärevust ja läbipõlemist. Üks olulisemaid läbipõlemise põhjuseid õenduses on empaatiline väsimus, mis tekkib patsientide ja nende lähedaste kannatustele liigsel kaasaelamisel. Enesekaastunde arendamine aitab empaatilist väsimust ennetada ja leevendada, sest suurendab kontrolli negatiivsete emotsioonide üle ja õpetab iseendasse hoolivamalt suhtuma.
Uuringud tõendavad, et eriti ühe enesekaastunde komponendi – teadveloleku – arendamine suurendab õdede tööle pühendumist. Teadveloleku harjutused soodustavad ka õdede keskendumisvõimet, mis vähendab tööl tehtavaid eksimusi. Uuringutes osalenud õed rõhutavad, et tänu paremale vaimsele tervisele aitab enesekaastunne neil professionaalselt areneda, võimaldades osutada kvaliteetsemat õendusabi. Lisaks on selgunud, et mida kõrgem on õdede enesekaastunde tase, seda kaastundlikumad on nad ka patsientide vastu, mis omakorda suurendab patsientide rahulolu õendusabiga.
Enesekaastunde arendamine õdede seas võib olla keeruline nende töö iseloomu tõttu. Õendusabi osutamisel tuleb olla väga täpne, sest eksimused võivad patsientide tervist raskelt kahjustada. Selline töökeskkond soodustab õdede seas perfektsionismi, mis raskendab kaastundliku suhtumise arendamist iseenda vastu. Teisalt tuleb just väga kohusetundlikel õdedel aidata leppida teadmisega, et nad ei saa patsientide ravitulemusi kunagi täielikult kontrollida.
Enesekaastunde arendamine aitab vähendada õdede tööalast stressi ja suurendada tööle pühendumist, mis on aluseks õendusabi kvaliteedile.
Kuidas arendada õdede enesekaastunnet?
Õdede enesekaastunde arendamise koolitused koosnevad kontakttundidest, iseseisvatest ülesannetest ning koolituse-eelsest ja -järgsest tagasisidest, hindamaks õppe tulemuslikkust. Lisaks enesekaastunde harjutustele õpetatakse õdedele stressi leevendamise meetodeid ja mediteerimist. Osalejatele jagatakse läbitud teemade materjalid, et nad saaksid koolitusprogrammi lõppedes teemadega soovi korral uuesti tutvuda.
Õdede puhul tuleks eelistada lühema kestusega enesekaastunde koolitusi, sest töögraafiku tõttu võib neil olla keeruline osaleda pikkadel ja sageli toimuvatel koolitustel. Leitud on, et lühema kestusega koolitustel võetakse tegevustest aktiivsemalt osa ja osalejate hulk on suurem. Uuringute andmetel on tõhusaid tulemusi andnud ühepäevased enesekaastunde koolitused ja õdede valvevahetustesse integreeritud enesekaastunde lühisekkumised. Samuti on lühemaid koolitusprogramme lihtsam lisada kõrgkoolide õppekavadesse, et õdede enesekaastunde arendamine algaks juba eriala omandamisel.
Kuigi uuringute andmetel püsivad koolitusel omandatud enesekaastunde teadmised samal tasemel ka mitme kuu möödumisel, on soovitatav teha regulaarseid jätkukoolitusi. Neid võiks suurema kättesaadavuse tagamiseks läbi viia veebi teel. Samuti tuleks kasutada tehisaru võimalusi jätkukoolituste loomisel. Tehisaru abil saaks tõhusamalt analüüsida varasemate koolituste tulemusi ja töötada välja sekkumisi, mis arvestavad õdede individuaalsete eripäradega.
Koolitajad rõhutavad, et enesekaastunde meditatsiooni mõju ei pruugi ilmneda kohe, vaid võib avalduda alles aja jooksul. Seega tuleks peale koolitusi jätkata regulaarsete meditatsiooniharjutustega, suurendamaks teadvelolekut järk-järgult. Teisalt toonitab Kristin Neff, et mediteerimine ei ole ilmtingimata vajalik enesekaastunde arendamisel – piisab ka lihtsamatest ja lühematest harjutustest (nt hingamisharjutused).
Veel üks tõhus võimalus õdede enesekaastunde arendamiseks on jooga, mille harrastamine on positiivses seoses nii enesekaastunde kui ka teadveloleku tasemega. Joogaharjutuste käigus õpitakse erinevaid hingamisharjutusi nagu enesekaastunde arendamise puhulgi. Uuringute autorid rõhutavad, et joogastiilide paljususe tõttu tuleks harjutuste valikul lähtuda individuaalsetest eelistustest ja kombineerida neid teiste enesekaastunde praktikatega.
Õendusjuhi roll õdede enesekaastunde arendamisel
Õendusjuhid saavad õdede enesekaastunde arengut kaudselt mõjutada eestvedamisstiilidega. Kaastundlik eestvedamisstiil, mis tähendab kolleegide hoolikat ja empaatilist ärakuulamist ning nende abistamist probleemide lahendamisel, seostub positiivselt õdede enesekaastunde tasemega. Selle tõenäoline põhjus on eeskuju – juhi kaastundliku käitumise järgimine võib suurendada alluvate kaastundlikkust nii teiste kui ka iseenda vastu. Eetilist eestvedamisstiili kasutavad õendusjuhid kohtlevad õdesid õiglaselt ja hoolitsevad nende tööalase arengu eest. Mida enam õed tajuvad juhipoolset toetust, seda suurem on nende enesekaastunde tase. Teisalt muudab juhtide eetiline käitumine ka õdede käitumise eetilisemaks, mistõttu suureneb psühholoogiline turvalisus töökohal ja õdede vaimne heaolu paraneb veelgi.
Õendusjuhtide kaastundlik ja eetiline eestvedamisstiil suurendab õdede enesekaastunnet, psühholoogilist turvalisust ja vaimset heaolu.
