Õdede töö on muutunud märksa iseseisvamaks ja mitmekesisemaks, kuid koos sellega on kasvanud ka vastutus ja koormus. Patsiendid on keerulisemad, töö killustatum ning üha suurema osa ajast võtab dokumenteerimine ja koordineerimine. Kuidas tagada kvaliteetne õendus ja patsiendiohutus olukorras, kus aeg ja ressursid on piiratud?
Õdede rolli laienemine ja töö keerukuse kasv
Õdede roll on Eestis viimaste aastakümnete jooksul märkimisväärselt muutunud, tõdeb Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppeprorektor Ulvi Kõrgemaa, kes uuris oma doktoritöös õenduse arengut Eestis läbi kolme aastakümne. „Kui varem oli õe töö rohkem seotud arsti korralduste täitmisega ja protseduuridega suunatud, siis nüüd on õendusest kujunenud palju iseseisvam, vastutusrikkam ja professionaalsem tegevusvaldkond. Õed hindavad patsiendi seisundit, teevad rohkem iseseisvaid otsuseid, planeerivad hooldust ja vastutavad järjest enam kogu raviprotsessi toetava osa eest,“ kirjeldab Kõrgemaa.
Tema sõnul ei tähenda õendus enam ainult patsiendi füüsiliste vajaduste eest hoolitsemist, vaid õendus on muutunud terviklikumaks ja patsiendikesksemaks. „Üha enam tuleb arvestada ka emotsionaalsete, psühhosotsiaalsete ja suhtlemisega seotud vajadustega. See tähendab, et õe töö on korraga nii kliiniliselt keerukam kui ka inimsuhete mõttes nõudlikum,“ lisab Kõrgemaa.
Õdede töökoormuse kasvul ei ole ühtainsat põhjust – see on mitme muutuse koosmõju.
Patsientide ravi on muutunud keerukamaks
„Haiglates ravitavad inimesed on sageli vanemad, neil on rohkem kroonilisi haigusi ja samaaegseid terviseprobleeme ning nende seisund vajab jälgimist ja individuaalsemat lähenemist. See tähendab, et ühe patsiendi eest hoolitsemine nõuab täna sageli rohkem aega, tähelepanu ja kliinilist otsustamist kui varem,“ selgitab Kõrgemaa.
Pärnu Haigla kirurgia statsionaarse osakonna õde Eili Menšikov nõustub, et mitmikhaigustega koormatus on aastatega oluliselt sagenenud. Lisaks on ravil rohkem patsiente ja ravivajadusedki on muutunud keerulisemaks. „Üha tihemini esineb olukordi, kus patsient võiks olla hoopis teise osakonna hoole all. Mõningatel juhtudel on patsient statsionaari intensiivravi palatis, sest seal on õde kogu aeg olemas, kuid tegelikkuses vajaks patsient hospiitsravi, kuhu aga kohti napib,“ sõnab Menšikov.
Õdede töö on laiahaardelisem kui kunagi varem
Kõrgemaa selgitab, et õde ei tee enam üksnes protseduure ega hoia osakonda töös, vaid kannab mitut rolli. Õe ülesanne on suhelda patsiendi ja lähedastega, dokumenteerida, koordineerida, õpetada, märgata riske, osaleda meeskonnatöös ja seejuures korraga mitut protsessi juhtida. Väga suur osa õe tööst on ka nähtamatu töö: organiseerimine, ennetamine, otsuste tegemine ja pidev valmisolek reageerida.
Oma tööpäeva kirjeldades toob Menšikov ühe suurima stressiallikana välja tööülesannete killustatuse. Arstid liiguvad kiiresti operatsioonide, vastuvõttude ja protseduuride vahel ning soovivad samaaegselt läbi viia visiite haiglapatsientidele. See tähendab, et õde peab sageli katkestama poolelioleva töö ning suunduma palatisse visiidile kaasa.
„Paralleelselt toimuvad patsientide protseduurid, ravimite manustamised, vajalikud süsted, toitmine, analüüside võtmine jms. Põhimõtteliselt on õel tuhat pisiasja kogu aeg käsil,“ lisab ta. Sarnane killustatus iseloomustab Menšikovi sõnul ka olukorda, kus päeva jooksul korduvalt ravikorraldust muudetakse. Kiire ümberorienteerumine on väga oluline, sest vastasel juhul suureneb vigade tekkimise risk.
Suhtlemine ja dokumenteerimise maht
Õe töö hõlmab ka suhtlemist lähedastega. „See eeldab delikaatsust, empaatiat ja professionaalsete piiride hoidmist,“ lisab Menšikov, kelle igapäevatöö lahutamatuks osaks on õendusüliõpilaste juhendamine.
Kasvanud on nii dokumenteerimise kui ka administratiivse töö maht. Digilahendused on toonud palju head, kuid praktikas tuleb ette olukordi, kus osa süsteemidest ei säästa tööaega, vaid võtavad seda juurde. Kui õde veedab järjest suurema osa tööajast arvutis, siis see aeg tuleb millegi arvelt – enamasti otsese patsiendikontakti arvelt,“ kirjeldab Kõrgemaa.
„Õed on sageli dilemma ees, kas töötada rohkem arvutis korrektse dokumentatsiooni nimel või olla rohkem patsiendi juures kohal,“ kirjeldab Menšikov. Ta lisab, et dokumentatsioonile kulub kõige suurem osa tema tööpäevast, sest kaasaegne õendus nõuab standardiseeritud hindamissüsteeme. „Need on kahtlemata vajalikud, kuid praktikas tähendab see, et õde töötab suure osa ajast arvutis. Paratamatult tekib küsimus, kas ma olen patsiendi jaoks või hoopis süsteemi täitja,“ küsib Menšikov.
Ta lisab, et suhtlemine patsientidega ei ole kadunud, kuid see on muutunud killustatuks ja selleks napib aega. „Sageli toimub suhtlus teiste tegevuste kõrvalt, mitte eraldi ja teadlikult. Varem oli rohkem võimalusi patsienti kuulata ja luua usalduslik suhe. Nüüd suheldakse sageli kiiresti ja napilt, et struktureeritud hindamissüsteemid ära täita,“ kirjeldab Menšikov.
Mitte ainult õdede puudus
Kõrgemaa sõnab, et töökoormus on suurenenud tööjõupuuduse tõttu. „Kui meeskond ei ole täielikult komplekteeritud või kui tööd tehakse pidevalt puudujäägi piiri peal, siis kandub koormus olemasolevate töötajate õlule. Küsimus pole ainult töötajate väsimuses, vaid ka selles, kui palju on üldse võimalik teha heal tasemel õendustööd.“
„Õdede nappus annab tunda eriti pärast kella nelja õhtul, mil haiglas on tervishoiutöötajaid vähem, kuid õendustööd endiselt palju. Mõju ei avalda üksnes õdede puudus, vaid ka hooldustöötajate nappus. Töökoormust, näiteks dokumentatsiooni täitmisel, aitab tänuväärselt leevendada osakonna assistent, kuid neidki võiks meil olla rohkem, kirjeldab Menšikov.
Kas koormusnormid aitavad töökoormust kontrolli all hoida?
Ulvi Kõrgemaa ütleb, et koormusnormid on väga oluline teema, kuid ta leiab, et õe töökoormust ei ole võimalik adekvaatselt hinnata ainult õe-patsiendi suhtarvu kaudu. Suhtarv võib anda orientiiri, kuid ei näita tegelikku töökoormust.
„Kaks õde võivad mõlemad vastutada näiteks kaheksa patsiendi eest, kuid nende tegelik töökoormus võib olla täiesti erinev, sõltudes sellest, kui raskes seisundis on patsiendid, kui palju vajavad nad jälgimist, suhtlemist, õpetamist, liikumisabi, raviskeemi juhtimist või lähedaste kaasamist,“ selgitab Kõrgemaa.
Õendus on muutunud terviklikumaks ja patsiendikesksemaks.
Menšikov toob välja, et isegi kui formaalne suhtarv tundub paberil mõistlik, võib see praktikas ikkagi tähendada, et õde töötab pidevas ülekoormuses – eriti, kui ta peab jagama tähelepanu liiga paljude patsientide ja eriilmeliste ülesannete vahel. „Kui õde peab samaaegselt tagama ravimite korrektse manustamise, jälgima operatsioonijärgseid patsiente, reageerima äkilistele muutustele, tegelema dokumentatsiooniga ning suhtlema lähedastega, tähendab see paratamatult tegutsemist ajasurve all. See omakorda suurendab vigade ohtu ja või vähendab hoolduse kvaliteeti. Patsiendi seisund võib muutuda hetkega ja õde on sageli esimene, kes muutust märkab,“ rõhutab ta.
Kõrgemaa sõnul näitab rahvusvaheline teaduskirjandus üsna üheselt, et liiga suur patsientide arv ühe õe kohta on seotud sagedasema läbipõlemise, rahulolematuse, puuduliku õendustegevuse ja kehvemate ravitulemustega. „Seetõttu ei tohiks koormusnorme vaadata ainult kvantitatiivselt, vaid arvestada ka patsiendi vajaduste keerukust ja osakonna töö iseloomu. Peaksime Eestis liikuma rohkem selle poole, et töökoormust ei hinnataks ainult selle järgi, mitu patsienti on ühe õe kohta, vaid vaadataks, millist hooldust patsiendid vajavad,“ lisab ta.
Millist rahvusvahelist kogemust eeskujuks võtta?
Sotsiaalministeeriumi tervishoiukorralduse osakonna nõuniku Leena Kalle sõnul ei ole ühe ideaalse ja igale osakonna spetsiifikale sobiva koormusnormi kehtestamine lihtsasti teostatav. „Euroopas kasutatakse nii kohustuslikke miinimumsuhtarve kõrge riskiga osakondades kui ka vajaduspõhiseid mudeleid, mis arvestavad patsiendi keerukust ja meeskonna koosseisu. Samas tuleb arvestada, et Euroopa riikides töötavad erineva väljaõppega spetsialistid, kellele on antud osa õdede ülesannetest, kuid keda ei käsitleta meie mõistes õena,“ lisab ta.
„Enne kui saab rääkida konkreetsetest õe-patsiendi suhtarvudest, on vaja kõigi asjassepuutuvate osapooltega kokku leppida, milline lahendus Eestis sobib. Kas norm oleks soovituslik või kohustuslik? Kuidas lahendada olukorrad, kus teenuseosutajal ei ole isavalt õdesid? See on otseselt seotud teenuse kättesaadavuse ja patsiendiohutusega. WHO värske Euroopa raport rõhutab, et ohutu tööjõu planeerimine ei tähenda vaid numbreid, vaid terviklikku raamistikku, mis eeldab eelnevaid kokkuleppeid ja süsteemset lähenemist. Lisaks tuleb läbi mõelda, millistes teenustes koormusnorme kehtestada ning kuidas see seostub teenuste rahastamisega,“ selgitab Kalle.
Millised tegurid mõjutavad veel õe tööheaolu?
Kõrgemaa sõnul ei sõltu õe tööheaolu ainult töö mahust, vaid suuresti ka töökeskkonnast. „Üks kõige olulisemaid tegureid on juhtimine. Kui õde tunneb, et teda kuulatakse, tema tööd väärtustatakse, probleemidest saab rääkida ja lahendusi otsitakse koos, siis on ka keerulises töökeskkonnas võimalik paremini toime tulla. Toetav juhtimine ei tähenda ainult heatahtlikkust, vaid ka seda, et töö oleks mõistlikult korraldatud ja ootused selged,“ ütleb Kõrgemaa.
Samuti mõjutab Kõrgemaa sõnul tööheaolu väga tugevalt organisatsioonikultuur, kolleegide tugi ja koostöö teiste spetsialistidega. Ta kirjeldab, et õe töö muutub eriti raskeks siis, kui ta peab kandma korraga nii kliinilist, emotsionaalset kui ka korralduslikku vastutust ilma päriselt toimiva meeskonnata.
Menšikov toob samuti välja meeskonna rollide olulisuse. „Õiglane ja funktsionaalne rollide jaotus meeskonnas loob selguse ja aitab hallata töökoormust. Näiteks võiks üks õde tegeleda ainult operatsioonile tulevate patsientidega ja mitte millegi muuga. Eri rollid tuleks läbi mõelda, et oleks vähem eri ülesannetest tingitud katkestusi ja seega ka vähem võimalusi vigadeks,“ selgitab ta.
„Oluline on ka töö mõtestatus. Õed taluvad pinget paremini siis, kui neil on võimalus teha oma tööd hästi ja nii, et nad tunnevad sellel tööl tähendust. Sageli ei ole kõige kurnavam suur töömaht, vaid tunne, et ei saa või ei jõua teha tööd nii hästi, nagu professionaalselt õigeks peaks,“ toob Kõrgemaa välja.
Lisaks mõjutavad Kõrgemaa sõnul tööheaolu tööaja korraldus, pauside võimalikkus, taastumine, koolitusvõimalused, arenguperspektiiv ja see, kas süsteem toetab õe professionaalset rolli.
Juhi roll ja asutuse tähtsus
Individuaalsel tasandil toetavad õdesid nende töös taastumise, enesehoiu, une- ja puhkevõimalused, piiride seadmine ning oskus abi küsida. Kõrgemaa aga toonitab, et vastupidavuse vastutust ei tohi taandada ainult üksikisikule. „Õe heaolu ei sünni sellest, et ta muudkui pingutab tööl üha rohkem ja vabal ajal taastub. Oluline on, et süsteem ei nõua inimeselt pidevalt rohkem, kui ta anda suudab.“
Kõrgemaa toob välja, et suurim mõju tuleb asutuse tasandilt. „Töötaja heaolu toetab realistlik töökoormus, piisavalt suur meeskond, toetav juhtimine ja mõistlik töökorraldus. Samuti võimalus päriselt osaleda tööprotsesside kujundamises, mitte olla ainult muudatuste vastuvõtja,“ selgitab ta.
Leena Kalle sõnul mõjutavad töörahulolu lisaks töökoormusele mitmed tegurid: organisatsioonikultuur, töö sisuline tähendus ja autonoomia, meeskonnatöö ning omavaheliste suhete kvaliteet, tööaja korraldus ja paindlikkus, samuti tasustamine ja tunnustamine.
Menšikovgi toob välja juhtide olulise rolli. „Hea juht tunneb osakonna igapäevatööd. Ta ei juhi ainult numbreid, vaid töö sisu ning seisab personali eest. Sageli toimivad kõige paremini juhid, kes on ise sama tööd teinud,“ leiab Menšikov.
Õdede heaolu mõjutab ka professionaalse arengu toetamine. „Kui õde saab õppida, areneda, oma rolli laiendada ja oma töös kasvada, siis toetab see tugevalt tööga rahulolu ja püsimist erialal,“ ütleb Kõrgemaa.
„Õenduses on alati tööd ja sageli on see intensiivne. Töökoormus peab olema selline, mida on võimalik teha ilma pideva ülepingutuseta. Õe töökoormus peaks olema selline, et on aega mitte ainult teha protseduure, vaid ka hinnata, märgata, suhelda, selgitada, toetada ja ennetada,“ selgitab Kõrgemaa. Ta lisab, et kui õe töö muutub ainult järjestikuste ülesannete täitmiseks, siis kannatab õenduse sisuline kvaliteet.
Menšikov lisab, et analüüsida tuleks tööülesandeid ja kaaluda nende muutmist. „Ma ei ole veendunud, et dokumentatsioon peaks eri osakondades olema ühesugune. Näiteks päevakirurgia ja statsionaarse kirurgia eristamine aitaks vähendada dokumenteerimise koormust, jättes aega teistele ülesannetele,“ leiab ta.
Kuidas jõuda mõistliku töökoormuseni?
Töökoormust peaks hakkama süsteemsemalt mõõtma ja juhtima. „Õenduses on liiga kaua eeldatud, et kuidagi saame ju ikka hakkama. Peame teadma, milline on tegelik töökoormus, kus on kriitilised kohad ja millised tegevused võtavad enim aega,“ ütleb Kõrgemaa.
Leena Kalle leiab, et töökoormuse ja tööjõupuuduse lahenduste keskmes peab olema ohutu ja mõistliku töömahu hoidmine. Õdede nappust ei saa kompenseerida töötavate õdede ülekoormamisega. „Teenuse maht ja korraldus tuleb viia vastavusse olemasoleva tööjõuga ning töökoormust juhtida osakonniti, arvestades patsiendi vajadusi ja õdede töö sisu. Kui töökoormust ei reguleerita süsteemselt, süvenevad paratamatult nii rahulolematus kui ka õdede lahkumine tervishoiusüsteemist,“ selgitab Kalle.
Õe töökoormus peaks olema selline, et on aega ka hinnata, märgata, suhelda, selgitada, toetada ja ennetada.
Nii Kõrgemaa kui ka Menšikovi hinnangul peab õdesid rohkem kuulama töökorralduse kujundamisel. „Õed teavad sageli, kus süsteem raiskab aega, kus töö on dubleeritud või kas mingi töö tuleks hoopiski teise spetsialisti hoolde usaldada. Üle tuleb vaadata ka dokumenteerimise ja tööprotsesside loogika. Kui süsteem võtab õelt ära aja, mida ta vajab patsiendi jaoks, siis tuleb küsida, kas süsteem toetab või takistab eesmärki,“ leiab Kõrgemaa.
Kõrgemaa toob välja vajaduse pikaajalise tööjõu- ja hariduspoliitilise vaate järele. „Õdede töökoormust ei saa lahendada ainult ühe haigla või osakonna tasandil. See on laiem tervishoiusüsteemi küsimus – kui palju õdesid koolitame, kuidas neid tööl hoiame, kuidas väärtustame nende rolli ja kuidas loome tingimused, et nad tahaks jätkuvalt õena töötada,“ lisab ta.
Viljandi haigla kogemus paindliku voodifondiga
Emily Naarits, Viljandi haigla õendus- ja ämmaemandusjuht
2022. aastal loodi Viljandi haiglasse somaatilise ravi kliinikute õenduskeskus (KÕK). Tegemist on üksusega, mille eesmärk on pakkuda eri profiiliga somaatilise ravi patsientidele kvaliteetset õendus- ja hooldusteenust. KÕK haldab Viljandi haigla somaatilise ravi voodikohti ühtse ja paindliku voodifondi põhimõttel ning paikneb haigla peahoones Tervikumis.
Kliinikute õenduskeskuse ülesanne on tagada vajalik personal, korraldada nende tööd ning paigutada patsiendid sobivatele voodikohtadele eesmärgiga ühtlustada töökoormust eri üksuste ja personali vahel. Voodikohad ei ole seotud kindla erialaprofiiliga, vaid on kasutatavad kõikidele üksustele sõltumata patsiendi raviprofiilist.
KÕKi peamised põhimõtted on: paindlik voodifond, tsentraalne personalijuhtimine ja töökoormuse tasandamine.
KÕKis on keskmiselt 12 patsienti õe ja hooldaja kohta, eraldi profiilipõhist arvestust ei tehta. Päevasel ajal töötab lisaks eraldi õde sidumistoas. Samuti on osakonnas tööl kliinilised assistendid.
Praegu on Viljandi haiglas käimas töökoormuse kaardistamine, mille fookuses on õe-hooldaja-patsiendi suhtarv ja selle seos Tervisekassa hinnamudeliga. Protsessi on kaasatud ka Viljandi haigla analüütikud.
Oluline on tagada, et õdede ja hooldajate töökoormus võimaldaks hoida teenuse kvaliteeti ja patsiendiohutust, samal ajal ennetades personali ülekoormust. See eeldab töökoormuse hindamisel lisaks patsientide arvule ka patsientide kliinilise keerukuse ja hooldusvajaduse arvestamist.
