Aasta hooldustöötajaks pärjatud Margit Niinelo on töötanud lasteaiaõpetajana ja metallitööstuses stantsijana. Hooldustööni jõudis ta soovist proovida midagi uut. Teda motiveerib soov olla inimestele toeks ja teha tähendusrikast tööd. Kolleegid iseloomustavad Margitit kui tähelepanelikku kuulajat, kes on abivalmis, korrektne, rahulik ja sügavalt empaatiline. Tema vastutustunne ja soe huumorimeel loovad turvalise ja toetava keskkonna nii patsientidele kui ka kolleegidele. 

Milliste emotsioonidega võtsite vastu uudise aasta hooldustöötaja tiitlist?

See oli hästi ootamatu. Olin muidugi väga rõõmus ja olen tänulik neile, kes mind nomineerisid. Samas mõtlen, et hooldustöö pole ainult ühe inimese töö, see on meeskonnatöö. Ilma meeskonnata ei oleks võimalik hooldustööd teha, nii et see on tunnustus meile kõigile.

Kuidas te jõudsite oma praeguse tööni? 

Hooldustöötaja amet ei olnud mul teadlik valik. Minu esimene töökoht oli Leeli lasteaias, kus olin kasvataja. Kui lasteaed suleti, läksin hoopis metallitööle, stantsijaks, ja töötasin seal 15 aastat.

Seejärel viis elu mind Soome, kus töötasin 12 aastat. Mingil hetkel tundsin, et tahaksin perele – lastele ja lastelastele – lähemal olla, ja tulin tagasi Eestisse. Ja siis tahtsin proovida midagi täiesti uut ja teistsugust. Nii sattusin Abja hooldekodusse tööle abihooldajana. Mul puudus igasugune kogemus selles valdkonnas, aga tänu kolleegidele sain üsna kiiresti põhihooldajaks. Nende usk minusse andis enesekindlust.

Mida kauem ma töötasin, seda rohkem mulle see töö meeldima hakkas. Mind motiveeris soov aidata inimesi, olla neile toeks ja tunda, et minu tööl on tähendus. See ongi minu motivatsioon.

Läksin mõne aja pärast edasi õppima Valgamaa Kutseõppekeskusesse, kus omandasin hooldustöötaja neljanda taseme. Töötasin edasi Abja hooldekodus, aga siis tahtsin ennast veel arendada ja uusi kogemusi saada ning asusin tööle Viljandi haiglasse hooldajana. Olen siin töötanud kolm aastat.

Meil on super kollektiiv – hästi abivalmis ja ühtehoidev. Vahel teeme väljaspool töödki midagi koos, näiteks oleme teatris käinud.

Hooldustöö pole ainult ühe inimese töö, see on meeskonnatöö. 

Kuidas tagantjärele tundub, kas hooldustöötaja amet oleks võinud olla ka teie esimene töö? 

Ma ei usu, et see oleks võinud olla minu esimene töö. Eelmised tööd olid kõik erinevad, aga need on mind samm-sammult viinud sinna, kus ma olen. Varasemad töökohad on mulle õpetanud kannatlikkust, hoolivust, märkamist ja suhtlemisoskust, mida kõike on hooldustöös vaja.

Kuidas näeb välja teie tavaline tööpäev?

Iga päev on erinev, aga tööpäev algab tavaliselt patsientide seisundi ja vajaduste ülevaatamisega. Päeva jooksul aitan neid igapäevatoimingutes, hoolitsen hügieeni eest, abistan söömisel, liikumisel ning jälgin patsientide seisundit. Palju on muidugi ka suhtlemist, kuulamist, toetamist ja lihtsalt olemas olemist patsientide jaoks.

Mil viisil loote sideme hooldatavatega, et neil oleks mugav ja turvaline? 

Lähenen igale inimesele individuaalselt, mõnega saab lihtsamini suhtlust alustada, aga mõne patsiendiga läheb aega, kuni ta kohaneb ja minuga harjub. Siis läheb usalduse võitmisega veidi kauem. Üldiselt olen aga hooldatavatega hea kontakti leidnud.

Mis on selle töö juures kõige keerulisem? Mis on kõige lihtsam? 

Kõige keerulisem on emotsionaalne pool – näha inimesi, kes vajavad palju abi või kelle seisund võib kiiresti muutuda. Ja muidugi on vahel kiire tempo, kui peab mitut asja korraga tegema.

Vahel on raske, aga üldiselt on nii, et kui keegi ütleb mõne hea sõna või avaldavad patsiendid oma tänutunnet, teeb see palju rõõmu.

Kõige lihtsam on minu jaoks suhtlemine ja inimeste kuulamine. Tore on näha igasuguseid väikseid edusamme. Üldiselt on minu patsiendid eakamad inimesed. Nad räägivad sageli mulle oma elulugu, näiteks on mõnel olnud väga raske lapsepõlv. On olnud põnevat kuulamist ja huvitavaid seiku just vanematelt inimestelt, asjadest, mida ise ei teagi. Osa lugusid jääb pikalt meelde. Muidugi vahel saab ikka huumorit ka ja räägitakse anekdoote.

Millised omadused peaksid olema heal hooldustöötajal? 

Empaatiat ja hoolivust peab olema. Oskust märgata inimeste vajadusi. Väga olulised on kannatlikkus ja kuulamisoskus.

Kas meenub mõni eriline hetk või seik tööelust? 

Mul on meeles üks patsient, kes paranes väga hästi insuldist ja paari kuu pärast tuli ta meid isiklikult tänama hoolitsuse ja toe eest. See oli väga armas hetk.

Kuidas on hooldustöö ajaga muutunud?  

Juurde on tulnud igasugu abivahendeid, mis teevad töö kergemaks. Kui ma Abja hooldekodus alustasin, siis meil ei olnud selliseid vahendeid nagu pesukindad või siis ka nii palju kummikindaidki, mida saaks vahetada. Olid tavalised lapid, mida muidugi pärast iga kasutuskorda pesti. Sellised praktilised, aga väga vajalikud vahendid teevad töö lihtsamaks. Juurde on tulnud igasugused libilinad ja tõstmise abivahendid, mis aitavad haige voodist välja tuua. Selliseid asju varem ei olnud ja need aitavad füüsilist tööd teha.

Lisaks on nüüd iseseisvust ja vastutustunnet rohkem. Vastutus on suurem ja seeläbi on ka töö kvaliteet parem. Hea näide lisandunud vastutusest on töö nakkuspalatites. Tean, kuidas korrektselt siseneda, kasutada kaitsevahendeid ja tegutseda nii, et nakkus ei leviks. See kaitseb nii kolleege, patsiente kui ka lähedasi ja annab kõigile suurema turvatunde.

Kas see töö on ka teid ennast kuidagi muutnud? 

Ma olen muutunud kannatlikumaks, veel hoolivamaks. Hooldustöö on õpetanud mind väärtustama elu, tervist ja inimestevahelisi suhteid. Olen õppinud paremini toime tulema keeruliste olukordadega.

Mis nõuande annaksite alustavale hooldustöötajale?  

Hooldustööd ei peaks kartma. Alguses on see hirmutav, aga oluline on olla kannatlik nii patsientide kui ka iseendaga. Iga päev õpetab midagi uut ja soovitan kindlasti kuulata kogenumaid kolleege, sest nende oskustest on väga suur tugi. Seda tööd tuleb teha südamega, sest teadmisi ja oskusi saab alati õppida, aga hoolimine ja inimlikkus loevad kõige rohkem.

Hooldustööd tuleb teha südamega, sest teadmisi ja oskusi saab alati õppida, aga hoolimine ja inimlikkus loevad kõige rohkem. 

Kuidas jõudsite Eesti Õdede Liitu? 

Jõudsin liitu tänu meie osakonna õele Ülle Olderile, kes rääkis huvitavatest koolitustest ja soovitas mul liituda. Õdede liidus on võimalus ennast erialaselt arendada ja uusi teadmisi saada. Mulle meeldib olla väike osa toetavast kogukonnast.

Kuidas oma elus tasakaalu hoiate?  

Leian meelepäraseid tegevusi, mis rõõmu pakuvad. Käin tantsimas, see annab energiat ja aitab mõtteid korrastada. Samuti meeldib mulle teatris käia. Viimati vaatasin etendust „Kriis, kriis, mis siis!“ Hea meelelahutus oli.

Väga oluline on minu jaoks laste ja lastelastega aega veeta, see annab hästi palju rõõmu. Loen raamatuid ja käin looduses.

Millest te unistate? 

Soovin, et endal oleks tervist seda tööd ikka jätkata ja et omad inimesed oleks hoitud ja terved.

Hooldustöö on mind õpetanud väärtustama elu, tervist ja inimestevahelisi suhteid. 

Kui saaksite Eesti tervishoius üht asja muuta, siis mis see oleks? 

Leian, et hooldajate ja õdede töötingimusi võiks parandada – võiks olla parem palk ja väiksem töökoormus, et ei oleks nii palju kiirustamist ja inimeste läbipõlemisi. Õdesid on ju kogu aeg vähe, neil on tihedad tööajad ja väsitakse lihtsalt ära. See mõjutab ka hooldajate tööd.

Hooldustöötajate tööd võiks rohkem väärtustada. Sageli ei teata, mida hooldajatöö üldse tähendab. Vahel loen, mida hooldustöötajate kohta on kusagil kirjutatud. Ebaõiglane kritiseerimine teeb päris haiget. Tegelikult peaksid kritiseerijad tulema ja vaatama, kas või väheke kokku puutuma selle tööga, et teada, mida tähendab inimese heaolu tagamine.