Südamepuudulikkus on keeruline diagnoos, mis vajab erilist tähelepanu. Elustiili korrigeerimise ja õe oskusliku toetusega on võimalik südamepuudulikkusega inimese enesetunnet oluliselt parandada. 

Teedu juhtum

Eestit oli tabanud kuumalaine. Teet (kõrgvererõhktõbi diagnoositud) järgis üldisi soovitusi ja tarbis rohkelt vett. Enesetunne oli aga kehv, jõudlus vähene ja lisaks läksid jalad turse.

Teet helistas pereõele, rääkis oma murest ning sai soovituse piirata vee joomist, võtta määratud ravimeid ja anda tagasisidet. Mõeldud-tehtud. Kuna viimasel ajal söögiisu ka ei olnud, aga janu oli pidev, hakkas Teet rohkem piima jooma. Kohe 2–3 liitrit päevas.

Turse jalgadel süvenes, säärele vajutades tekkis lohk, kõhus oli raskustunne, jõudu jäi aina vähemaks ja öösiti ei saanud enam üldse voodis pikali olla – tekkis õhupuudus, mis leevenes vaid istudes. Abikaasa kutsus kiirabi ja Teet sattus südamepuudulikkuse dekompensatsiooni tõttu haiglaravile.

Mis on südamepuudulikkus?

Krooniline südamepuudulikkus ei ole iseseisev haigus, vaid ravimata haiguse tagajärg. Tüüpiliselt kujuneb see välja, kui korralikult on ravimata südame-veresoonkonnahaigused, nagu kõrgvererõhktõbi, rütmihäired, südameklapi rikked või muud haigused, näiteks diabeet, aneemia või rasvumus. Südamepuudulikkuse korral on südame jõudlus vähenenud ning süda ei suuda enam hapniku- ja toitainerikast verd nii tugeva jõuga välja paisata, et kataks korralikult ära kudede ja organite vajadused. See omakorda tähendab, et ka teiste organite töö ei ole enam tõhus ning haigus halvendab oluliselt elukvaliteeti.

Teedu juhtum on näide halvast kommunikatsioonist, misläbi patsiendi teadmatus viib haiguse ägenemiseni. Hospitaliseerimine tähendab, et 90% tõenäosusega satub sama patsient kahe aasta jooksul uuesti haiglaravile. Iga haiglaravi aga tõstab riski surra järgneva viie aasta jooksul. Seega on väga oluline, et südamepuudulikkusega patsient saaks järjepidevalt nõustamist nii haiglaravil olles kui ka ambulatoorselt.

Kuidas südamepuudulikkuse ägenemist ennetada?

Eestis on mitmes haiglas avatud südamepuudulikkuse kabinet, kus (eri)õde nõustab ja jälgib patsienti, et ennetada haiguse süvenemist. Kõigil inimestel ei ole aga elukoha või transpordi puuduse tõttu võimalik kabinetis vastuvõtul käia, mistõttu on oluline nii pereõe roll kui ka statsionaaris viibiva patsiendi nõustamine. Üldjuhul on hospitaliseerimisele eelnenud tugev õhupuudus ja surmahirm, mistõttu on patsiendid motiveeritud õppima ja muutusi ellu viima, et järgmist ägenemist ära hoida.
Kuna südamepuudulikkus on põhihaiguse tagajärg, siis on esmatähtis ravida põhihaigust, olgu selleks diabeet, kõrgvererõhktõbi, südame rütmihäire, rasvumus või midagi muud. Seetõttu on igapäevane ravimite võtmine ning nende toimete jälgimine väga oluline. Näiteks vererõhu ravimisega ennetatakse südamelihase infarkti, ajuinsulti ja südamepuudulikkuse väljakujunemist.

Õe roll südamepuudulikkusega patsiendi toetamisel

Statsionaaris viibivad patsiendid on üldjuhul motiveeritud tegema elustiilis muudatusi, seega on enne haiglast väljakirjutamist võimalik nõustamisega palju ära teha. Õde saab rääkida südamepuudulikkuse olemusest, selgitada tunnuseid, õpetada kodus end kaaluma ning turseid ja diureesi hindama selleks, et tarbitud vedeliku ja väljuva uriini kogus oleks enam-vähem võrdsed. Samuti on õe roll selgitada patsiendile ravimite võtmise vajalikkust, jälgida ravimite toimet ja kõrvaltoimeid ning vajadusel konsulteerida arstiga raviskeemi muudatuse asjus.

Vajalik on küsida patsiendilt tema toitumis- ja liikumisharjumuste kohta, motiveerida teda tegema tervislikke toiduvalikuid ning julgustama füüsilisele aktiivsusele.

Patsiendi toetamiseks on välja töötatud erinevaid juhendmaterjale. Kahjuks paari nädala või kuu pärast inimese entusiasm tihtipeale raugeb. Tekkida võivad ravirežiimi rikkumised, kõrvaltoimete tõttu raviskeemi omavoliline muutmine. Ka toitumise ja liikumise korrigeerimine on ilma toetuseta keeruline. On inimlik vajada jälgimist, nõustamist ja motiveerimist eesmärgi poole liikumisel. Seega on õe proaktiivne roll südamepuudulikkuse ägenemise ärahoidmisel ülioluline.

Kui statsionaaris saab õde õpetada, millele patsient kodus võiks esmajoones tähelepanu pöörata, siis ambulatoorselt tegeletakse edasise motivatsiooni hoidmise ja põhihaiguse ravi toetamisega. Õde jälgib ning õpetab kodus mõõtma vererõhku ja pulssi, hindama pulsi regulaarsust. Vastuvõtul on oluline auskulteerida kopsu, et hinnata kopsuräginate olemasolu, samuti hinnata perifeersete tursete, lohktursete esinemist.

Õde jälgib patsiendi raviskeemi ja hindab ravimite toimet. Näiteks võivad mõned ravimid põhjustada elektrolüütide häireid, mistõttu on vereanalüüside ja EKG tegemine selle välistamiseks vajalik. Südamepuudulikkuse korral ei sobi pikaaegseks tarvitamiseks ravimid, mis kuuluvad MSPVAde (mittesteroidsed põletikuvastased ained) hulka, nagu näiteks ibuprofeen, diklofenak ja ketoprofeen. Need ravimid võivad pikaajalisel tarvitamisel soodustada vedelikupeetust, hüpertensiooni või ka südamepuudulikkuse süvenemist.

Tervislik toitumine kui tervise alus

Südamehaiguste korral tuleb pöörata tähelepanu kaaliumi-, magneesiumi-, kaltsiumi ja rauarikaste toitude tarbimisele. Võtmesõna on tasakaal. Toitumissoovitusi andes tuleb pöörata tähelepanu ka ravimitele, sest mitme ravimi (nt AKEI, MRA) puhul on oht hüperkaleemiale, mis omakorda võib põhjustada eluohtlikke rütmihäireid.

Üldteada on soovitus järgida Vahemere/Läänemere dieeti, mis tähendab vähetöödeldud, hooajalise ja taimse toidu eelistamist. Tähtsal kohal on juur- ja puuviljad, kaunviljad, täisteratooted ja kala. Selline dieet on südamesõbralik, aitab hoida kehakaalu ja vererõhku. Peamine vahe seisneb rasvade eelistuses – kui Vahemere dieedis on tähtsal kohal oliiviõli, siis Läänemere dieedis rapsiõli. Kindlasti võiks menüüs olla rauarikkaid toite, kuna aneemia on nii südamepuudulikkuse põhjustaja kui ka vastupidi.

Kas soola ja vedeliku tarbimist peaks piirama?

Naatrium on meie organismi toimimiseks oluline mineraal, mille täielik vältimine ei ole mõistlik. Keedusoola (NaCl) liigne tarbimine soodustab tursete teket ja tõstab vererõhku, mistõttu ei ole toidule soola lisamine üldjuhul vajalik, eriti arvestades, et meie igapäevased toidud nagu leib, juust ja köögiviljad juba sisaldavad naatriumi. Kindlasti peaks vältima poolfabrikaate, mis on soolarikkuse tõttu sobimatud.

Südamepuudulikkuse korral räägitakse ka vedeliku piiramise vajadusest, mis on oluline ainult siis, kui südamepuudulikkus on kaugele arenenud. Stabiilse südamepuudulikkuse korral ei ole vajadust vedeliku tarbimist piirata. Siinkohal on paslik meenutada, et vedelik ei ole ainult vesi, vaid ka piim, tee ja supp. Seega vedeliku piirangu korral tuleb päevase koguse hulka arvestada kogu tarbitud vedeliku kogus. Kui vedeliku tarbimine on piiratud, tekib inimestel janutunne. Selle leevendamiseks on nipp loputada suud veega, närida nätsu või pista suhu külmutatud marju ja lasta neil sulada.

Liikumine – iga samm loeb!

Südamepuudulikkuse korral võib jõudlus olla oluliselt vähenenud. See aga ei tähenda, et igapäevast liikumist peaks piirama – vastupidi. Iga samm ja lihaspingutus ergutab vereringet ja ainevahetust, hoiab ühtlasi meie vaimset tervist ning tagab iseseisva hakkamasaamise.

Alustada võiks kasvõi 10-minutilisest jalutuskäigust ning seada eesmärgiks liikuda 30–60 minutit. Hea tempo on selline, kus tekib kerge hingeldus, aga samal ajal on võimalik täislausega rääkida. Hästi sobivadki jalutamine, rattasõit, sörkimine või ujumine – nendega võiks tegeleda kolmel korral nädalas.

Paaril-kolmel korral nädalas võiks tegeleda ka madala intensiivsusega jõutreeninguga, mis ühtlasi aitab ennetada liigesevalusid. Sobivad harjutused on näiteks seina najal kätekõverdused, toolilt tõusmine, kükid seina najal, varvastele tõusud. Alguses võib eesmärk olla 10–15 korduse ning kolme seeria tegemine. Vajadusel võiks patsiendi suunata füsioterapeudi vastuvõtule.
Ei tasu heituda, kui esiti puudub jõud aktiivseks treeninguks. Igasugune füüsiline aktiivsus on kasulik, ka majapidamis- ja aiatööd ning treppide eelistamine liftile. Igapäevased väikesed sammud viivad suuremate tegudeni.

Südamepuudulikkusele viitavad tunnused

Südamepuudulikkust võib kahtlustada, kui kroonilise haigusega patsiendil tekivad:

• perifeersed tursed
• kaalutõus üle 2 kg kolme ööpäeva jooksul
• õhupuudustunne
• hingamisraskus lamavas asendis
• uriinierituse vähenemine

Patsient võiks statsionaarist kaasa saada järgmised teadmised:

• Südamepuudulikkus on alati millegi tagajärg, seega ravima peab põhihaigust
• Igapäevane kaalumine, tursete ja diureesi hindamine on vajalik, et hinnata vedelikupeetust
• Südamesõbralik toitumine ja igapäevane füüsiline aktiivsus on tervise pant!