Perekeskses lähenemises on lapsevanem kui meeskonnaliige

Perekeskses lähenemises on lapsevanem kui meeskonnaliige

Vajadus viibida vastsündinuga lastehaiglas tekitab värsketes vanemates sageli muret ja stressi. Võib tekkida hirm ise lapse eest hoolitseda. Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna õendusjuht Vera Nikolajeva selgitab, mida tähendab lastehaigla töös perekeskne lähenemine ja kuidas nad vanemaid kaasavad.

2020. aasta detsembris osalesid õendusjuht Vera Nikolajeva (pildil) ja õde Ellen Majorkih Soomes Turu Ülikooli haigla teadus- ja koolitusprogrammis „Lähedane koostöö lapsevanematega“ („Close Collaboration with Parents“), et saada uusi teadmisi ja tuua meeskonnale kaasa parimaid praktikaid. Koolitusprogrammi lõid Turu Ülikooli haigla psühholoogid juba 2008. aastal eesmärgiga kaasata vanemaid aktiivsemalt lapse hooldus- ja raviprotsessi. Pärast kaheksakuulise programmi läbimist said Verast ja Ellenist mentorid, kes on uue lähenemise eestvedajad ja juhendajad Tallinna Lastehaiglas.

Selleks et programmi edukalt rakendada, on oluline, et programmis ei osaleks mitte ainult õed, vaid kogu personal, kes vastsündinu ja värskete vanematega tegelevad. Nii asusidki Vera ja Ellen 2021. aastal esimesi kolleege koolitama. „Suuremahuliste koolituste läbiviimine suure koormusega tervishoiutöötajate hulgas on paras väljakutse ja nõuab omajagu paindlikkust, kuid praeguseks on üle 85% meie töötajatest koolitusprogrammi edukalt läbinud. Uusi teadmisi on praktikas rakendamas nii õed, arstid, füsioterapeudid, hooldajad, residendid kui ka logopeedid,“ loetleb Vera Nikolajeva.

„Perekesksus on lastehaiglas olnud alati tähtsal kohal, mistõttu tuli kolleegidele esmalt tutvustada, mis on uues lähenemises teisiti ja kuidas see loob väärtust nii meile endile kui ka värskele perekonnale. Koolitusprogramm koosneb teooriast ja praktikast ning on jagatud nelja faasi: lapse käitumise vaatlemine, vanemate kaasamine vaatlusesse, lapsevanemaks saamise individuaalne lugu ja ettevalmistus haiglast lahkumiseks,“ selgitab õendusjuht.

Laps kui indiviid

Esimeses faasis õpitakse vaatlema lapse käitumist ja lähenema lapsele individuaalselt. „Tähtsal kohal on oma tegevuse analüüs – miks midagi tegime, kuidas laps reageeris, kas oleks pidanud toimima teisiti,“ ütleb Nikolajeva. Meie personal on lapsele toeks ja kõiki toiminguid peab tegema lapsest lähtuvalt.

Õendusjuht toob näite, et mähkme vahetamisel tuleb meeles pidada, et magaval lapsel ei tohi hakata mähet kohe vahetama. Esmalt tuleb laps vaikselt äratada ja temaga rääkida, et ta saaks ka aru, mis toimuma hakkab. „Iga laps on indiviid oma soovide ja vajadustega. Ta küll ei räägi veel, aga tema liigutustest ja miimikast annab paljugi välja lugeda,“ lisab ta. Tähtis on selge häälega rääkida, mida parasjagu tehakse. „Töötaja kirjeldab oma tegevusi selge häälega ka siis, kui vanemat juures ei ole. See on vajalik lapsele ning aitab ka töötajal oma tegevusi analüüsida,“ ütleb Nikolajeva.

Vanemad kui meeskonna liikmed

Programmi teises faasis jätkub lapse käitumise jälgimine, millele lisandub vanemate kaasamine. See õpetab nii emasid kui ka isasid mõtlema sellele, kuidas hoolitseda oma lapse eest ettevaatlikult ja lapse seisukohast mõeldes. „Veel 20 aastat tagasi suunasime oma juhtnöörid eeskätt emadele, sest isad olid enamasti tööl ja haiglas neid tihti näha ei olnud. Nüüdseks on olukord muutunud. Isad on kohal ning igati valmis koostööks ja uute oskuste õppimiseks, et emal oleks võimalus sünnitusest taastuda. Vanemad on meie jaoks nagu meeskond, sest arutame ühiselt, kuidas oleks lapse ja kogu pere jaoks parem,“ ütleb Nikolajeva.

Osa vanemaid on kartnud lapse juurde haiglasse tulla või tulid alles siis, kui öeldi, et saab koju. Praegune süsteem kaasab vanemad kohe tegevusse ja nõustamine aitab maandada nende hirme. „Kui lapsevanemad ei ole kohe valmis kõigis toimingutes või aruteludes osalema, anname neile aega. Läheneme igale perele individuaalselt,“ ütleb Nikolajeva.

Õendusjuht toob välja, et kõige suurema osa koolitusest moodustavadki esimene ja teine faas, sest laps kasvab ja areneb kiiresti ning vaatluse all olevaid aspekte on väga palju. „Märgatakse ja analüüsitakse iga muutust, kas või sedagi, mis asendis lapsele parasjagu magada meeldib. Täna võib talle sobida paremal küljel magamine, aga homme võib ta eelistada juba vasakut külge ja see on igati normaalne.“

Uute teadmiste rakendamisel oli õendusjuht kolleegidele mentorina toeks ja esimestel kordadel ka kaasas. See võimaldas uute teadmiste rakendamist kõrvalt jälgida ja anda hiljem tagasisidet. „Kui 80% vastsündinute ja imikute osakonna meeskonnast oli koolituse esimese ja teise faasi läbinud, võtsime ette kolmanda ja neljanda faasi,“ ütleb Nikolajeva.

Meie pere lugu

Kolmandas faasis on tähelepanu all see, kui lihtsalt või keeruliselt laps vanemate ellu saabus. „Mõnikord on olnud mitu raseduse katkemist enne, kui pisike ilmale tuli, või on aastaid proovitud last saada kunstliku viljastamise teel. Pere isikliku loo teadasaamine aitab meil vanemaid paremini mõista ja neile toeks olla,“ selgitab Nikolajeva.

Viimases faasis arutame vanematega läbi, kas neil on kodus kõik vajalik olemas, ja kordame üle, kuidas ühel või teisel juhul lapsega kodus käituda. Abiks on materjal „Sammud kojuminekuks“, mis aitab järge hoida, millised tegevused tuleb enne lapsega koju minekut läbida.

„Iga pere mõistetav soov on võimalikult kiiresti haiglast koju pääseda. Seetõttu algab vanemate ettevalmistamine kojuminekuks tegelikult juba esimesel päeval. Teeme seda samm-sammult. Nii on vanematel aega saadud infot enda jaoks paremini teadvustada, selle üle mõelda ja küsida küsimusi. Möödanik on see, kus koos koju lubamise teavitamisega prooviti lapsevanematele anda kaasa ka kogu vajalik info. Seetõttu julgen väita, et praegusel ajal on lapsevanemad põhjalikumalt nõustatud. Nad saavad varem kindlustunde, et saavad kodus lapsega hakkama,“ ütleb Nikolajeva.

Personali toetamine jätkub

„Koolitusprogrammi suurim väljakutse on kiire töötempo – aega uute teadmiste rakendamise analüüsimiseks on napilt. Kõige parem oleks oma tööd analüüsida vahetult töö tegemise järel või vähemasti samal päeval. Alati meil selleks aega ei ole, sest meie juurde jõudnud lapsed ja lapsevanemad vajavad meie tähelepanu,“ selgitab Nikolajeva.

Programmi läbimine lõppes ametlikult küll 2023. aasta mais, kuid julgustamine ja toetamine jätkub. „Oluline erinevus varasemaga on see, et jagame oma kogemusi ja peegeldame oma tegevusi palju enam. Mulle tundub, et nooremad kolleegid on sageli julgemad ja avatumad oma tegevusi analüüsima ja neil tekib ka kiiremini kindlustustunne perekonda nõustada. Muutuste rakendamine võtab igal juhul aega ja ma olen igati oma kolleegidele toeks,“ ütleb Nikolajeva.

Viimased uudised

Õdede väärtus majanduses

Mida rohkem õdesid on ja jääb tervishoiud, seda rohkem on meil terveid inimesi.

Ohtlikud nakkushaigused on välditavad

Vaktsineerimine on väga tõhus meetod, millega kaitsta end vaktsiinvälditavate haiguste eest.

Riigi tegevus tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel

Kas riigiasutuste kehtestatud eesmärgid ja nõuded aitavad tagada, et tervishoiuteenused oleks kvaliteetsed?

(Raha)Investeeringud õdedesse

Kõik investeeringud, mis töötajasse tehakse, on vahetus seoses patsiendiga.

Jagades hoolt ja headust

Hooldaja töö nõuab suurt empaatiat, kannatlikkust ja oskust suhelda rahulikult ning mõistvalt.

Silmapaistvad teadustööd õendusvaldkonnas

Eesti Õdede Liit tunnustab teadustöid, mida on eelnevalt avalikult tutvustatud ja praktikasse rakendatud.