Õed tegutsevad mitmel rindel: Mare Oder

Eesti õed on võimekad ning nende oskused hädavajalikud ja kõrgelt hinnatud nii tervishoiusüsteemis kui ka teistes valdkondades. Mare Oder alustas koos kolleegi Kristiina Põlluga mürgistusteabekeskuse loomist 2006. aastal ning on olnud keskuse juht alates keskuse avamisest 6. oktoobril 2008. Varem on Mare andnud oma panuse Eesti tervishoiu olulistesse arendustesse, näiteks oli ta Eesti ühe esimese erakorralise meditsiini osakonna loojate hulgas ning osales esimesel tervishoiutöötajate üleriigilise alamtöötasu kokkuleppimisel.  

Kuidas jõudsite mürgistusteabekeskusesse? 

Esmalt tuli keskus luua. Praegune Terviseameti kemikaaliohutuse osakonna juhataja Enda Veskimäe oli aastaid rääkinud taolise keskuse vajalikkusest ja niimoodi valmistanud ette toetavat pinnast. Samas leidus ka skeptikuid. 

Ühel hetkel pöörduti minu ja meie EMO noore arsti Kristiina Põllu poole ettepanekuga keskuse loomine enda peale võtta. Olime Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMOs töötades ise sellisest infoliinist puudust tundnud, seega oli järelemõtlemise aeg üsna lühike. 2006. aastal liitusime Sotsiaalministeeriumi haldusalas toimetava Kemikaalide Teabekeskusega ja alustasime mürgistusteabekeskuse ettevalmistusi.  

Meil olid abiks kolleegid Eestist ja mujalt. Suurepäraseks mentoriks oli Soome mürgistusteabekeskus, mida juhtis professor Kalle Hoppu. Ta oli mentorina väga toetav.  

Oli paras väljakutse luua ministeeriumi seinte vahele ööpäev ringi töötav tervishoiuteenus. Tänu heade kolleegide toetusele avasime 6. oktoobril 2008 mürgistusteabekeskuse koos infoliiniga 16662. Kui keskust luues tundus pisut ootamatu hakata patsientidega tegelema süsteemis, mis vastutab sotsiaalpoliitika elluviimise eest, siis nüüd võime öelda, et olime ajast ees. 

Kellega olete mürgistusteabekeskuse kogemusi jaganud? 

Pean kogemuste jagamist oluliseks ja meie valdkonnas hinnatakse seda väga kõrgelt. Kui mürgistusteabekeskus oli käivitatud, küsisin professor Hoppult, kas on midagi, millega saaksime olla neile abiks tänutäheks mentorluse eest. Ta soovitas toetada uusi loodavaid keskusi, mis vajavad abi. Nii olemegi jõudnud mentoritena Makedoonia, Moldova ja Kasahstani mürgistusteabekeskustesse ning kogemusi jagama mujalegi.  

Peale mürgistusravist teadmiste jagamise on ülimalt tähtis anda elanikele infot, mis aitaks neil mürgistusi vältida. Sestap jagame hooajalist mürgistusinfot peale kodulehe nii sotsiaalmeedias kui ka uudiskirjades, kirjutame artikleid, anname intervjuusid. Oma mürgistusennetusnädalaga, mis toimub igal aastal märtsi kolmandal täisnädalal, oleme eeskujuks nii väikestele kui ka suurtele riikidele. Alles hiljuti küsisid meilt nõu Itaalia kolleegid. Oleme üks vähestest, kes sellist teavitusnädalat läbi viivad.  

Meie kodulehte loetakse palju. Lisaks kohalikele inimestele jõuab suur hulk infootsijaid meieni ka väljastpoolt Eestit, nende seas nii eestlasi kui ka välismaalasi. Kuna meie kodulehel on teave lisaks eesti keelele ka vene keeles, siis jõuavad siia infot otsima inimesed nii Venemaalt kui ka teistest riikidest, kus on vene keele oskajaid. Oluline on, et inimesed guugeldades ei satuks tervist ja elu ohustava valeinfoni, vaid ikka adekvaatse teabeni.  

Milline on mürgistusteabekeskuse mõju ühiskonnas ja õenduses? 

Ligi 70% meie infoliinile tulevatest kõnedest ei vaja olukorra lahendamiseks kiirabi või haigla abi, ka ebavajalikke väljakutseid on jäänud vähemaks. Tööd selle trendi hoidmisel tuleb aga jätkata ja väikeses meeskonnas tähendab see vajadust eeskätt hästi läbimõeldud info liikumise järele. Elutähtsa strateegilise kommunikatsiooni õppimisel oli meie mentoriks kommunikatsiooniekspert Ilona Leib kolleegiga ja ka hiljem on meie juurde sattunud häid inimesi, kellega koos oleme kasulikke projekte ellu viinud. 

Hästi sihitud ennetustegevuse näitena võib rääkida möödunud aasta mürgistusennetusnädalast, mille fookuses oli alla üheaastaste laste mürgistuste ärahoidmine. Meid üllatas, kui suures mahus juhtumite arv aasta lõpuks vähenes. Lisaks sellele, et meie töö on aidanud vähendada mürgistusnähtudega patsientide arvu, oleme kompetentsikeskusena koolitusi pakkudes suurendanud paljude valdkondade spetsialistide teadmisi mürgistustest, nende ravist ja ennetusmeetmetest.  

Kui palju on teil kolleege, kes on õeks õppinud? 

Kõik, kes meie keskuse infoliinil ja teadusandmebaasidega töötavad, on õed. Oleme ka maailma ainus mürgistusteabekeskus, mida juhib õde. Koostöös regionaalhaiglaga täiendame keskuse arstlikku kompetentsi ja meil on plaanis keskuse töösse kaasata veelgi rohkem arste, et kogemuste ja teadmiste levikuga aidata kaasa kogu valdkonna arengule. 

Meie infoliini tööd võib pidada üheks keerulisemaks õeametiks. Nõustame inimesi mürgistusõnnetuste korral telefonitsi, ilma patsienti nägemata, ent peame saama õigeid küsimusi esitades ja vastuseid analüüsides olukorrast üsna selge pildi. See nõuab õdedelt peale väga hea inimestetundmise ka laiu teadmisi nii keemiast, kemikaalidest, loodusohtudest, koduohtudest ning ka ehitus-, masinate-, veterinaar- ja põllumajandusvaldkonnas olevate vahendite ja protsesside tundmisest. Nende teadmistega tuleb opereerida hädaabiliinil vastates kiiresti, aega mõtisklusteks pole. 

Toetame raviplaane koostavaid arste vajaliku infoga. Õdede vastutada on mürgistusravijuhiste pidev uuendamine. Tegeleme uurimistööga ja meil tuleb kursis olla kliinilise toksikoloogia teadustöödega, peame tundma vajalikke andmebaase, terminoloogiat. Käime koolitamas ja esineme avalikkuses.  

Milline on mürgistusteabekeskuse töökorraldus ja hüved? 

Põhiline, mida juhina saan oma meeskonnale pakkuda, on inimlik suhtumine, selged ootused, ülesanded ja kaasaegne töökeskkond. Kontoris on kaasaegne köök ja puhkeala nii interaktiivseks tegevuseks kui ka massaažiks või võimlemispausiks. Jälgin, et meie õdedel oleks motiveeriv tasu. Meil on tervisekompensatsioon, aastas 35 puhkusepäeva, tervisepäevad ja sünnipäevanädalal saab vaba päeva võtta. Psühholoogilise nõustamise võimalus on kõikidele abivajajatele olemas ja juhina jälgin meeskonna vajadusi. Erialaeksperdi supervisioon grupile või üksikule töötajale on meie asutuses tuttav meede. Kui inimesed tunnevad end hästi, saavad nad anda endast parima. 

Töögraafikud loon selliselt, et töö ja eraelu teineteist ei segaks. Samuti arvestan tööga teistes asutustes. Mulle tundub, et võrreldes nii mõnegi teise töökohaga, saab meil töömõtted jätta tööle ja tööpäeva lõpus uksest välja astudes keskenduda eraelule. Keegi meist ei ela töö nimel, seetõttu pean oluliseks, et tööd koju kaasa ei võetaks, et suhted keskuses oleksid sõbralikud, et uut tööpäeva oodataks ja töö ise oleks põnev. 

Milliseid õeõppest saadud teadmisi igapäevaselt kasutate? 

Kindlasti meeskonna juhtimise alaseid teadmisi ja meeskonnatööoskusi. Samuti kõike, mis puudutab tõenduspõhise info otsimist, leidmist, hindamist, analüüsimist ja sünteesimist. Ülikoolist tuli kaasa ka rahvusvahelise koostöö praktika. Ja ajajuhtimine – kõige mahutamine 24 tunni sisse. 

Mis inspireeris teid õeks õppima? 

Olen terve elu teadnud, et see on minu eriala. Olin 3-aastasena emale öelnud, et minust saab arst. Mäletan ennast 5-aastasena, kui lastekaitsepäeva paiku ühel õhtul lasteaiast isa järel parklasse sibades otsustasin, et tahan muuta maailma paremaks kohaks. See 5-aastane Mare on mul alati meeles, kui mõni oluline projekt on ellu viidud.  

Põhikooli järel astusin meditsiinikooli, kus sain keskhariduse ja esimese tervishoiuõppe. Meie kursus hoidis ühte. Õnneks on hilisemaski elus läinud nii, et olen sattunud toredate ja üdini inspireerivate inimeste sekka. Meditsiinikooli viimasel aastal, 17-aastasena alustasin tööd õena keskhaigla silmakliinikus, kus vahetustega tööl käies vastutasin osakonnas kuni 70 patsiendi eest. Juba toona oli õdedest puudus.  

Meditsiinikooli õpetajad ja mu vanemadki lootsid, et lähen arstiks õppima. Käisin Tartus arstiteaduskonnas õppekavadega tutvumas, kuid neis kirjapandu polnud päris see, mida otsisin. Alustasin hoopis ämmaemanda õpingutega, kuid vahele tuli pere loomine ja kolisin koguni Saaremaale. 

Millal õeõpingute juurde tagasi jõudsite? 

Töötasin Kuressaare haiglas, kui Tartu Ülikoolis avati õenduse õpe, milles tundsin ära, et seda ma vajan ja tahan. Kui laps sai kolmeseks, alustasingi Tartus õeõpinguid. Kaheksa aastat hiljem astusin TÜ õendusteaduse magistrantuuri, mille kolme aasta pärast lõpetasin. 

Elu on pakkunud pidevalt uusi õppevõimalusi, iga projekti kogemus on olnud justkui möödapääsmatult vajalik järgmise eesmärgi saavutamiseks. Vanemõena sain ühe esimese suure projekti kaudu panustada Mustamäe haigla vastuvõtuosakonna reorganiseerimisse. Sellega loodi Eesti üks esimesi erakorralise meditsiini osakondi ja pandi alus erakorralise meditsiini erialale. Kuna toona oli riiki vaja tuua ka uut teadmist taoliste osakondade ehituse kohta, sattusin Saksamaale kohtuma haiglate arhitektidega. Traumapunkti liitumine EMOga oli sündmuste loogiline jätk. Lisaks olen kaasa löönud Riigikogu meditsiiniteenistuse uuendamisel Toompeal, Eesti Õdede Ühingu asemele Eesti Õdede Liidu ehitamisel ning osalenud ametiühingu töös ja miinimumpalga läbirääkimistel. 

Viimased uudised

Pereõed ja perearstid sõlmisid hea tahte koostööleppe

Leppe eesmärk on pereõdede ja perearstide jätkusuutliku koostöö tagamine kõigis Eesti piirkondades.

Mida ütleb ametinimetus?

Ametinimetus rinnasildil peab olema üheselt arusaadav eelkõige patsiendile, aga ka kolleegile.

Kuidas toetada dementsusega inimesi ja nende lähedasi

Dementsuse sümptomite varajane märkamine soodustab varajast diagnoosimist ja ravi.

Kuulmislangus vaevab järjest enam ka noori

Kas kuulmislangus on paratamatus või tuleneb teadmatusest? Vastab aasta õde 2021 Marje Rebane.

Kuidas mõjutas koroonapandeemia õendustudengite praktikat?

Praktika on tervishoiukõrgkoolide tudengitele esimene oluline võimalus saada aimu oma töö olemusest.

Patsiendiohutus – ihaldatud olukord, kui riskid on maandatud ja tõenäosus vigade tekkeks minimaalne

Patsiendiohutus ei ole luksuskaup, vaid kvaliteetse teenuse absoluutne eeldus.