Õeametit on mitmes peres põlvest põlve õpitud ja arendatud ning selle olulisi oskusi ka järgmistele põlvedele edasi antud. Sellisest perest on pärit ka Margit Seppik, kellelt uurisime õenduse arengu ja tuleviku kohta. 

Mis motiveeris teid õeks saama? 

Juba minu ammu lahkunud vanaema töötas tervishoius, ta oli apteeker. Päris väikese lapsena käisin ikka tema juures apteegis, seal olid väga huvitavad lõhnad ja eriline maailm. Lisaks on mu ema töötanud terve elu operatsioonitoas anestesistina. Tema juures haiglas käies hakkas mindki õe töö huvitama. Mingis mõttes võiks isegi öelda, et õendus on meil geenides, ka minu tütar on valinud õe elukutse ja töötab pereõena. 

Minu loomuses on alati olnud nõrgemate eest hoolitsemine ja seetõttu otsustasin meditsiini kasuks. Kaalusin ka arstiks õppima minemist, kuid õppisin hoopis õeks ja ei kahetse. 

Kus te õeks õppisite ja millistes tervishoiuasutustes olete töötanud? 

Läksin keskkooli lõpetamise järel Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli. Pärast seda asusin tööle Pärnu haigla intensiivravi osakonnas. Seal töötamine andis palju kogemusi ja tarkust inimorganismi toimimisest ja koostööst ning õpetas nägema suuremat pilti. Mulle olid toeks kogenud kolleegid. 

Põhja-Eesti Regionaalhaiglas spetsialiseerusin ka anestesistiks, kuid töökogemus operatsioonitoas jäi väga põgusaks. Nimelt oli mul suur õnn osutuda Nõukogude Eestis 1990. aastal korraldatud konkursil valituks ning asuda tööle Põhja-Soome Oulu Ülikooli Kliinikumi. Tänapäeval on Soome tööle minek tavaline, kuid tol ajal oli see eriline. Konkursile laekus 200 sooviavaldust, kuid minul, pärnakal, õnnestus saada kümne valitu hulka. Soome keel sai siis kolme kuuga enam-vähem selgeks ja kohapeal asusin seda praktiseerima. 

Kui kaua töö Soomes kestis? 

Meiega sõlmiti aastased lepingud, alustasime 1990. aasta sügisel. Mina töötasin kardiointensiivravi osakonnas. See oli põnev ja arendav kogemus. Uus keskkond keeleliselt, inventar oli moodsam, kuid samas oli ka palju sarnast. Tänapäeval väga suuri erinevusi enam Eesti ja Soome tervishoiu vahel ei olegi. Siiski, üks suur erinevus jäi mulle juba toona silma ja see asi on erinev ka täna. Kui Soomes käiakse tööl kolmes vahetuses ja tööpäevad ei ole nii pikad, siis Eestis tahetakse ikka veel 24-tunniseid valveid teha. 

Kuhu töötee teid edasi on viinud? 

Olen selline eestlaslikult truu inimene, ma olengi ainult Pärnu haiglas töötanud. Tänapäeval tundub see vist imelik. Aga Soomest naastes tulin tagasi oma koduosakonda, intensiivravisse. Pool aastat hiljem, 1992. aastal, tehti mulle ettepanek hakata haigla õendusjuhiks. See oli minu jaoks järjekordne elumuutus. Alguses oli hirm, sest selle ameti väljakutsed olid väga suured. Olin siis ainult 25-aastane ja vististi tänini noorim haigla õendusjuhi ametis alustanud inimene. 

Ma koolitasin ennast palju. Kuna mul oli tekkinud kontakte ka Soomes, siis käisin paaris Soome haiglas juhtivatel õdedel n-ö töövarjuks. Õppisin, kuidas nemad oma tööd teevad, eriti seda strateegilist õendusjuhtimise poolt. Aeg oli selline, taasiseseisvunud riigis tuli õendus üles ehitada. Töötasin selle nimel Pärnu haiglas ja panustasin õdede liidu juhatuse liikmena ka mujal Eestis. Me tegime koostööd teiste riikide õdedega ja 1993. aastal Madridis toimunud Rahvusvahelise Õdede Nõukogu kongressil võeti meid organisatsiooni liikmeks. Hiljem vastutasin õdede liidu juhatuse liikmena välissuhete eest ja sain Eestis esimeste hulgas tutvuda õendust ehitada ja arendada aitava välisinfoga. 

Mida võiks pidada toonase õe ameti ja tänase õe ameti suurimaks erinevuseks? 

Töökorraldusliku poole pealt see, et kunagi oli pea igaks protseduuriks oma õde. Nüüd teeb õde oma patsiendile ära erinevad õendustoimingud, võtab analüüsid, paneb tilgad ning igal õel on omad patsiendid. Õde on arsti oluline partner ja tervishoiumeeskonna liige. 

Mille poolest erineb õendusjuhi töö Pärnu haiglas ja õendus-hooldushaiglas? 

Õendus-hooldushaiglas on patsientide keskmine vanus kõrgem kui aktiivravi haiglas. Ehk peamiselt oleme abiks eakatele. Eakate tervise ja hooldusvõimaluste vastu hakkasin huvi tundma umbes 15 aastat tagasi ja läksin siis ka ülikooli sotsiaaltööd õppima. Minu maailmapilt laienes, huvi süvenes ja tekkis võimalus koostöös Pärnu linna sotsiaalosakonnaga katsetada koduõenduse projekti. Võib öelda, et koduõendus Eestis sai alguse 2001. aasta lõpul Pärnust. Hiljem hakati koduõendust pakkuma mujalgi ning Haigekassa hakkas seda ka rahastama. 

Nüüd olen tegelenud eakatega Pärnu õendushaiglas, mis oli algselt kümne voodikohaga pika ravi osakond. Alates 2003. aastast on tegemist õendushaiglaga, kus voodikohtade arv on kasvanud tänaseks 103ni. Osutame integreeritud teenust ehk meil on 83 haiglakohta ning 20 hooldekodu kohta. Käesoleval aastal tähistab õendushaigla oma 20. sünnipäeva. Väga palju on selle kõige juures abiks olnud Aita Kütt, kes on olnud minu paremaks käeks. 

Õendushaiglas on väga oluline roll õdedel ja hooldajatel. Aktiivravihaiglaga võrreldes käivad arstid patsientide juures harvem, sageli vaid kord nädalas. Seetõttu võib öelda, et õdede töö on meie juures põnevam, sest iseseisvust on rohkem, aga samas on ka vastutust rohkem. Muidugi saab arstiga vajadusel konsulteerida ja kuna oleme Pärnu haigla osa, siis haigla arstid on meile abiks. 

Millistest põhimõtetest oled oma töös lähtunud? 

Olen oma töös lähtunud kolmest sambast: usaldus, meeskonnatöö ja hea huumor. Ilma nendeta ei kujutaks ma töö tegemist ette. Inimeste vahel peab olema usaldus, tervishoid on meeskonnatöö ja hea huumor aitab stressi vastu. 

Pärnu haigla õendusjuhina pidi mul olema rohkem n-ö helikopterivaadet. Selles töös oli rohkem strateegilist juhtimist ja paberitööd. Õendushaigla juhi töös on praktilist poolt veidi enam, rohkem operatiivset juhtimist, suhtlust patsientide ja nende lähedastega. Ka kliinilise poole pealt on praktikat enam.  

Millised on sinu esmased järeldused õendushaigla õendusjuhina? 

Laiemas plaanis peaks tervishoid ja sotsiaalsüsteem rohkem koos olema. Vaja oleks ühist inforuumi, sujuvamat koostööd eri tasandite vahel – perearstide, aktiivravi haiglate, õendushaiglate, hooldekodude ja omavalitsuste sotsiaalosakondade vahel. 

Olen tähele pannud, et sageli jõuavad meie juurde eakad, kelle saatekirjal on väga vähe infot. Teame nime ja diagnoosikoodi. Kuid sageli me ei tea inimest ennast – kuidas ta liigub, mis on tema mured, millised on kodused suhted, kas tal on keegi, kes tema eest tulevikus hoolitseb? Selline tervikinfo inimesest oleks ideaalne saatekiri, mis kergendaks meie tööd. Ma arvan, et patsientidel oleks ka turvalisem ja mugavam olla haiglakeskkonnas, kui me temast rohkem teame. Tegelikult on see info sotsiaalsüsteemil olemas, kuid meile kättesaamatu, sest asub meie omast erinevas süsteemis. Seda tasuks muuta. 

Millisena näete õendushaiglate tulevikku? 

Oodatav eluiga on pikenemas ja seega on ka palju enam eakaid. Rahvaloendusest selgus, et kasvamas on ka üksi elavate eakate osakaal, viimase rahvaloenduse andmetel oli neid 15,6%. Pered elavad sageli eraldi, lapsed on välismaal või mujal kaugel. Palju on dementsussündroomiga eakaid. Kõik see annab tööd ja leiba tervishoiusüsteemile, eeskätt õendushaiglatele. Aktiivravi haiglates on voodipäevade keskmine arv vähenenud, kuid üha enam on inimesi saadetud taastuma õendushaiglatesse. 

Ma ei tea, kas õendushaiglaid on piisavalt. Võimalik, et neid läheb rohkem vaja, kui aktiivravi voodikohtade arv väheneb. Hooldekodude asemel tahavad inimesed võimalikult kaua oma kodus elada, mistõttu ägedamate tervisemuredega tuleb tegeleda ja neil tuleb olla mõnda aega õendushaiglas. Arvan, et nõudlus õendushaiglate järele ei kao kuhugi. Võib-olla jõuab tervishoiuteenus tulevikus inimestele isegi palju enam koju. 

Millisena näete õenduse edasist arengut üldiselt? 

Vaadates tagasi kasvõi 20 aasta tagusele ajale, siis õe elukutse on väga palju muutunud ja omandanud tervishoius väga olulise rolli. Õdesid on tervishoius vaja igal pool ja üha enam, lisaks ka hooldekodudes ja koolides. Õdesid on puudu ja kuigi koolid püüavad kõigest väest ja suurendavad õppekohtade arvu, siis õdede arvuga inimese kohta me Euroopa tasemele niipea ei jõua.  

Kuigi ma olen elukestva õppe ja täiendõppe pooldaja, olen osaliselt kriitiline nn spetsialiseerumise suhtes. Mulle tundub, et kohati on paber rohkem väärt kui pikaajaline töökogemus. Kas oleme ikka veendunud, et iga teoreetiline õpe on vajalik, ja kas koolitajate kvaliteet on tagatud? Minu jaoks on üllatav, kui ühtäkki nõutakse konkreetse protseduuri tegemiseks pikaaegse töökogemusega inimeselt mõnda paberit, kuigi ta on seda protseduuri ka varem teinud. Inimestele tuleb anda üleminekuaega, mil loevad nii paber kui ka töökogemus. 

Patsiendi ja ka tervishoiu vaatepunktist on murekoht kindlasti suhteliselt suur omaosalus. Isegi kui pensionid tõusevad, aga enamik pensionist läheb ära omaosaluse katteks, on oht, et osa inimesi läheb või nad võetakse varem õendushaiglast ära ja ravi jääb pooleli. See aga tähendab, et inimene jõuab varsti ringiga tervishoidu tagasi ja lõppkokkuvõttes on tervishoiukulud isegi kõrgemad. Selliseid olukordi peaks saama vältida.