Rahvusvahelise Õdede Nõukogu (ICN) tänavune teema toob tähelepanu keskmesse õendustöötajate heaolu ja tervise olulisuse. See rõhutab, et õendustöötajate heaolu ja tervis ei ole ainult meie endi, vaid kogu ühiskonna huvi – sest terve ja rahulolev töötajaskond mängib olulist rolli nii paremate tervisetulemuste saavutamisel, tervishoiusüsteemi arendamisel kui ka majanduse tugevdamisel.
Eestis seisame praegu olukorras, kus tervishoiusüsteemi rahastamine on suurte muutuste ees. Tervisekassa prognoositav puudujääk ulatub tänavu üle saja miljoni euro ja vajadus kulude kärpimiseks on muutunud vältimatuks. Kulude kärpimine ei tohi aga tulla õdede ega ka teiste töötajate heaolu arvelt. Peame meeles pidama, et tervishoiusüsteemi kestlikkus sõltub eelkõige inimestest, kes igapäevaselt süsteemi töös hoiavad. Iga investeering õendustöötajate heaolusse ja tervisesse on investeering ka ühiskonna ja majanduse tugevusse.
Arvandmed, mis puudutavad Eesti õendustööjõu olukorda
Terviseameti tervishoiutöötajate registri andmetel on Eestis registreeritud veidi üle 16 000 õe. Samas Tervise Arengu Instituudi tervisestatistika ja -uuringute andmete põhjal töötas 2023. aastal õena tegelikult vaid vedi üle 9 000 inimese. See tähendab, et ligi 44% registreeritud õdedest ei tööta oma kutsealal. Lisaks järgmise kümne aasta jooksul jõuab või on juba jõudnud pensioniikka 28,3% praegustest töötavatest õdedest ning üle 40% hooldajatest. Kui vaatame töötavate õdede suhtarvu 1000 elaniku kohta, siis Eestis on see 6,6. See jääb 30% võrra alla OECD riikide keskmisele.
Rahvastiku Tervise Arengukavas, inimkeskse tervishoiu programmis on seatud eesmärk tõsta õdede suhtarv aastaks 2030 vähemalt 8,5-ni. OSKA tervishoiu tööjõuvajaduse kiirprognoosi kohaselt peaks töötavate õde arv suurenema üle 11 000 ehk 26%, kuid tänaste trendide jätkudes ei ole see saavutatav ilma oluliste muudatusteta. Õigustatult võib tekkida küsimus, miks peaksime õdede arvu kasvu pidama prioriteediks. Vastus peitub mõju ulatuses, mida õdede arvu kasv avaldab nii inimeste tervisele kui ka riigi majandusele. Rahvusvaheline Õdede Nõukogu rõhutab, et õdedena on meil ka oluline roll majanduskasvu edendamisel.
Uuringud kinnitavad, et juba ainuüksi 1% suurune õdede arvu suurenemine toob kaasa oodatava eluea tõusu: keskmiselt 0,02% ning iga lisanduv eluaasta suurendab riigi majanduslikku heaolu umbes 2,4% võrra.
Kui Eestis kasvaks õdede arv 1% võrra, tähendaks see umbes 91 õde rohkem. See suurendaks iga eestimaalase eluiga sünnil keskmiselt umbes 6 päeva. Individuaalselt võib see tunduda väike muutus, kuid kogu rahvastiku peale tähendaks see kokku ligi 22 600 lisandunud eluaastat ja umbes 16 miljonit eurot lisanduvat majanduslikku kasu. See on muidugi väga ligikaudne hinnang. Sellegipoolest on suundumus selge: õdede arvu suurendamine toob olulist kasu nii rahva tervisele kui ka majandusele.
Õdede arvu suurendamiseks ainult uute töötajate koolitamisest enam ei piisa
Õendustööjõu hetkeseis ja tulevikuväljavaated annavad meile väga selge sõnumi: vähemalt sama tähtis on teadlikult hoida ja toetada neid õdesid, kes juba töötavad.
Sarnaselt rahvusvahelistele trendidele on ka Eestis tervishoius kõige suurem tööjõuvoolavus just õdede seas ning eriti murettekitav on see, et töölt lahkuvad sageli parimas tööeas õed.
Ühes ulatuslikus metaanalüüsis, mis hõlmas rohkem kui 200 000 õe andmeid, leiti, et töölt lahkumise määr varieerub märkimisväärselt — mõnes riigis lahkub töölt umbes 8% õdedest, teistes kuni 36,6%. Globaalseks keskmiseks kujunes 16%. Õdede lahkumine ei tähenda üksnes tööjõupuudust, vaid sellega kaasnevad ka märkimisväärsed majanduslikud kulud. Rahvusvahelise Õdede Nõukogu hinnangul võib ühe õe töölt lahkumine minna maksma üle 32 000 euro.
Kui toome selle rahvusvahelise pildi Eesti konteksti, muutuvad numbrid veelgi kõnekamaks. Kui eeldada, et Eesti õdede töölt lahkumise määr jääb kõigest 8% piiresse, tähendaks see, et töölt lahkub keskmiselt iga 12.–13. õde 100st. Sellisel juhul ulatuks otsene rahaline kahju üle 23,5 miljoni euro. Need kulud ei piirdu üksnes uute töötajate värbamise ja väljaõppega. Õdede lahkumisel on ka mitmeid kaudseid tagajärgi: töökoormuse suurenemine allesjäänud personalile; abi kvaliteedi langus; meeskonnatöö ja organisatsioonikultuuri nõrgenemine; patsientide rahulolu vähenemine ning organisatsiooni maine kahjustumine.
Tegemist on kuluga, mida meie tervishoiusüsteem ega riik endale tegelikult lubada ei saa. Seetõttu on oluline tegeleda tööjõuvoolavuse põhjustega ning investeerida sihipäraselt õdede töörahulolu ja heaolu parandamisse.
Õdede töölt lahkumise põhjused
Nüüd, kui oleme teadvustanud, kui kulukas on õdede töölt lahkumine, vaatame täpsemalt selle peamisi põhjuseid. Õdede töölt lahkumise põhjused on komplekssed ja mitmetahulised, kuid uuringud kinnitavad, et üheks peamiseks teguriks on suur töökoormus, pikad tööpäevad, sage ületunnitöö ning piiratud ressursid.
- aastal korraldatud rahvusvaheline tervishoiutöötajate uuring, mis hõlmas 50 riiki, näitas, et tervishoiutöötajatele seatud nõudmised on muutunud jätkusuutmatuks:
- Peaaegu 25% vastanutest teatas kahekordsest töökoormusest võrreldes varasemaga.
- 80% töötas oma võimete piiril või sellest kaugemal.
- 75% tundis kasvavat survet saavutada rohkem vähemate ressurssidega.
Veel üheks oluliseks lahkumise põhjuseks on tööst tulenev kõrge stressitase ja läbipõlemine:
- Euroopa Komisjoni andmetel kogeb 61% õdedest ja ämmaemandatest mõõdukat kuni äärmuslikku tööpinget — kaks korda rohkem kui kõigi elukutsete keskmine (30%).
- Uuringud näitavad, et 11–30% õdedest kannatab läbipõlemise sümptomite all.
Ka mõjutavad töölt lahkumist juhtimisprobleemid ning töökeskkonna ja organisatsioonikultuuri puudused. Rahvusvahelise Õdede Nõukogu andmetel on 20–30% lahkumisotsustest seotud just töökeskkonna ja organisatsioonikultuuri puudustega.
OSKA tervishoiu tööjõuvajaduse kiirprognoos toob Eesti kontekstis samuti välja, et õdede töölt lahkumise üheks oluliseks põhjuseks on rahulolematus ebavõrdse kohtlemisega töökohal.
Eraldi soovin peatuda nähtusel, mida nimetatakse karjääripettumuseks. See kirjeldab olukorda, kus töötaja tajub, et tema tööalased ootused, lootused või karjääriambitsioonid ei ole täitunud. Selle tulemuseks on rahulolematus, vähenenud töömotivatsioon ja suurem tõenäosus töölt lahkuda.
Rahvusvahelise Õdede Nõukogu raportist selgub, et koguni 79% õdedest on teatanud, et nad töötavad igapäevaselt oma oskustasemest madalamal. Eriti teravalt on see probleem tuntav magistrikraadiga õdede seas, kes on kaks korda tõenäolisemad kirjeldama end oma töö jaoks ülekvalifitseerituna. See tähendab, et nende teadmised ja pädevused on alarakendatud ja sageli ka alahinnatud. Lisaks kulub osa õdede tööajast mitteolulistele ülesannetele või administratiivsele tööle, mida võiks tegelikult delegeerida teistele töötajatele.
Selged töörollid, otsustusautonoomia ning õiglane ja läbipaistev professionaalse arengu ja karjäärivõimaluste pakkumine võivad märkimisväärselt parandada töörahulolu ja suurendada ametis püsimist, tugevdades sellega kogu õendustööjõudu. Lisaks eelnevale peame arvestama ka tööjõu koosseisu muutustega. Töömaastikule on sisenenud Z-põlvkonna esindajad ja nad erinevad varasematest põlvkondadest nii väärtuste, ootuste kui ka käitumismustrite poolest. Juhtidel tuleb neid arenguid teadlikult jälgida ja oma juhtimisstrateegiaid vastavalt kohandada.
Rahvusvahelised uuringud näitavad, et just uute õdede lahkumine kahe esimese tööaasta jooksul on sage. Noored õed tunnevad sageli teravat lõhet oma professionaalsete väärtuste ja tegeliku töökeskkonna tingimuste vahel, mis viib moraalse distressi, läbipõlemise ja pettumuseni. Uurimused näitavad, et alla 35-aastased õed kogevad ebaproportsionaalselt kõrget stressi ja läbipõlemist võrreldes vanemate kolleegidega. See ei tulene ainult töökoormusest, vaid ka sellest, et noorem põlvkond väärtustab rohkem vaimset heaolu, töö- ja eraelu tasakaalu ning ootab töökohtadelt tuge nende vajaduste toetamisel. Z-põlvkonna õed eelistavad väiksemat töökoormust ja paindlikkust. Nad taluvad vähem ebaviisakust ja vägivalla juhtumeid töökohal. Paljud neist on ka ettevõtlikud — juba täna tegelevad mitmed noored õed kõrvalprojektidega väljaspool tervishoiuvaldkonda ehk töö õena ei ole nende põhiamet.
Kokkuvõttes näeme, et noorte õdede ootused ja väärtused erinevad varasematest põlvkondadest. Kui organisatsioonid ja juhid ei kohanda oma töökorraldust ja toetussüsteeme, süvenevad personalivoolavus ja läbipõlemine veelgi.
Kuidas parandada õdede töötingimusi ja heaolu?
Rahvusvahelise Õdede Nõukogu raportis on välja toonud seitse peamist suunist, kuidas parandada õdede töötingimusi ja heaolu.
Esiteks tuleb tagada piisav personal ja oskuste mitmekesisus. Nõukogu rõhutab tõenduspõhist tööjõu planeerimist ja koormusnormide kehtestamist, et tagada patsiendivajadustele vastav personal ja töökoormus. Töökoormust tuleb jälgida reaalajas ja vajadusel paindlikult kohandada. Pädevad ja kogenud õed tuleb rakendada sinna, kus neid kõige enam vajatakse, ning toetada nende oskuste arendamist ja professionaalset kasvu.
Teiseks on oluline investeerida tehnoloogiasse ja digilahendustesse. Rahvusvaheline Õdede Nõukogu rõhutab, et tuleb tagada juurdepääs kaasaegsetele digilahendustele, mis vähendavad halduskoormust, välistavad sama info mitmekordse sisestamise ja toetavad tõhusat meeskonnasuhtlust. Vaja on terviklikku elektroonset raamistikku õenduspraktika dokumenteerimiseks, mis võimaldab reaalajas ligipääsu ka otsustustugedele. See soovitus annab meile väga selge sõnumi, et peame jätkama 3N raamistiku — NANDA, NIC ja NOC — integreerimist elektroonilisse dokumenteerimissüsteemi.
Kolmandaks tuleb tagada turvaline ja inimväärne töökeskkond, mis ühtlasi toetab heaolu ja töö-elu tasakaalu. Lisaks ohutusprotokollidele peab kehtima nulltolerants töövägivalla, sealhulgas kiusamise suhtes ning vahejuhtumite korral tuleb pakkuda vaimse tervise tuge. Samuti on oluline tagada, et õdedel oleks kindel ja katkestusteta puhkeaeg ning töö- ja eraelu tasakaalu toetav töökorraldus, näiteks paindlik graafik ja piisav aeg puhkuseks.
Neljandaks on vaja tagada kvaliteetne haridus, toetada professionaalset arengut ja karjäärivõimalusi ning võimaldada õdedel oma pädevusi täielikult rakendada. Tuleb pakkuda järjepidevaid ja eesmärgipäraseid õppimisvõimalusi, investeerida eriõdede koolitamisse ning kõrvaldada takistused, mis piiravad õdede oskuste ja teadmiste kasutamist. Oluline on ka õdede kaasamine otsustusprotsessidesse ning selgete karjääriteede ja mentorlusprogrammide loomine. Samuti tuleb toetada õdede juhitud teadust ja innovatsiooni.
Viiendaks tuleb kujundada toetav ja tulemuslik organisatsioonikultuur ning tugev juhtimine. Tuleb teadlikult pingutada kaasava ja koostööpõhise töökeskkonna loomise nimel.
Kuuendaks tuleb tagada õdedele lihtne ligipääs tervishoiu- ja tugiteenustele — nii füüsilise kui vaimse tervise toele. Eriti oluline on parandada juurdepääsu vaimse tervise tugiteenustele, sealhulgas läbipõlemist ennetavatele programmidele, mis arvestavad õendustöö eripärasid.
Seitsmendaks tuleb tagada õiglane ja oskustele vastav töötasu ning hüved, mis peegeldavad õdede kompetentsust, vastutust ja pühendumust patsientide heaolu tagamisel. Samuti tuleb edendada paindlikke töötingimusi.
Kokkuvõtteks — need seitse suunist ei ole lihtsalt soovitused, vaid strateegiline raamistik, mis aitab luua kestlikku, toetavat ja tõenduspõhist töökeskkond.
Rahvusvaheline Õdede Nõukogu raportis rõhutatakse ka eriõenduse ja selle arendamise olulisust, toonitatakse, et eriõed aitavad vähendada tervishoiukulusid ja parandada abi kvaliteeti.
Hiljuti avaldati esimene metaanalüüs, mis hindas kvantitatiivselt eriõdede töö mõju tervishoiukuludele, ravi kvaliteedile ja patsientide heaolule.
Uuriti kahte gruppi: esimeses grupis osutasid patsiendile teenuseid eriõed, teises arstid või meeskonnad, kus eriõed ei osalenud.
Tulemustest ilmnes, et eriõdede rühmas: tervishoiu kogukulud vähenesid. Efektisuurus oli -0,21, mis viitab küll väikesele efektile, kuid siiski oli kogu kulide vähenemine umbes 2-4%. Lisaks vähenesid ka otsesed kulud ja hospitaliseerimisega seostud kulud.
Märgatavalt paranes ravikvaliteet: Taashospitaliseerimine vähenes koguni 75% ning samuti suurenes patsiendirahulolu. Efektisuurus väärtus oli 0,54, mis viitab mõõdukale efektile ehk rahulolu kasvas hinnanguliselt 6–15%.
Lisaks paranesid patsiendi heaolu näitajad: vähenes ärevus, depressioon ja ka valu.
Kokkuvõttes näitab metaanalüüs, et eriõdede kaasamine tervishoiuteenuste osutamisse aitab mõnevõrra vähendada kulusid, kuid paranda oluliselt ravi kvaliteeti ning toetab patsientide rahulolu ja heaolu.
Seega on kriitilise tähtsusega, et eriõendust Eestis teadlikult arendataks ning eriõdede pädevusi rakendataks maksimaalselt, et tagada kvaliteetne, tõenduspõhine ja jätkusuutlik tervishoiusüsteem.