Õendusjuht toob õendusväärtused haigla juhtimisse

Õendusjuhi roll nõuab teadmisi nii organisatsiooni juhtimisest kui ka õendusest, et leida tasakaal kõigi osapoolte vajaduste vahel ja pakkuda parimat võimalikku tervishoiuteenust. Järvamaa Haigla õendusjuht Maire Raidvere ja Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) õendusjuht Ülle Rohi rääkisid õendusjuhi tööst, oma meeskonnast ja väljakutsetest. 

Millega õendusjuht tegeleb? 

Maire: Haigla on keerukas, tundlik ja kohati turbulentne süsteem, mille töökorras hoidmine ja arendamine on õendusjuhi ülesanne. Kolleegideks on tervishoiutöötajad, patsiendid ja nende lähedased, koostööpartnerid, riiklikud institutsioonid ning kogukond ehk kõigis tegevustes on kesksel kohal inimene. Kuna haigla on keeruks organisatsioon, mida üksinda juhtida ei ole võimalik, siis töötan iga päev inimestega kõigis haigla valdkondades. 

Järvamaa Haigla on üldhaigla Kesk-Eestis, kust suuremate eriarstiabiteenuse osutajateni Tallinnas, Tartus ja Pärnus on sada kilomeetrit. Seega on kogukonnale oluline saada kodukoha lähedalt erinevaid ambulatoorseid ja statsionaarseid eriarsti- ja õendusabiteenuseid. Järvamaa Haigla ei ole ka võrgustunud haigla, see tähendab, et planeerime, korraldame ja juhime kõiki tööprotsesse ise. Oleme optimeerinud kõik tööprotsessid ja nii on ka minu tööülesannete seas neid, mis ei ole otseselt seotud õendusjuhtimisega, vaid hoopis mõne muu valdkonnaga.

Ülle: Haigla tasandi õendusjuhi tegevused on suunatud peamiselt õenduse arendamisele, tegevuste planeerimisele ja järelevalvele, niisamuti koostööle eri struktuurüksuste vahel. Juhatuse liikme roll pakub väljakutseid ja võimalusi strateegilises juhtimises laiemalt, mitte vaid spetsiifiliselt õendusvaldkonnas. 

Tavapärase juhtimise kõrval tuleb ette ka ootamatuid olukordi, kuid üldiselt on õendusjuhi roll pigem ootamatusi ennetada ja tagada tervishoiuteenuste järjepidevus. Siiski pole kõiki olukordi võimalik ette näha ja vältida – koroonakriisi ei osanud keegi oodata. 

Õendusjuhi tööst oluline osa on ka koostöö haiglaväliste partneritega, samuti osalemine erinevates arendusprojektides ja töörühmades. Koroonakriis on haiglavälist koostööd piiranud ja suunanud tegevuste fookuse pigem organisatsiooni sisse.

Maire Raidvere, foto: Priit Jõesaar

Kuidas erineb praegune töö pandeemiaeelsest tööst?

Maire: Töö erineb pandeemiaeelse ajaga võrreldes oluliselt, sest meie haigla oli optimeeritud tavalise aja tööks. Mitmeid teenuseid pakub vaid üks inimene ja lisaressursse lihtsalt ei ole. Oleme pidanud kõikide struktuuriüksuste tööd ja inimressursid uute nõuete, teenuste ja tööülesannete valguses üle vaatama. Näiteks tavaolukorras on ambulatoorses üksuses üks protseduuride kabinet ühe õega. Kui aga oli vaja lisaks igapäevatööle kohe 300 haiglatöötajat vaktsineerida, läbisin ka ise kiirelt vaktsineerimiskoolituse ja koos haigla osakondade õendusjuhtidega vaktsineerisime kõik oma kolleegid. 

Ülle: Töö sisu on kindlasti muutunud, plaane teeme lühema perioodi peale ning agiilsus on oluline. Meeskonnatöö on saanud uue tähenduse, inimesed vajavad veelgi enam märkamist ja tunnustamist. Sarnaselt paljude teiste kolleegidega on tööpäevad läinud pikaks ja töö on kandunud ka nädalavahetustesse. Kui varem arvasin, et ööpäevas on 24 tundi, siis nüüd tuleb sellesse vahel 40 tunni tegevused ära mahutada. Tööd, väljakutseid ja ülesandeid on üksjagu ning elu on intensiivne.

Aga see on lihtsalt selline aeg – võtan seda kui väljakutset, mitte kui midagi traagilist. Sel tööl, mida haiglas kolleegidega teeme, on ühiskonna jaoks suur väärtus ja see motiveerib pingutama.

Kuidas jõudsite õendusjuhi ametini?

Maire: Pärast Jõgeva Keskkooli lõpetamist astusin Heino Elleri Muusikakooli klassikalist laulmist õppima. Minust pidi saama ooperilaulja. Kui loomaarstidest vanematele sellest otsusest teatasin, olid nad hämmingus. Nende reaktsioon pani mõtlema, et tegelikult meeldib mulle ikka tervishoid ka. Sel hetkel oli Tartu Meditsiinikool ainus kool, kus veel sisseastumiseksamid käisid. Osalesin seal ja sain sisse velskri erialale. Ellerist käidi mind hiljem otsimas, sest nad lootsid minust koloratuursoprani koolitada, kuid mina olin end juba tervishoiule pühendanud. 

Pärast kooli lõppu 1986. aastal suunati mind Paide Rajooni Keskhaigla Esna jaoskonnahaigla velskriks ja sellest ajast on minu tööraamat seisnud ühe asutuse seifis. Aastast 1998 olen haiglas õendusjuht. Vahepeal kiskus mind küll kultuurivaldkonda tagasi ja omandasin Viljandi Kultuurikoolis kultuuriürituste lavastaja eriala, kuid lavastajat minust ei saanud. Vahepeal olen veel kaks korda lõpetanud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli – õe kutsekõrghariduse õppe ja vaimse tervise õe eriala. Magistrikraad on mul Tallinna Ülikoolist sotsiaalteaduste valdkonnast.

Ülle: Mulle meeldib teadmisi täiendada, olemasolevaid kinnistada ja korrastada. Õppides tunnen, et struktureerin mõtted ja viin teadmised järgmisele tasemele. 

Esmalt õppisin õeks Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Soov end pidevalt arendada viis mind kardiokirurgia intensiivraviõe töö kõrvalt peagi Tartu Ülikooli, kus oli just avatud kõrgharidusega õdede õpe. Tartu Ülikooli lõpetamise järel suundusin Tallinna. Kuna sel ajal hakati järjest rohkem õenduses rääkima tõenduspõhisusest, siis tundsin, et pean endale selle valdkonna selgeks tegema ja asusin Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö bakalaureuseõppesse.

2001. aastal asusin tööle ITK õendusjuhina, seega täiendasin end ärijuhtimise valdkonnas Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas ja läbisin kvaliteedijuhi pädevuskoolituse TTÜs. Mu magistrikraad pärineb Tallinna Ülikoolist organisatsioonikäitumise erialalt.

Õppimine hoiab nii õendusjuhi kui ka teistes rollides värskena. 2020. aasta sügisest asusin õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli vaimse tervise õe õppesse. 

Mis on õendusjuhi kõige olulisem ülesanne organisatsioonis?

Maire: Hästi tehtud õendusjuhi töö ei paistagi alati välja. Küll aga märgatakse seda, kui midagi ei lähe õlitatult. Minu töö kvaliteedinäitaja ongi see, kui organisatsioon on stabiilne ja tulemuslik, kõik teavad oma ülesandeid ja haiglas ei ole ühtegi täitmata õekohta.

Minu ülesanne on töötajaid toetada, anda neile võimalusi õppimiseks ja arenemiseks ning luua tingimused töö hästi tegemiseks. Selleks on vaja turvalist keskkonda, kus töötajaid ei pidurda pisiasjad. Usalduse ja koostöö tagamine ning töötaja väärtustamine on minu oluline ülesanne. 

Ülle: Õendusjuht otsib tasakaalu – patsiendi ja töötaja, õenduse ja teiste tervishoiutöötajate ning struktuuride vahel. ITK visioon on olla esimene valik patsiendile, töötajale ja koostööpartnerile. Ühe heaolu ei saa seejuures tulla teise arvelt. Tuleb leida tasakaal paljude inimeste vajaduste vahel. 

Juhina pean oluliseks oma inimestele igaühe potentsiaali arvestades arengu ja arenguvõimaluste tagamist. Töötajate arengu nägemine on ka mulle suur rõõm. Juhtida meeskonda, mis koosneb tublidest, entusiastlikest, edasipürgivatest ja koostöövõimelistest inimestest – see on iga juhi unistus.  

Ülle Rohi, foto: Meeli Küttim

Kuidas iseloomustaksite oma meeskonda?

Maire: Meie meeskonnaliikmed on erialaselt kompetentsed, multiprofessionaalsed ja iseseisvad inimesed. Meie meeskonnas ei ole „mina ja minu“ vaid „meie“. Hea tulemuse saavutamiseks on meeskonnatöö võtmetähtsusega. Töötame lähestikku ja vajadusel pingutame ühiselt ka erakordselt raskete olukordade lahendamisel. 

Ülle: Meil on palju ühiseid väärtusi. Üks olulisemaid väärtusi on patsientide heaolu, aga ka töötajate heaolu. Samuti on meie inimesed ausad ja professionaalsed, soovivad end arendada ja panustada. Kindlasti on läbiv hoiak, et keerulised olukorrad lahendatakse ühiselt ära. See on rasketel hetkedel mulle juhina väga suureks toeks ja ka vastupidi – mina toetan oma meeskonda lahenduste leidmisel.

Õendus on aastate jooksul palju muutunud ja muutub veel. Milliseid muutusi või lahendusi kõige enam ootate? 

Maire: Kuigi doktor Google’i abi kasutamine on üha levinum, peab tervishoid olema ikka tõenduspõhine, patsienti säästev ja võimalikult tulemuslik. Selles on õdedel väga suur roll, mis eriõdede tööülesannete täpsustamise ja seadustamisega veelgi suureneb. Eriõed hakkavad jälgima patsiendi raviteekonna erinevaid etappe, millest tulenevalt vähenevad tervishoiu üldkulud ja eeldatavalt suureneb patsientide rahulolu. Õdede iseseisvad vastuvõtud on üha olulisemad pikaajaliste haigustega patsientide jaoks. Selle kõrvale ootame IT-lahendusi, mis tööd toetaksid. 

Ülle: Ootan, et õdesid tuleks juurde ning jätkuks selliseid kolleege, kes oma kutseala väärtustavad ja edasi arendavad. Õe töös algab kõik suhtumisest ja hoiakutest. Kui ei tunta kutsumust, siis võib teha tööd kellast kellani, aga tulemus ei pruugi olla patsientide või kolleegide ootustele vastav. Pühendumine loob väärtust patsiendile ja õendusele laiemalt. 

Samuti on õenduses oluline, et õed end pidevalt kliiniliste teadmiste valdkonnas hariksid. Eriõed saavad võtta enda jälgimisele pikaajalised ja kroonilised haiged, olla neile teejuhiks näiteks juhtumikorraldaja rollis. See eeldab häid kliinilisi teadmisi ning ka juhtimisoskust, samuti tahet teha tööd iseseisvalt ja julgust võtta vastutus.

Mööda ei saa vaadata ka ootustest digilahenduste arendamisele õendusvaldkonnas. Need peaksid olema suhtluskanaliks teiste tervishoiutöötajatega ja patsientidega, mitte lihtsalt passiivsed elektroonilised kanded infosüsteemides. 

Millised on olnud koroonakriisi positiivsed mõjud? 

Maire: Ma arvan, et lõpuks on õdede sisulist ja väga olulist tööd märkama hakatud. Keerulises eriolukorras hakkas ühiskond reaalselt uskuma ja nägema, kui olulised kangelased on õed ja hooldajad. Ehk oskame ja julgeme nüüd õdedena ka ise oma erialasse väärikamalt ja austavamalt suhtuda.

Ülle: Tekkis arusaam, et muutused on loomulik ja pidev osa meie elust. Selleks, et mitte murduda, tuleb painduda ja leida nn kastist välja vaatavaid lahendusi. Samuti arenes meeskonnatunne – nähti inimesi uue nurga alt ja pingutati ühise eesmärgi nimel.

Kuidas on teil läinud vaktsineerimisega? 

Maire: Meil on jaanuari lõpuks vaktsineeritud umbes 80% töötajaid, liigume 90% poole. Vaktsiin annab inimestele turvatunde ja enamasti vaktsineeritakse hea meelega. See ei ole tulnud iseenesest – oleme vaktsiine tutvustanud, olukorda selgitanud ning inimesi julgustanud ja võimestanud. Inimestel on loomulikult uute vaktsiinide suhtes kahtlusi. Oleme proovinud võimalikult individuaalselt läheneda ja aega anda, seejuures sundust vältinud.

Tegime oma töötajatele ka rinnamärgid „vaktsineeritud“, et olla eeskujuks kolleegidele ja patsiendile. Inimesed kannavad neid hea meelega ja julgustavad sellega ka kahtlejaid oma otsust üle vaatama. 

Ülle: Tervishoiutöötajate vaktsineerimine esimeses järjekorras on privileeg, mille abil saame kaitsta end, oma lähedasi ja patsiente. Arstide ja tugipersonali seas on see mõistmine hea, kuid kahjuks on õendustöötajad ja hoolduspersonal oma vähesema soostumusega murekohaks. Õnneks on meil haiglas häid eeskujusid, kes aitavad tõenduspõhise info abil targa otsuseni jõuda. Veebruari alguses on vaktsineerituse protsent haiglas üle 60, õdede ja hoolduspersonali puhul peaks see olema vähemalt 80. 

Mis motiveerib teid oma töö juures kõige rohkem?

Maire: Minu inimesed. Ma armastan seda tööd ja mu ümber on koondunud väga õiged inimesed, kellega on suur rõõm iga päev koos olla. 

Ülle: Mind motiveerivad inimesed ja sära nende silmis. Silma panevad särama õnnestumised, eriti ühised ettevõtmised ja võidud. 

Viimased uudised

Kirev terminoloogia meie armsas emakeeles

Ühine terminoloogia on mõistmise ja koostöö alus. Mõistete ühtlustamiseks kutsus EÕL kokku komisjoni.

Tartu Ülikool lõi koos Norra ülikooliga patsiendiohutuse õppeaine

Õppeaine toimub uudses formaadis, kus ühel kursusel õpivad nii praktiseerivad õed kui magistrandid.

Õde, abiõde, eriõde – mis on nende ametinimetuste taga

Anneli Kannus selgitab, mis eristab kolme sarnase nimega professionaali: õde, eriõde ja abiõde

Milleks Õdede Liidule rahvusvahelised õendussuhted?

Eesti Õdede Liidu asepresident Gerli Liivet tutvustab rahvusvahelisi organisatsioone, kuhu EÕL kuulub.

Platseebo ja notseebo – teadus ja ebausk

Eesti Tervisemuuseumi peavarahoidja Eero Kruusmaa räägib platseebost ja notseebost.

Miks on eriõde vajalik …

Eesti Õdede Liidu asepresident Gerli Liivet räägib eriõenduse kasulikkusest tervishoius.