Kallid kaasteelised
Olen oma elus paberilt kõnet lugenud vaid mõnel korral – siis kui mind inaugureeriti rektoriks, siis kui pidasin oma esimese inglise keelse kõne ja siis kui olin haige, pidi minu kirja pandud kõne õdede ette lugema meie volikogu esinaine. See kõne on samuti minu elus eriline. Loen paberilt ka sellepärast, et räägin siin iseenda ja Gerli nimel. Oleme ühiselt koos vedanud Eesti Õdede Liidu vankrit 9 aastat. Teinud kõik endast oleneva selleks, et Eesti õendus areneks ning õdedel Eestis oleks sama head või paremad võimalused väljaõppeks ja karjääriks kui õdedel Euroopas ning paremad töötingimused.
Ilmselt mitmed teist teavad, et ma ei armasta liigselt ajalugu. Ma olen sügavalt veendunud, et on hea teada, mis, miks ja kuidas on olnud, kuid üle õla tagasi vaatamine ei vii meid edasi. Ja nii suure organisatsiooni nagu Eesti Õdede Liidu pööramiseks peab olema pilk tulevikku suunatud.
Kas me oleme meile antud aega hästi kasutanud?
Eesti õenduse arengus on olnud viimased aasta murrangulised. Me kindlasti oleme eriti õnnelikud selle üle, et 2006. aastal alustatud eriõdede koolitus leidis lõpuks eelmisel aastal väljundi ning eriõde kinnistati õigusaktides. Ajaloo mastaape vaadates ei kulunud isegi mitte veerandit sajandist. Meditsiini üldist arengukiirust hinnates on see aga ikkagi häbematult aeglaselt. Kuid eks see iseloomustabki väga selgelt, kus ja millises kohas me päriselt Eestis koostöös ja teineteise võrdses väärtustamises oleme. Igal juhul on nüüd eriõendus ja eriõde kinnistatud Eesti õigusruumi, väärindatud magistrikraadiga ning põhistatud erisuguste õigustega.
Kunagi küsis minult üks juhtival kohal õde, et kas ma tõesti arvan, et õed väärivad kogu seda pingutust, mida me nende jaoks teeme? Mõistame Gerliga täna tema frustratsiooni ehk paremini, kuid kinnitame siinkohal kindlalt, et väärivad, sest õed on suurim tervishoiutöötajate grupp ning luues uusi võimalusi olla nähtav ja kuuldud, saame just üheskoos luua Eesti inimese jaoks uut väärust.
Õdedesse suhtumise puhul murrame me jätkuvalt sügavalt juurdunud tavasid ja hoiakuid. Näiteks meie esimestel kollektiivlepingu läbirääkimistel, kus asusime tihedasti täis ruumis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, istusid kõik arstid ja haiglajuhid laua taga ja kõik teised läbirääkijad seina ääres. Järgmisel korral istusime Linda Jürissoniga läbirääkimiste laua äärde. Ja kui te arvate, et meid sealt ei soovitud eemaldada, siis te eksite. Nüüd peavad kõik loomulikuks, et läbirääkijad istuvad laua ääres ning isegi siis kui ruum on väike, istuvad õed arstide kõrval.
9 aastat tagasi kuulsime pigem juhuslikult, kuidas toimuvad ministeeriumis, Tervisekassas ja teistes asutustes arutelud, mis puudutavad ka õdesid. Küsisime siis ise otse – palun saatke ka meile kutse. Nüüd tuleb kutseid uksest ja aknast, ka selliseid, mis meid otseselt ei puudutagi. Miks siis? Päris mitmed kutsujad on öelnud, et kutsume teid seepärast, et te mõtlete päriselt kaasa ja annate sisendit. Täna peame mõnedele kutsetele suisa ära ütlema, prioritiseerides meile eriti olulisi teemasid.
Aasta õe jõudmine presidendi vastuvõttudele vabariigi aastapäevadel ning õdede oluliselt suuremas mahus jõudmine Vabariigi Presidendi teenetemärkide saajate austavasse ritta peegeldab õeskonna väärtustamist ja on ühise pikaajalise töö tulemus. Samasse ritta kuulub ka president Kaljulaidi poolt aasta õe ja hooldustöötaja tunnustuse üleandmine 2021. aastal. Tõsi, aasta hooldustöötaja unustab presidendi kantselei veel vahel ära, seega on siin meid ühine tööpõld ootamas.
Õdede eneseväärikuse tõstmise nimel oleme kõik need 9 aastat päriselt vaeva näinud. Käärid erinevate asutuste ja isegi asutuste osakondade vahel, organisatsioonikultuuri, töökorralduse ja meeskonnatöö väärtustamise osas on endiselt väga suured. Isegi kollektiivlepingu läbirääkimistel on raske koondada õdede soovide nn keskmist, sest vahe miinimumpalga ja isegi töökoormuse vahel on suur, kohati ülisuur. Me olime Gerliga päriselt õnnelikud, kui EÕLi volikogu otsustas ühel kollektiivlepingu läbirääkimisel esitada kaebuse kohtule. See oli tõsine hetk, mis päriselt näitas meie tugevust, julguse kasvu ning pealehakkamist – me ei lase endast üle sõita!
Kui me räägime üldiselt, müstilisest keskmisest õest, siis me räägime tegusast, empaatilisest ja arenguvõimelisest inimesest. See õde tahab õppida, teha kvaliteetselt oma tööd, olla iseseisev ja võtta vastutuse oma tegude, kirjapandud teksti ning väljaütlemiste eest. Kuid nii nagu tilk tõrva meepotis võib rikkuda terve mee, nii on meilgi endiselt mureks kolleegid, kes töötavad põhimõtteliselt arengule vastu. Tüüpilised argumendid jagunevad kolmeks:
- a) nii on lihtsam või
- b) arstide arvates on nii mõistlikum või
- c) hetkel on endalgi kõik asjad üle pea ja arenguks justkui ruumi, aega ega soovi pole.
Meid teevad tõsiselt kurvaks inimesed, kes peavad ennast teistest paremaks. Ainult teadmisi jagades ning ühist asja ajades võidavad kõik. Üksi ei saa tervishoius küll mitte midagi päriselt korda saata.
Õnneks kasvab peale uus põlvkond nii õdesid kui ka arste, kes väärtustavad üha enam mittehierarhilist tervishoiusüsteemi ning teavad, mõistavad, hindavad ja usuvad päriselt, et meeskonnatöö on ainus võimalus inimesi tervishoius aidata ning ka ise ellu jääda.
Õendusteadus on eraldi teadus. Õeks õpitakse 3,5 aastat, eriõeks 5 aastat. Meil on Eestis juba üle 10 doktorikraadiga õe. Õel ja eriõel on mitmeid õigusi iseseisvaks tegutsemiseks, meil on õdede ettevõtted, on õdede ja eriõdede iseseisvad vastuvõtud. Me oleme ajaloolises hetkes, kus soomlased, jah, kuulsite õigesti – soomlased, keda me ise oleme kogu aeg pidanud eeskujuks, ütlevad, et me oleme neist oma kiire arenguga ette jõudmas!
Arstid ilma õdedeta ei saa ja ei saa ka õed arstideta. Mis sellest, et mõlemad osapooled saavad tegutseda ka üksi. Eestis me seda aga päriselt ikka veel ei usu. Ja siinkohal vaatame me Gerliga selgelt Sotsiaalministeeriumi, Tervisekassa, Tervise Arengu Instituudi ja Terviseameti poole. Teie asutuste käitumine, otsused, tegevus, suhtumine ja hoiakud määravad, milline on Eesti tervishoiu tulevik. Kui te arvate endiselt, et kõiki õe tegevusi peavad arstid kooskõlastama, siis ei muutu mitte midagi olulist. Kui teie saate aru, et õed ja arstid on ühe meeskonna osapooled ning võtate neid just niimoodi, siis saab muutus hakata kiiremas tempos toimuma. Muidugi võime järgmise sammuna proovida teha ka vastupidi. Sel juhul hakkavad õed kooskõlastama või jätma kooskõlastamata seda, mida arstid tahavad isekeskis teha. Aga me ei usu, et see oleks mõistlik. Täname neid kolleege, eriti Leena Kallet ja Tervisekassa juhatuse liikmeid, kes jagavad juba täna seda arusaama ning tänu kelle visadusele oleme suutnud viimase 9 aastaga nii palju ära teha. Eeskuju on ainus võimas relv, mis päriselt toimib.
Eesti Õdede Liit on kuulus kogu maailmas ja seda päriselt. Oleme saanud kõrge tunnustuse 2023. aastal Rahvusvaheliselt Õdede Nõukogult (ICN). Oleme algatanud Euroopa Õdede Nõukogu (EFN) eelarve muudatused ja auditi, oleme koos teiste Euroopa riikidega osalenud aruteludes ja andnud sisendit dokumentidesse, mis mõjutavad nii eriõenduse arengut kui ka õdede õpet. Oleme praegu ICNi palvel mentoriks Aafrika õendusorganisatsioonidele. Jagame teavet Eesti õenduse kohta kõikjal nii ICNis, EFNis kui ka WHOs. Seda eelkõige tänu meie asepresident Gerli Liivetile, kelle südameasjaks on kõik need 9 aastat olnud rahvusvaheliste sidemete taastamine, hoidmine ja olgem ausad – sellest maksimumi väljapigistamine. Gerli on kogu selle suhtluse ja rahvusvahelise tegevuse viinud uuele tasemele, tuues Eesti õenduse taas pildile. Eesti Õdede Liit on maailma õenduses eeskujuks.
Eesti Õdede Liit pole töötanud viimased 9 aastat vaid õenduse jaoks. Tahame eriliselt tänada meie partnereid PR Partnerist, aitäh Ilona Leib, Marin Soomets ja teised, kes on olnud meiega ööl ja päeval. Teie abiga oleme toonud õed rambivalgusesse ning loonud ka Eesti Õe ajakirjale uue näo. Me oleme suutnud hoida ajakirja sisulise tänu meie püsivatele toetajatele – Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida- ja Lääne-Tallinna Keskhaiglad, Tervisekassa, Medicum, BABE, Merianto Medical ja teised. Tänu toetajatele, kes õpetlike sisuturunduslugude kaudu õppimisele kaasa aitavad, on ajakiri jätkanud ilmumist paberkandjal. Meie ajakiri on Eestis ainus tervishoiuspetsiifiline erialane ajakiri, mille saab tasuta kätte ka tavaline inimene. Ajakiri on täna just selline seetõttu, et tutvustab õdesid ja õdede tegevust nii teistele kolleegidele kui ka igale eesti inimesele. Mitmed ajakirjad Eestis on paberväljaannetega lõpetanud, kuid Eesti Õe ajakiri on täna veel raamatukogude riiulitel. Me väga loodame, et nii see ka jääb.
Kui me Gerliga alustasime erinevates riiklikes töörühmades käimist, siis küsisime iga koosoleku lõpus, et millal on järgmine kohtumine, palun paneme selle kohe kalendrisse. Kui alguses selle peale ohati, siis nüüdseks on see saanud juba harjumuseks. Me teame Gerliga, et me võime olla väga tüütud. Ja me ennustame, et ka tänased uued tegijad Laura ja Margit saavad olema samamoodi tüütud, sest see on ainuke võimalus Eestis õenduse asja ajada. Oleme päris palju panustanud uute arstide arusaamade mõjutamisse, näiteks on Gerli õpetanud 5. kursuse arstiteaduse üliõpilasi juba 3 aastat ning meil on tekkinud lootus, et uue põlvkonnaga saab olema meeskonnatöö parem. Tõsi, see ei tähenda, et vanema põlvkonna arstidega oleks see võimatu, kuid peab ütlema, et see on osutunud oluliselt keerulisemaks kui välja paistab.
Näiteks on meil õdede liidus tulnud lahendada probleemi, kus arst kaebas õe peale, sest õde olevat julgenud arsti peale karjuda. Karjuda ei tasu kunagi kellegi peale, kuid parema töökeskkonna huvides soovitame edaspidi ka kõikidel õdedel, kellega käituti lugupidamatult, teha kohe ülemusele kirjalik avaldus.
Niisamuti on meil päriselt olnud alati lõbus, kui kollektiivlepingu läbirääkimistel soovitab keegi õdedele ja arstidele erinev palgatõusu protsent määrata, ja arstide esindajad seepeale kohmetuvad. Protsent on EALi hinnangul kõige õiglasem matemaatika, mis sest, et võrdne protsent tähendab reaalpalgas tavaliselt kahekordset vahet, ja nii nihkub õdede ja arstide palgasuhe kogu aeg pisitasa arstide poole kaldu. Kuid me Gerliga oleme optimistid ja usume, et see kõik on muutumas, sest kolleegidena hakkame teineteist järjest paremini mõistma ning meeskonnatöö muutub ühel hetkel päriselt möödapääsmatuks.
Ja muidugi rõõmustame kõigi nende üle, kelle koostöö imetabaselt igapäevaselt juba täna mõistlikult kulgeb. Tundub, et operatsioonitubades ja intensiivravi osakondades näiteks on koostöö keskmiselt kõvasti parem ehk tundub, et keerulistes olukordades oleme paremad eestlased.
Mille üle meil Gerliga on tõsiselt hea meel?
9 aastat tagasi potsatas meie postkasti igasuguseid küsimusi, mille ampluaa oli äärmiselt lai ja olgem ausad – neid, kellelt vastuseid küsida, oli alguses ikka äärmiselt vähe. Praeguseks on meil piirkonna juhid, seltsingud, volikogu liikmed ja eksperdid, kellelt tuleb sisendit, kellega koos sisulisi asju arutada ning ka uusi asju välja pakkuda. See on lihtsalt imeline. Muidugi soovime me, et nende ekspertide arv muudkui kasvaks ning vähemalt kahekordistuks. Alati on hea omada inimesi, kes julgevad oma arvamust välja öelda ning kelle arvamus toetub tõenduspõhisele infole. Oleme ju muutnud äärmiselt tundlikuks just selle osas, millist infot ja millisest allikast üldse saab usaldada.
Oleme uhked selle üle, et täna on õdede liit täiesti paberivaba organisatsioon, kus liikmete võimalused infot saada ei piirdu vaid suulise infoga, vaid õendusportaal ja siseveeb on infot täis. Ole ainult ise hakkaja ja otsi vajalik info üles. EÕLi volikogu liikmed mõistavad oma rolli ja teevad ära kodutöö, mida ilmestavad ühised sisukad arutelud volikogudes ja seltsingutes.
Meil on hea meel koostöö üle kõrgkoolide ja õendusjuhtidega, kellega on tulistes aruteludes ära tehtud palju olulist, mis sellest, et me pole alati ühel meelel. Õendusjuhid soovivad ja mõtlevad igapäevapraktikale ning sellele, kui keeruline on kõike soovitut, isegi kui see on mõistlik, ellu viia. Õendusõppejõud suhtuvad vahel tegevustesse ehk liialt filosoofiliselt, meie Gerliga oleme tahtnud maailma muuta ning teha seda võimalikult kohe. Kuid just nii sünnivadki parimad lahendused, läbi erinevate arusaamade ühtlustumise ja ühiselt, toimiva lahenduse leidmise.
EÕLi usaldusisikud on kasvanud jõudsalt, tükk maad on veel minna, et kõik suudaksid esindada oma liikmeid tervishoiuasutuses enesekindlalt ja vajadusel ka jõuliselt. Täname teid siiralt, et panustate, õpite ja arenete koos liiduga. Seltsingu juhtidele kuulub meie eriline tänu – teie seast on kasvanud mitmed juhid, kes vaatavad tervishoidu laiemalt ning mõistavad erinevate erialade koostöö tähtsust, motiveerides oma liikmeid olema veel paremad ja targemad. Õppimine ja teiste arendamine on teie põhiolemuses. Niisamuti kiidame piirkondade juhte, kes on südamega tööd teinud oma piirkondades õdede liidu liikmete heaks.
Oleme loonud kõik koos, ühiselt õppiva organisatsioonina, mis on arenev organism.
Mida veel Gerliga ootame?
Oleme üks võimsamaid mittetulundusühinguid Eestis. Õed ise peavad üleval organisatsiooni ja hoiavad palgal inimesi, kes nende õiguste ja õenduse arengu eest seisavad. Unistuses võiksime kõikide õdede, hooldustöötajate, füsioterapeutide, radioloogiatehnikute, bioanalüütikute, ämmaemandate jt tervishoius töötavate spetsialistidega moodustada ühtse katusorganisatsiooni. Sellise, kus igal erialal on oma koht, aga peamine eesmärk on koostöö – nii erialade ühtlase arengu kui Eesti tervishoius tervikliku pildi loomise osas. Oleksime koos kindlasti võimsamad oma õiguste eest seismises kui tänane ametiühingute keskliit. Me usume, et see päev veel tuleb, kui see kõik teoks saab. Ainuüksi juba siis kui kõik õed kuuluksid õdede liitu, oleksime organisatsioonina veel tugevamad, rääkimata ajupotentsiaalist, mõjuulatusest ning võimest mägesid liigutada, mis meie ühtsusega kaasneks.
Me oleme äärmiselt õnnelikud, nähes paljusid õdesid astumas eestvedajana samme erinevates tervishoiu valdkondades ja organisatsioonides. Mina isiklikult olen äärmiselt tänulik, et sain 9 aastat Eesti Õdede Liitu vedada koos Gerliga. Ilma temata ma poleks välja vedanud. Me usume mõlemad siiralt, et Eesti Õdede Liidu uus president Laura Keidong ning asepresident Margit Lenk-Adusoo võtavad poolelijäävad tegevused ning viivad need lõpuni, võimestavad õdesid isikliku eeskujuga edasi ning loovad uusi võimalusi nii liidu liikmetele kui ka tervishoius õenduse arengule tervikuna. Seda kõike ikka koostöös teie kõigiga.
Meile Gerliga tundub, et võtsime maratoni võidu!
Elagu õed!
Siiralt siin, täna ja edaspidi teie Anneli ja Gerli