Eesti Õe kevadnumbris vestles pere- ja eriõde Laura Keidong lipödeemi põdeva kolmekümnendates eluaastates naisterahvaga, kes jagab oma pikka ja keerukat teekonda lipödeemi diagnoosini. Lipödeemi varajase diagnoosimise ja õige ravi tagamiseks on oluline õpetada inimesi ära tundma haiguse sümptomeid ning selgitama selle põhjusi ja erinevust tselluliidist.
Milline on olnud sinu suhe kaaluga alates lapsepõlvest?
Saan kindlasti öelda, et ma ei ole end oma kehas hästi tundnud nii kaua, kui ennast mäletan. Koolieas oli juba selge erinevus minu ja teiste vahel – olen end alati tundnud kõige suuremana igas ruumis. Kaalu tõttu esines koolikiusu ja see süvendas niigi negatiivset pilti iseendast.
Enne kooli olin normaalkaalus ja aktiivne laps, esimeses klassis kaalusin 30 kg. Järsk kaalutõus tuli 13–14-aastaselt, mil kehakaal tõusis 80 kg-ni. Ühtlasi hakkas rohkem välja paistma, et jalad on ülejäänud kehast suuremad ning raske oli leida pükse, mis sobiksid reitest ja ka üleval püsiksid.
Täiskasvanueas oli kaal enamasti 100 kg juures (pikkus on sealjuures 165 cm) ning sellest alla ei õnnestunud saada. Raseduse alguses hakkas kaal veelgi tõusma, kuigi jälgisin terve raseduse toitumist ja olin kehaliselt aktiivne. Ühel hetkel kaalusin lausa 124 kg.
Pärast sünnitust oli liikumist palju, imetamise tõttu olin välistanud paljud toidud, mis lapsel vaevusi tekitasid, ning soovisin olla parem-tervem kaalulangetuse abil. Veidi rohkem kui aastaga jõudsin suure vaevaga 95 kg juurde ning mõnda aega õnnestus kaalu hoida. Niipea kui toitumist enam järjepidevalt ei jälginud ja liikusin vähem, hakkas kaal tõusma ja kaalusin aastaid vahemikus 105–110 kg. Siis aga jõudsin lipödeemi diagnoosini.
Milline on olnud sinu teekond lipödeemi diagnoosini?
Juba üsna noorena proovisin erinevate vähem ja rohkem ekstreemsemate dieetide ja toitumiskavadega kaalu langetada. Muutusi oli näha kõhul, kuid alakehas mitte kunagi.
Spetsialistide poole pöördudes sain alati negatiivse kommentaari kehakaalu kohta olenemata murest või põhjusest, millega olin pöördunud. Ühtlasi vältisin erinevaid sotsiaalseid tegevusi, sh treeninguid ja jõusaali, kuna tundsin end ebamugavalt. Tagantjärele olen mõelnud, et seetõttu ei osanud ma ka käesoleva probleemi süvenedes arstile pöörduda. Tegin seda alles viimases hädas, kuna olin harjunud vastusega, et kehakaal on suur ja seda on vaja langetada, kuid just see viimane oli äärmiselt keerukas.
Hakkasin vastuseid otsima siis, kui reitesse tekkis meeletult häiriv valu. Mäletan tagantjärele, et tegelikult olin tundnud sarnaseid tundmusi reites alates põhikooliajast, kuid mitte nii tugevalt. Ühel hetkel valu süvenes ja jäi püsivaks ning leevendust enam ei leidnud. Püsiv valu tekkis 2020. aastal, kui olin koroonaga seoses kodukontoris, kus ka liikumine oli oluliselt piiratud.
Hakkasin ennast ise diagnoosima. Sisestasin Google’i otsingusse erinevaid sõnu selle kohta, mida reites tundsin, ning jõudsingi lõpuks lipödeemi juurde. Tekkis väga suur äratundmine, kuna näis, et minu jalad vastavadki täpselt sellele kirjeldusele.
Kui lipödeemi diagnoosi leidsin (enne kui ametlikult diagnoos pandi), tahtsin endale tõestada, et mul ei ole seda probleemi. Ma ostsin koju trenažööri, millel iga päev rassisin. Välistasin toitumisest kõik magusad tooted, piimatooted ja gluteeni.
Lisaks sain teada, et tuleks pöörduda lümfiterapeudi poole, ning leidsin ka oma elukohas Tallinnas kliiniku, kuhu pöörduda. Lümfiterapeut, kelle juurde jõudsin 2021. aastal, oli diagnoosist teadlik ning ütles mulle kohe, et väga vähesed arstid on selle haigusega kursis. Ta andis mulle kindla arsti nime, kelle poole pöörduda. Selle jaoks vajasin perearsti saatekirja. Nagu lümfiterapeut oli hoiatanud, ei olnud ka minu perearst lipödeemist teadlik ning pidas seda lümfödeemiks. Aga saatekirja ma siiski sain. Eriarsti aeg oli kolme kuu pärast ja seniks võtsin endale eesmärgi tõestada, et mul siiski ei ole lipödeemi.
Mis ootas sind ees pärast lipödeemi diagnoosi saamist?
Esimesel lümfiterapeudi konsultatsioonil sain masinaga lümfiteraapiat. Kahjuks hakkas sellest väga halb, ilmselt emotsioonidest ja ka sellest, et jalad olid väga tugevalt turses. Taastusarstile jõudes oli tegevuskava koostamine ilmselt lihtne, kuna lugesin ette, mida olen juba teinud ja proovinud ning milline on olnud mõju.
Mulle määrati esialgu haiglas 8 korda lümfiteraapiat ning väljastati kompressioonsukkade retsept. Lisaks hakkasin käima tasulises lümfiteraapias, kuna parimad tulemused enne sukkade tellimist saab just siis, kui lümfiteraapiat teha järjest, ning haiglas sellist võimalust ei olnud. Lümfiteraapia ja toitumise jälgimisega hakkas kaal mõne käidud korra järel väga edukalt langema.
Kuidas on muutunud sinu elu pärast diagnoosi taastusravikava saamist?
Kõige suurem muutus ongi kaalunumbris. Täna, neli aastat hiljem, on kehakaal 76 kg ja reite valulikkus on oluliselt leevenenud. Pigem esineb nendes kuumatunnet ja üleüldist tundlikkust. Mõnikord tekib ka nahaärritust, kuna kompressioonimaterjal ei ole väga pehme ja kuivatab nahka.
Olen oluliselt enesekindlam kui viis aastat tagasi. Suurim eneseületus oli trenni minek , aga olen ka üldiselt sotsiaalsem kui varem.
Praegu on minu ravi igapäevane kompressioonsukkade kandmine ning kord kuus käin lümfiteraapias. Jälgin toitumist – ma ei tarbi eriti piimatooteid, jahu ega magusat, et säilitada langetatud kaalu. Hirm tunda taas kord jalgades valu aitab mul toitumist korras hoida.
Turseid aitab leevendada aktiivne eluviis, seega käin pere ja koeraga tihti jalutamas ning treenin kodusel trenažööril. Eelistan istuva töö asemel teha seda püsti, et jalgu rohkem liigutada ning teha kasulikke päkkadele tõuse, mis peaksid aitama kaasa lümfisüsteemi tööle.
Sukkade kandmises olen väga järjepidev, vaid suvel väga palava ilmaga kannan aeg-ajalt pikkade kompressioonpükste asemel lühikesi. Sügisel ja talvel on kompressioonide kandmine lihtsam.
Lipödeem on küllaltki kulukas haigus. Kompressioonsukad on retseptiga üle 100 euro paar ning neid tuleb vahetada vähemalt poole aasta tagant. Tegelikult kuluvad need iga päev kandes ja pestes kiiremini, seega mina ostan kaks paari korraga ning kannan neid kordamööda pool aastat. Regulaarne lümfiteraapia on samuti oma raha eest, sest haiglas ei ole tihti lümfiterapeute, kelle poole pöörduda. Üks kord lümfiteraapiat maksab 60 euro ringis.
Leian, et on väga oluline, millised spetsialistid teele satuvad. Minu kõige suuremaks toeks on kindlasti olnud lähedased ja mul vedas tohutult ka lümfiterapeudiga, kes ei lase mitte kunagi mul end lipödeemi diagnoosi pärast haletseda. Ümbritsevate inimeste usk ja toetus, et teen enda tervise heaks kõik, on andnud mulle kõige rohkem jõudu. Keegi pole mind survestanud ja igale eesmärgile, näiteks langetada kaalu 5 kg kaupa, elasid lähedased mulle tohutult kaasa.
Loodan, et tänaseks on teadlikkus sellest haigusest suurenemas ning vähehaaval hakkab kaduma ka üldine kaalustigma.
Mis on lipödeem?
Lipödeem on krooniline progresseeruv rasvumisega seotud haigus, mille patsiendil esineb rasva ebaühtlane jaotumine kehas. Suurem osa liigsest rasvast on reeglina koondunud alakehasse, sealhulgas reitesse, puusadesse ja säärtesse, kuid see võib mõjutada ka käsi (vt joonis 1). Lipödeemile on iseloomulik, et ülakeha, sealhulgas vöökoht, on suhteliselt sale võrreldes alakehaga, mis võib olla oluliselt suurem.
Enamasti kannatavad selle haiguse all naised. Peamisteks tunnusteks on rasvkoe liigne kogunemine ja turse, mis võib põhjustada valu, raskustunnet, liikumispiiranguid ning muutusi naha tekstuuris ja välimuses. Kuigi selle seisundi ravi pole täielikult võimalik, siis võib tervislik eluviis, regulaarne treening ja kompressioonravi aidata vähendada sümptomeid ja parandada elukvaliteeti.