Vastab
Kaia Kastepõld-Tõrs, kliiniline psühholoog ja Tartu Ülikooli lektor

Supervisioon on süsteemne nõustamine, mille eesmärk on toetada spetsialisti tööalast arengut. Supervisioon aitab tal paremini mõista oma tööd ja ressursse. Samuti arendab supervisioon oskusi töökeskkonna kujundamiseks, iseenda võimete tasakaalukaks jagamiseks ja nende taastamiseks. Supervisioon on eelkõige ennetav, arendav, toetav ja koostööd soodustav nõustamismeetod.

Supervisioonil võib olla erinevaid formaate, seda võib läbi viia individuaalselt või grupikohtumistena. Grupikohtumiste alla kuuluvad näiteks meeskonna või raviüksuse supervisioonid. Superviisor võib olla oma asutuses või meeskonnas tunnustatud ja kogenud spetsialist (õde, arst, psühholoog), kes on läbinud vastava koolituse. Superviisor võib olla ka asutuse või valdkonna väline väljaõppe läbinud spetsialist. Eestis koordineerib superviisorite väljaõpet Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing.

Asutuse- või valdkonnasisese superviisori eeliseks on organisatsiooni ja üksuste töö põhimõtete tundmine, paindlikum töökorraldus ja väiksemad kulud, miinusteks on aga kolleegi- või sõprussuhted superviseeritavatega ning vähem sisendit uute mõtete tekkeks. Asutusevälise superviisori eeliseks on neutraalne kõrvaltvaataja pilk, kuid puudusteks töö spetsiifika mittetundmine ja protsessi kulukus.

Lisaks on olemas kovisioon, kus omavahel saavad kokku samal tasemel olevad spetsialistid. Kovisiooni juhib üks grupiliige ning reeglina juhtimine roteerub, grupp võib olla ka isejuhtiv. Kovisiooni eesmärk on arutelu ja tegevuste kaudu toetada üksteise tööalast arengut. Selle eelis on kättesaadavus, mugavus ja turvalisus – tegemist on koostöötava grupiga, õhkkond on võrdsete suhete tõttu pingevabam ning koostööd toetav.

Millal on vaja supervisioone? 

Töö mõjudele on eriti vastuvõtlikud inimesed, kes töötavad teiste inimestega, teevad suure riskiga tööd või kannavad suurt vastutust. Sestap vajaksid supervisiooni nii õed, arstid, tugispetsialistid kui ka meeskonnad, kus koostöö on suur osa igapäevasest töökorraldusest. Näiteks Suurbritannias on õdedel soovituslik läbida vähemalt üks tund kliinilist supervisiooni iga 6–8 nädala kohta ning mitmes riigis on supervisooni kättesaadavuse tagamine oluline töökorralduse osa.

Ei ole teemat, millega supervisiooni ei võiks tulla, ning teemadele saab läheneda eri viisidel, stiilis ja formaadis. Näiteks läbipõlemise teemaga on lihtsam alustada individuaalsest supervisioonist, samas meeskonnatöö toimimise üle arutamine on kindlasti tõhusam grupisupervisioonis.

Oma kogemuse põhjal seon supervisiooni pöördumise teemad nelja rühma:

• töökorralduslikud küsimused (tööprotsessidega seotud küsimused, töövoos tekkinud küsimuste ja murede lahendamine jms),
• meeskonda puudutavad teemad (koostöö korraldamine meeskonnas, ühtse toimimisstrateegia valimine, edukate praktikate/kogemuste jagamine),
• patsientidega seotud teemad (keerulise juhtumi arutelu, olulise info jagamine meeskonnas, et kõik oleksid sellega ühtemoodi kursis, edusammude jagamine),
• spetsialistitööga seotud personaalsed teemad (kompetentsustunde, erialasobivuse, ülemäärase tööstressi ja läbipõlemisega seotud küsimused).

Tuleb aga meeles pidada, et supervisioon ei ole lahendus kõigele. Lisaks võivad töötajad vajada psühholoogilist abi, konfliktide lahendamise vahendamist või koosolekuid töökorralduslike probleemide lahendamiseks.

Kuidas supervisiooni asutusse tuua?

Tänu supervisioonile paraneb rahulolu enda ja tööga, see tõhustab töösooritust nii individuaalsel kui ka meeskonna tasandil, tõuseb motivatsioon ja ennetatakse läbipõlemist ja selle tagajärgi.
Supervisiooni juurutamisel tuleb organisatsioonis teha eeltööd, et töötajate osalemine oleks turvaline ja lihtne ning erinevateks eesmärkideks oleks võimalik valida meetodite ja formaatide vahel. Vabatahtlikkuse alusel toimuva supervisiooni plussiks on kindlasti pöörduja motiveeritus, kuid samas jäävad sellisel juhul sagedamini kõrvale just need, kes sellest enim kasu võiksid saada. On tähtis, et supervisiooni juurutamisel panustaks organisatsioon selle tutvustamisse ning toetaks ja aktsepteeriks selles osalemist kõikidel organisatsiooni tasanditel.

Kogemuslugu: supervisioon aitab hoida töökoormust tasakaalus

Laura Oisalu, Pärnu Haigla vaimse tervise õde

Supervisioonini jõudsin läbi haiglas toimunud grupisupervisioonide, mis aitasid mõista laiemat pilti ettevõttest ja kollektiivist. Umbes viis aastat tagasi tekkis soovijatel võimalus proovida ka individuaalset supervisiooni. Olen sellest ajast individuaalses supervisioonis käinud iga kolme või nelja kuu tagant.

Individuaalne supervisioon aitab mul panustada isiklikku arengusse. Superviisor aitab mul näha minu rolli, pädevust ja võimekust ning mõtestada oma tööpanust. Vahel ikka tekib kahtlus ja küsimus, miks ma midagi teen. Oluline on, kuidas põhjused enda jaoks lahti seletan, et saaksin süümepiinadeta edasi tegutseda.

Tervishoius seame esikohale oma kolleegid ja patsiendid ning jätame tihtipeale iseend kõrvale. Unustame, et kui meie jaks lõpeb, siis ei ole me enam ka toredad inimesed, sest muutume turtsakaks ja ärritunuks. Tuleb lähtuda samast põhimõttest, mis kehtib ohu korral lennukis – esmalt panen hapnikumaski ette endale ja siis aitan teisi. Lähtun mõttest, et pean ärkama, päevategevusi tegema ja magama minema hea tundega ning kui ma seda teha suuda, siis on midagi valesti.

Supervisioonis lahendan peamiselt enda töökoormuse küsimusi ja ennetan läbipõlemist. Vaimse tervise õendus on mu kirg ja seetõttu on väga lihtne kaotada piiri töö ja puhkuse vahel. Superviisoriga vaatame üle minu töögraafiku, et leida tasakaalu. Saan end korraks kõrvalt vaadata ja näha, kui palju ma tegevustesse panustan. Mõtleme ka selle üle, mida ma nendest tegevustest vastu saan, et mõista, mida võtta ja mida jätta. Vastused on minu enda sees olemas ja supervisioonis jõuame tihti nendeni läbi peegelduste.

Ma tahan uusi põnevaid pakkumisi väga innukalt vastu võtta, sest tekib tunne, et kui ma praegu seda ei tee, siis pärast enam ei pakuta. Mulle tohutult meeldib inimestega töötada – teha vastuvõtte, koolitusi elanikkonnale ja kolleegidele, aga vahel unustan end liialt abistama ja kaotan end ära. Õpetan patsientidele, et pärast tööpäeva e-kirju ei loe, aga ise eksin selle reegli vastu, sest vahel on vaja õhtul järgmise päeva tegevusi ette valmistada. Tööpäeva planeerimine on minu jaoks raske, sest kipun planeerima ühte tööpäeva liiga palju tegevusi. Pärast supervisiooni suudan umbes poolteist kuud end paremini hoida ja oma väärtust tajuda. Minu tööst on kasu siis, kui olen puhanud.

Head arusaamist iseendast ja enda väärtustamist näitab see, kui öelda, et ma ei võta seda ülesannet enda kanda, sest ei jaksa. Kui keegi julgeb selle välja öelda, peab teda selle eest tänama.

Mõned tööga seotud lood on rasked ja jäävad minuga kaasas käima. Supervisioon on aidanud mul neid lahti sõlmida ja lasta neil minna. Seetõttu arvan, et kõigil õdedel võiks olla võimalus minna superviisori juurde. Samas ei pea alati minema supervisiooni, vahel võib aidata ka kovisioon. Oluline on, et ükski õde ei jääks oma muredega üksi.

Kogemuslugu: supervisioon aitas taastada jõu

Anne Mirka, Viljandi Haigla vaimse tervise õde

Ühel hetkel tundsin, et tööalane emotsionaalne koormus hakkas kuhjuma. Oli hetki, kus tundsin ebakindlust või märkasin, et vajan rohkem selgust oma rollis ja piirides. Olin kuulnud teiste positiivseid kogemusi, kuidas supervisioon aitas tööga paremini toime tulla. Seetõttu soovisin seda ise proovida ja arutasin võimalust oma otsese juhiga.
Õe töö on väga intensiivne ning nõudlik – iga päev tuleb olemas olla patsientide ja nende lähedaste jaoks. Sageli tuleb toime tulla patsientide kannatuste, keeruliste suhtlusolukordade ja ajasurvega. Õde võib olla ka ainus inimene, kellega patsient saab avameelselt rääkida väga isiklikest ja häirivatest probleemidest. Selle kõige juures tuleb õppida iseennast hoidma.

Supervisioon on toetav, arendav ja pakub emotsionaalset tuge. Viis kohtumist sümpaatse superviisoriga turvalises keskkonnas tähendasid minu jaoks põhjalikku iseenda ja töö analüüsi. Seal ei pakutud lahendusi. Superviisor aitas suunavate küsimustega olukordi lahti mõtestada, analüüsida ning leida uusi vaatenurki ja lahendusi. Tunnen, et supervisioon aitas mul taasavastada jõu endas, toetas minu professionaalset arengut ja aitas jõuda mõistmiseni, mis päriselt minu edasiliikumist toetab.

Enne supervisiooni läbimist tundsin pingeid, väsimust ja mõnikord ka abitust. Vahel oli tunne, et vastutan üksi. Pärast supervisiooni on tekkinud suurem selgus, kergendus ja kindlustunne. Minu enesekindlus taastus ja eneseteadlikkus kasvas, sest kaardistasin oma tugevused ja arenguvajadused. Õppisin paremini piire seadma ning hoidma tasakaalu töö ja isikliku elu vahel. Supervisioon aitab ennetada läbipõlemist ja suurendab tööga rahulolu. Olen oma töö üle uhke.

Leian, et õdede erialaseks arenguks ja vaimse tervise hoidmise jaoks on supervisioon väga oluline tööriist. See aitab toime tulla töö emotsionaalse poolega, toetab meeskonnatööd ning parandab suhtlemisoskust. Supervisioon ei ole ainult probleemide lahendamine, vaid ka ennetav tegevus, mis aitab säilitada ja tõsta töö kvaliteeti ning suurendab töötajate heaolu. See toetab uudishimu, pideva õppimise ja arengu soovi. Soovitaksin supervisiooni kõigile tervishoiutöötajatele. Eriti neile, kes tunnevad tööga seotud stressi ja emotsionaalset väsimust, aga ka neile, kes soovivad teadlikumalt areneda ja oma töös paremini toime tulla.