2024. aastal võeti Eestis kasutusele 2. tüüpi diabeedi mittefarmakoloogiline ravijuhend, mille eesmärk on toetada süsteemset lähenemist elustiilisoovituste rakendamisel. Kuidas õed juhendit rakendavad ning millised on peamised takistused ja võimalused?
2. tüüpi diabeet on Eestis ja maailmas kasvav rahvatervise probleem, mis mõjutab rohkem kui 500 miljonit inimest. Eestis on diagnoositud ligi 100 000 juhtu, kuid tegelik levimus võib olla suurem. Tõenduspõhised juhendid (American Diabetes Assosiation (ADA) ja National Institute for Clinical Excellence (NICE)) rõhutavad, et haiguse varases faasis on elustiilimuutused esmased ja sageli efektiivsemad kui farmakoloogiline ravi. Tervisliku toitumise, regulaarse liikumise ja vaimse heaolu toetamisega on võimalik ennetada haigust, aeglustada selle kulgu ja vähendada tüsistuste riski.
2024. aastal Eestis kasutusele võetud mittefarmakoloogiline ravijuhend pakub 2. tüüpi diabeedi korral struktureeritud soovitusi tervisekäitumise hindamiseks, elustiilimuutuste juhtimiseks ja patsiendi motiveerimiseks. Diabeediõe (st õde või eriõde endokrinoloogias) roll ei piirdu hariva tegevusega, vaid hõlmab ka käitumuslike muutuste suunamist ja patsiendi enesejuhtimise toetamist. See eeldab motiveeriva intervjueerimise, eesmärkide seadmise ja edusammude jälgimise oskusi. Õed on sageli patsiendi esmased kontaktisikud, mistõttu on nende roll juhendi rakendamisel keskse tähtsusega.
Diabeedispetsialistide küsitlusuuring
Kirjeldav küsitlusuuring korraldati 2025. aasta aprillis MTÜ Diabeedispetsialistid liikmeskonna seas, et kaardistada Eesti diabeediõdede kogemusi mittefarmakoloogilise 2. tüüpi diabeedi ravijuhendi rakendamisel.
Küsimustik koostati varasemate uuringute ja juhendi rakendussoovituste põhjal ning see koosnes 15 küsimusest (14 suletud ja 1 avatud). Küsimused käsitlesid juhendi rakendamist, töövahendeid, koolitusi ja takistavaid tegureid. Avatud vastuseid analüüsiti kirjeldavalt korduvate teemade alusel. 32 inimese hulgast täitis uuringu küsimustiku 28 (87,5%), andmeid koguti anonüümselt. Analüüsiks kasutati kirjeldavat statistikat (sagedused, protsendid, keskmised hinnangud). Kõik osalejad olid õed, osalemine oli vabatahtlik ning tundlikke isikuandmeid ei kogutud.
Küsitlusele vastas üks mees ja 27 naist, domineeris vanuserühm 50–59 (39,3%). Diabeeti põdevaid haigeid nõustavaid õdesid oli 56,7%, eriõdesid 30% ja pereõenduses töötavaid õdesid 6,7%. Enam kui 78% vastanutest omas üle 10 aasta kogemust tervishoius ning 57% omas üle 10 aasta kogemust diabeeti põdevate patsientidega. Suurem osa vastanutest töötas haiglates (45,7%) või tervisekeskustes (17,1%). 96,4% vastanutest oli viimase kolme aasta jooksul osalenud diabeedialastel täiendkoolitustel.
Uuringu tulemused näitavad, et praktikas kasutatakse enim toitumisnõustamise ja elustiilisoovituste rakendamist (mõlemad 16%). Peaaegu sama sageli rakendatakse soovitusi füüsilise aktiivsuse suurendamiseks (15%) ja tervisekäitumise hindamiseks (13%). Harvem kasutatakse juhendi soovitusi (mõlemad 11%) ning enesepiirangute õpetamist (10%). Rühma- ja individuaalnõustamist mainis vaid 6% vastanutest. Seega igapäevapraktikas keskendutakse peamiselt elustiili ja käitumuslike tegurite toetamisele, samas kui tehnoloogiapõhised sekkumised ja multidistsiplinaarne koostöö on vähem levinud (joonis 1).
Patsientide motivatsioon eluviisi muuta kogus viiepalliskaalal keskmiseks punktisummaks 3,04. Kõige sagedamini kasutati toitumispäevikut (92,9%) ja liikumispäevikut (82,2%). Unepäevikut ja haigusega toimetuleku küsimustikke kasutati harvem. Vaimse tervise hindamiseks mõeldud tööriistu (sh EEK-2) kasutati vaid osaliselt. 35,7% vastanutest ei kasutanud neid üldse. Tulemused näitavad, et rühmanõustamine eluviisisoovituste teemal on harva kasutusel ja pole piisavalt rakendunud. Regulaarset rühmanõustamist ei paku ükski vastanu, puhuti teeb seda 6 ja väga harva 7 vastanut. Enamik pole seda kunagi teinud ning 6 märkis, et see ei kuulu nende tööülesannete hulka (joonis 2).
Peamisteks takistusteks rühmanõustamise korraldamisel toodi välja väljaõppe puudumine (25,8%), patsiendi vähene osalusvalmidus (21,0%), ajaressursi piiratus (19,4%) ning sobivate ruumide või tehnika puudumine (16,1%). Koostöö teiste spetsialistidega oli samuti piiratud – 39,3% vastajatest ei teinud koostööd toitumisterapeudiga, 28,6% füsioterapeudiga ning üle poole (53,6%) ei teinud koostööd psühholoogide või vaimse tervise õdedega. Kõige keerukamateks tegevusteks peeti pideva rühmanõustamise korraldamist (26,8%), enesejuhtimisoskuste õpetamist (22,5%) ja käitumuslike sekkumiste elluviimist (15,5%).
Uuringus osalejad esitasid ka vabas vormis kommentaare, milles rõhutati vajadust lihtsustada juhendi struktuuri, näiteks lisades kontrollnimekirju, mis hõlbustaksid soovituste igapäevast rakendamist. Märgiti, et juhend on küll hästi jälgitav, kuid mõnes osas raskesti rakendatav. Peamisteks takistusteks nimetati liiga lühikest vastuvõtuaega (vajadus vähemalt 60 minutit), glükoosisensorite piiratud kompenseeritust ning vajadust täiendkoolituseks käitumuspsühholoogia ja nõustamise alal. Samuti soovitati tugevdada õdede toitumisnõustamise pädevust.
Rahvusvahelised soovitused ja tegelikkus
Rahvusvahelised juhised rõhutavad süsteemset elustiilipõhist lähenemist juba haiguse avastamise hetkest, samuti elustiilisekkumiste sidumist patsiendi individuaalsete eesmärkidega ning multidistsiplinaarset koostööd füsioterapeutide ja vaimse tervise spetsialistidega.
Uuringu tulemused näitavad, et Eestis on enesejuhtimise õpetamine ja rühmanõustamine alarakendatud, kuigi need on juhendite üks põhielemente. Samuti on töövahendite, näiteks vaimse tervise hindamise tööriistade kasutus vähene ning patsientide motivatsiooni hinnatakse sageli keskpäraseks. Seetõttu on oluline, et õed seaksid senisest suurema rõhu motiveerivate nõustamisstrateegiate arendamisele ja rakendamisele kliinilises praktikas.
Rühmanõustamist takistavad tegurid
Tulemused näitavad, et kuigi juhendi põhimõtted on tervishoiutöötajatele valdavalt teada ning olulised elustiilisekkumised nagu toitumis- ja kehalise aktiivsuse soovitused on hästi rakendatud, jäävad mitmed teised juhendis rõhutatud komponendid alarakendatuks.
Eriti ilmneb puudujääk rühmanõustamise ja enesejuhtimisoskuste õpetamise vallas, mis on tõenduspõhise diabeediravi keskne osa. ADA ja WHO juhistes rõhutatakse, et struktureeritud enesejuhtimise koolitus ja grupipõhine nõustamine parandavad oluliselt HbA1c taset, kehakaalu kontrolli ning psühhosotsiaalset toimetulekut. Käesoleva uuringu põhjal takistavad rühmanõustamise rakendamist Eestis eelkõige piiratud tööaeg, väljaõppe puudumine ning vähene süsteemne ja organisatsiooniline tugi tööandjalt.
Psühhosotsiaalse mõõtme integreerimine ei ole juurdunud
Toitumis- ja liikumispäevikud on laialt levinud, kuid une ja vaimse tervise hindamisvahendid on endiselt alaesindatud. Vaimse tervise tööriistade piiratud kasutus näitab, et psühhosotsiaalse mõõtme integreerimine diabeediravisse ei ole veel juurdunud. See on aga oluline, sest uuringud on näidanud, et depressiooniriski ja motivatsioonimustrite hindamine parandab elustiilimuutuste edukust ja ravi tulemusi.
Unehäired ja depressioon on diabeeti põdevatel patsientidel sagedased ning mõjutavad otseselt ravijärgimust, motivatsiooni ja glükeemilist kontrolli. Rahvusvahelises praktikas on psühhosotsiaalse hindamise tööriistad – näiteks struktureeritud protokollid, motivatsiooniskaalad ja emotsionaalse seisundi hindamise instrumendid – diabeediravi tavaosa. Nende piiratud kasutus Eestis näitab vajadust parandada töövahendite kättesaadavust, süsteemset rakendamist ja spetsialistide väljaõpet psühhosotsiaalsete tegurite hindamises.
Patsientide nõustamine vajab aega ja väljaõpet
Diabeeti põdevaid haigeid nõustavate õdede roll peab ulatuma kaugemale tehnilistest tegevustest. Selleks on vaja käitumusliku nõustamise oskusi, piisavalt aega ja organisatsioonilist tuge.
Vastused viitavad süsteemsete lahenduste vajadusele, mis tagaksid õdedele nõustamiseks piisava aja ja võimalused täiendkoolituseks motiveeriva nõustamise alal. Mitu vastajat märkis, et juhendi rakendamine oleks lihtsam, kui see sisaldaks struktureeritumaid töövahendeid, näiteks kontrollnimekirju ja visuaalseid juhiseid.
Elustiilinõustamise mõju
- Vahemere ja Põhjamaade dieedi järgimine vähendab HbA1c väärtust keskmiselt 0,3–0,6 ühikut.
- Kehakaalu langus ≥ 5% parandab oluliselt glükoositaluvust ja vähendab diabeediga seotud tüsistusi.
- Regulaarne füüsiline aktiivsus (150 min nädalas) alandab insuliiniresistentsust ja parandab lipiidide profiili.
- Enesejuhtimise programmid parandavad patsiendi enesekindlust, ravi järgimist ja vähendavad hospitaliseerimisi.
Soovitused edaspidiseks
- Töötada välja juhendit toetavad kontrollnimekirjad ja visuaalsed töövahendid, et hõlbustada soovituste igapäevast ja süsteemset rakendamist kliinilises praktikas.
- Tugevdada struktuurset tuge ja tasustamissüsteemi, et tagada õdedele piisavalt aega ja ressursse nõustamistegevuseks.
- Süstematiseerida koolitusvõimalused, keskendudes käitumuslikele sekkumistele, motiveerivale intervjueerimisele ja psühhosotsiaalse toe pakkumisele.
- Luua võimalused rühmanõustamise korraldamiseks, sealhulgas tagada sobivad ruumid, ajaplaneerimine ja meeskonnatöö.