Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna nõunik Leena Kalle seisab selle eest, et õdede häält oleks poliitikakujundamisel päriselt kuulda.

Saame tuttavaks! Kuidas sinust õde sai?

Lapsena tahtsin saada baleriiniks või arstiks. Gümnaasiumis teadsin juba kindlalt, et minust saab tippkirurg. Pärast Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi lõpetamist kandideerisingi Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, kuid sisse ei saanud. Plaanisin minna tööle ja proovida järgmisel aastal uuesti, kuid ema selle nn lullilöömisega päri ei olnud ja soovitas kohe midagi õppima minna.

Valisin Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ämmaemanduse eriala ja pärast esimest aastat teadsin, et tahan saada just ämmaemandaks. Mõistsin, et õde ja ämmaemand toetavad kogu aeg patsienti.

Eestis saab koos ämmaemanda kutsega ka õe kutse ning neli ja pool aastat hiljem olingi ämmaemand ja õde.

Peame su emale tänulikud olema. Mida ta veel on sulle õpetanud?

Ta ei ole lasknud mul kunagi mitte midagi pooleli jätta, ega ole kunagi millelegi käega löönud. Ta on küll lasknud minul otsustada, aga ta on mind oskuslikult suunanud.

Kuidas jõudsid tööle Pärnu Haiglasse?

Tegin kõik erialapraktikad Pärnu Haiglas ja lootsin pärast kõrgkooli lõpetamist sinna ka tööle saada, kuid neil ei olnud tol hetkel vaba kohta. Mõtlesin tööle minna mõnda teise valdkonda – olin kooliajal töötanud ettekandjana, kuid taas oli ema see, kes ütles, et ma olen eriala omandanud ja vaadaku ma Pärnust kaugemale. Käisin isegi töövestlusel Soomes, kuid mul tekkis hirm üksi võõrasse riiki tööle mineku ees.

Sobival hetkel saingi Pärnu Haiglast tööpakkumise. Mäletan seda kõnet tänaseni – olin pisarateni liigutatud, sest minu eesmärk oli alati olnud jääda Pärnusse.

Kui kauaks ämmaemandus sind köitis ja kuidas sul läks?

Mul läks väga hästi. Töötasin ämmaemandana seitse aastat, enne kui jäin beebiootele. Kogu selle aja pühendasin end täielikult tööle. Ma olin Pärnu Haiglas mitmeid kordi ämmaemand, kes oli aasta jooksul võtnud vastu kõige rohkem sünnitusi – 200–250 last.

Kohe esimesel aastal hakkasin vastu võtma ka tasulisi sünnitusi. Olin aastaid ainuke ämmaemand, kes võttis Pärnu Haiglas vastu kõik tasuliste sünnituste soovijad. Ma sisuliselt elasin haiglas, see oli minu teine kodu.

Kuidas sa sellisele tempole vastu pidasid?

Tundsin end küll vahel väsinuna, kuid mind hoidis ärksana õpihimu. Sünnituse juures tekib tohutu adrenaliin ja uni on viimane asi, millele mõelda.

Aastaid hiljem mõistan muidugi, et pikad koormavad valved ei ole tervisele head. Mind on kandnud empaatiavõime, oskus päriselt mõista ja kohal olla. Pingutasin, et jääks alati mulje, et olen just neid oodanud, isegi kui pere saabus kõige sügavamal une ajal.

Olen kahjuks palju näinud, kuidas elatakse oma tuju teiste peal välja. On hirmus, kui seda tehakse patsiendi peal. Elan mõtte järgi, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

Kuidas saad hakkama raskete teemadega?

See on väga keeruline. Näiteks surm on üks teema, mis oli minu õppimise ajal väljaõppes vajaka. Tervishoiutöötajaid ei valmistata väga hästi ette selleks, kuidas surma mõista, mis on vajalikud sõnumid ja kuidas tegelikult nendes olukordades käituda.

Olles situatsioonis, kus sa ei tule iseenda emotsioonidega toime, on väga keeruline patsiendile toeks olla ja talle nõu anda. Ka minul on olnud klomp kurgus ja pisaradki voolamas. Vaja on teada, mida mingil hetkel öelda, ja ka seda, mida mitte öelda. Näiteks naine kaotab sünnitusel lapse ja tervishoiutöötaja ütleb, et pole hullu, sa oled alles noor ja saad veel lapsi, on see kõige õudsem asi, mida leinajale öelda saab. Kui ei oska midagi öelda, siis parem ära ütle midagi ja ole lihtsalt olemas.

Teatud juhtumid jäävad päevadeks painama. Mõtlen ikka ja jälle, kas andsin endast kõik, kas oleksin pidanud midagi teisiti tegema. Seepärast on olulised meeskonna arutelud, mis aitavad teemasid ja olukordi süvitsi lahata.

Mis aitab oma erialal väga heaks saada?

Kindlasti peab olema soov ja tahe teha tööd sellel erialal või kutsealal, mida sa õppinud oled. See peab kütma sinu sisemist kirge ja panema silmad särama.

Kõik inimesed ei sobi arstiks, õeks või IT-töötajateks, nii lihtsalt on. Tervishoius on kindlasti vaja empaatiavõimet, sest me suhtleme patsiendiga. Esmalt peab olema tahe ja soov, seejärel isikuomadused ja kolmandal kohal tulevad alles teadmised. Mul võivad kliiniliselt olla ülikõrgel tasemel teadmised, kuid kui motivatsiooni ei ole või isikuomadused ei toeta, ei saa seda tööd hästi teha.

Kui end sel määral tööle pühendasid, kas selle kõrvalt eraeluks ka aega jäi?

Olin värskelt kooli lõpetanud, kui kohtasin oma tulevast. Kui Annest esimest korda nägin, siis ütlesin oma sõbrannale, et temast saab minu abikaasa. Kolisime kiirelt kokku – see oli ühe suve küsimus.

Kuna tema jätkas õpinguid ja elas nädala sees Tartus, oli mul lihtne end tööle pühendada ja pikki valveid teha. Alles pärast lapse sündi hakkasin mõtlema, et sellise töökoormusega ei ole mõistlik jätkata ning öövalveid ka enam teha ei saa, sest abikaasa ei saanud oma töö tõttu igal öösel kodus olla. Ta rahustas ja ütles, et Eestis on ju suurepärane süsteem, mis võimaldab lapsega kolm aastat kodus olla. Minuga aga nii ei läinud.

Kuidas sinuga läks?

Just siis, kui hakkasin mõtlema, et mis minust edasi saab, helistati haiglast ja küsiti, kas tahaksin olla ämmaemandusjuht.

Tervishoius juhtub sageli nii, et väga hea spetsialistist saab keskastme juhiks. Juhtimisoskust tervishoiutöötajatele liiga palju aga ei õpetata ja inimeste juhtimine oli mulle väljakutse. Nii läksin Tallinna Ülikooli magistrantuuri õppima organisatsioonijuhtimist.

Mäletan vestlust, kus küsiti, et mida ma ämmaemandusjuhina õppelt ootan, mida magistrikraad mulle annab või milliseid uksi avab. Ütlesin toona, et unistame suurelt: miks mitte kujundada poliitikat ning ämmaemanduse ja õenduse suunda Sotsiaalministeeriumis? Ja nüüd ma seda teengi.

Milliseid juhtimisalaseid näpunäiteid annaksid noorele kolleegile?

Esmane soovitus on kindlasti ennast kurssi viia tervishoiu korralduse üldise süsteemiga.

Hea juht on esmalt hea kuulaja. Kui juht ei mõista, et tema väärtus ei ole mitte taristu või tehnoloogia, vaid inimesed, kes seal töötavad, ei saa rääkida ka progressist. Soovitan olla inimeste inimene ja õppida oma inimesi kuulama. Isikuomadused on juhi puhul olulised – ma pole kindel, kas lõpuni on võimalik juhiks õppida. Seega arvan, et kõik inimesed ei sobi ka juhtideks.

Mis tervishoiu korralduses valesti on?

Palju sõltub sellest, milliseid valikuid ja otsuseid oleme varem teinud. Me oleme ära tundnud õe rolli ja see on üks tervishoiu kindlaid edulugusid. Me oleme toonud õe välja assisteerivast ametist. Oleme näinud, et arsti ja patsiendi vahel võib olla üks spetsialist lisaks, kes saab väga palju ära teha, ning patsient ei peagi iga kord arsti juurde jõudma. Ka maailma praktika on näidanud, et see on õige tee. Õdede ja eriõdede rakendamises oleme kindlasti üks maailma eesrindlikumaid riike.

Minul sai ministeeriumis kolm aastat ja see äratundmine oli siin kindlasti juba enne olemas. Võimas taustajõud on olnud Eesti Õdede Liidu endine president ja asepresident, kes on väga tugeva selgrooga liitu juhtinud ja neid sõnumeid ministeeriumisse toonud.

Kui juht ei mõista, et tema väärtus ei ole mitte see taristu või tehnoloogia, vaid inimesed, kes seal töötavad, ei saa rääkida ka progressist. 

Teadvustamata on jäänud aga see, et kui me hakkame ühele spetsialistile rohkem ülesandeid andma, on meil ühel hetkel vaja neid spetsialiste juurde. Ma räägin praegu õdede põhiõppest ja sellest, milline on õppekohtade arv ja millised on olnud prognoosid selle kohta, kui palju me õdesid tegelikult vajame. Neid teemasid ei ole alati kompleksselt arutatud.

Toon siia juurde arutelu kõrgkoolidega. Nimelt, õdede õppekohtade arvu suurendamine ei saa olla ainus abinõu. Õdede väljaõpe on rakenduslik, mis tähendab, et mingi osa sellest on praktika. Meil on õdede puudus, õdedel on üha rohkem ülesandeid ja kui me nüüd suurendame õppekohtade arvu, tekib probleem tekib sellest, et needsamad haiglad, kes õdesid vajavad, ei suuda enam tagada praktikajuhendajaid. See viib omakorda löögi alla väljaõppe kvaliteedi.

Mis hoiaks juba väljaõppinud õdesid tegelikult tervishoius tööl?

Uue põlvkonna jaoks ei ole enam primaarne töö ega palk, vaid see, mida töökoht talle pakub. Aastast aastasse muutub üha olulisemaks töökorraldus ja -kultuur. Õdesid on puudu ja me teame, et nad lahkuvad töölt just seetõttu, et töökeskkond ei ole olnud selline, nagu nad olid oodanud. Samuti on paljudel paigast ära tööaja ja eraelu tasakaal. Enam ei olda valmis jooksma 24 tundi süstlaga mööda haigla koridori ringi ega töötama kuni pensionini ühes töökohas. Eriõendus on kindlasti üks suund karjääriredelil liikumiseks.

Ühelt poolt on oluline, mida riik ja poliitikakujundajad saavad teha, ja teiselt poolt mängivad suurt rolli meie juhid ehk need, kes päriselt õdede töögraafikuid teevad ja õdede tööd korraldavad. See on valus teema ja minu isiklik arvamus on, et me pole veel väga ausaks diskussiooniks valmis. Siiski, me peame rääkima 24-tunnistest valvetest.

Olen kuulnud, et sa oled Eesti kõige tähtsam õde. Kuidas sa selleks said?

Pärast Covid-19 pandeemiat tunnetati tugevamalt läbipõlemist ning õdede lahkumine tervishoiust süvenes veelgi. Maailma Terviseorganisatsioon WHO hakkas süvendatult tegelema kogu tööjõuteemaga tervishoius – pandeemia oli kui alarm, et kui nüüd ka keegi midagi ei tee, siis tervishoid kukubki kokku. Tuli mõelda, kuidas saada õdede häält riiklikul tasemel rohkem kaasa rääkima. Nii kutsutigi ellu selline võrgustik, kuhu kuuluvad riiklikud õendus- ja ämmaemandusjuhid.

Esmalt kaasati Eestist sinna Eesti Õdede Liit ja Eesti Ämmaemandate Ühing, kuid WHO tahtis inimesi ministeeriumi tasandilt. Olin toona ministeeriumis õenduse ja ämmaemanduse peaspetsialist ja rõõmuga nõus, sest tõenäoliselt olen ministeeriumist kõige õigem inimene, keda sellesse rolli nimetada.

Mis sa selle töö käigus näinud oled?

Üks eesrindlikumaid riike on Iirimaa, kes on õenduse juhtimise vallas väga kõrgel tasemel. Seal on ikkagi nii, et õendusjuht kuulub ministri delegatsiooni, mis tähendab, et näiteks Tervise Assambleele lähevad terviseminister, ministri nõunikud ja õendusjuht koos.

Oleme õenduse arendamises ja juhtimises riigi tasemel siiski sammukese edasi liikunud, sest kuulume sinna võrgustikku ja ma toon sealt Eestisse rahvusvahelist teadmist. Samuti on meil ministeeriumi juures ellu kutsutud õenduse arendusnõukogu, kuhu kuuluvad kõik olulised koostööpartnerid, nii erialaorganisatsioonid kui ka Sotsiaalministeeriumi allasutused. Meil on kindlasti palju arenguvõimalusi, aga me juba istume ühe laua taga.

Kas riiklik õendusjuhi roll annab ka mingit laadi võimu?

Otsustaja ma ei ole ning ei saagi olla. Ministeerium on poliitika kujundaja ja oluline on siinkohal, et sisu tuleks erialaspetsialistidelt ehk koostöös peitub edukuse võti.

Mis on see, mida sa oled nende kolme aasta jooksul kõige rohkem öelnud asekantslerile või ministrile?

Läbiv mõte on olnud, et kui me ei ole veel õdedelt arvamust küsinud, siis me võiksime seda teha. Soovin murda mustrit, justkui arstid peaksid otsustama kõikide tervishoius toimuvate muudatuste ja arengusuundade üle. Kui arstidelt tuleb mingi idee, ütlen alati, et küsime õdedelt ka. On loogiline, et iga kutseala spetsialist seisab oma kutseala arengu eest.

Sinu suureks teeneks peetakse õendusmäärust. Kuidas vaatad tagasi sellele protsessile?

Mul on hea meel, et me päriselt tegime selle ära ja kirjutasime viiest eri määrusest ühe kokku. See oli oluline samm, et õendus saaks areneda – vanade määruste pinnal ei olnud see enam võimalik.

Õigusakte on keeruline lugeda, kui ei ole harjunud seda tegema. Lugemist ei lihtsustanud ka asjaolu, et õigusnormid olid kirjas viies erinevas määruses. On hea, et õendusele sai antud raam – meil on selgus õe ja eriõe vahel, mis oli varem väga suur probleem. Juba on hakatud teadvustama, kes on eriõde. Väga pikalt arvati, et kui õde töötab ühes valdkonnas hästi kaua, siis ta ongi eriõde, aga tegelikult on eriõeks saamise taga väljaõpe.

Räägi oma tagalast. Kes on su pere ja mida teile meeldib koos teha?

Minu pere on viieliikmeline – abikaasa, kümneaastane tütar, kass ja koer. Igal pühapäeval on meil pannkoogihommikud. Reisida meeldib meile ka ning kuulame palju tütre mõtteid, kuhu ta minna sooviks või mida näha-kogeda tahaks.

Kassi võtsime siis, kui mehega koos elama hakkasime. Ungari lühikarvaline linnukoer Brownie tuli meie ellu pärast seda, kui minu tütar oli pikalt koera soovinud. Puiklesin kaua vastu, sest mees on sageli töö asjus kodust eemal. Teadsin, et mina olen see, kes peab hakkama koera eest hoolitsema. Tagantjärele olen aga väga rahul, et koera võtsime, ja soovitan seda kõigile.

Brownie on meie kodu hing, meie rõõmupall. See on tema tipphetk, kui sa tuled koju. Mõnikord, kui on olnud raske päev, jõuan koju väsinuna või tusasena, aga siis vaatan seda õnnelikku hinge, kes on rõõmus lihtsalt sellepärast, et ta sind nägi. See teeb tuju kohe paremaks ja muremõtted jäävad kõrvale. Koer on meie peredünaamikat oluliselt parandanud. See on uskumatu, kuidas üks lemmikloom võib nii palju mõjutada – rõõmu, rahu ja hetke nautimist on palju rohkem.

Kas te elate nüüd perega Tallinnas?

Ei, ma töötan Pärnust kodukontorist ja vajadusel käin Tallinnas.

Kas sa millestki ilma ei jää, kui ei ole kontoris kohapeal?

Naeran alati, et kui kontorisse satun, on see tühi. Olen ülisotsiaalne inimene, mulle annab energiat teistega suhtlemine ja rääkimine. Kui aga on vaja süveneda pikkadesse tekstidesse, on mu töövõime kodus kindlasti parem.

Kui liikusin haiglast kodukontorisse, oli muutus alguses muidugi suur. Olen endale aga seadnud väga selged raamid, millal on töö tegemise aeg ja millal on kodu ja pere aeg. Seda on vaja, sest esialgu ei tahtnud töötamisele lõppu tulla.

Mida sa pärast ministeeriumis töötamist teha plaanid?

Olen hakanud igatsema inimeste juhtimise järele.

Kandideerid haiglajuhiks?

Ma ei välista seda võimalust. Tahan teha midagi, mis mõjutab inimesi. Näen ennast tulevikus ikkagi mõne organisatsioonis juhina, aga organisatsiooni ma veel ei ütle.