Intensiivravi päästab üha rohkem laste elusid, kuid sageli jääb tähelepanuta ravi varjukülg – laste intensiivravijärgne sündroom. See on tõsine ja aladiagnoositud probleem, mis mõjutab sügavalt laste ja nende perede elukvaliteeti ning võib avalduda alles pärast haiglast lahkumist.
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlased Jelena Filippova ja Regina Heinmets uurisid oma lõputöös „Laste intensiivravijärgne sündroom ja selle ennetamine“, kuidas intensiivravi mõjutab laste tervist ja kuidas sündroomi ennetada.
Kriitiline haigus ja selle varjatud järelmõjud
Taastumine kriitilisest seisundist ja intensiivravist võib olla pikk ja keeruline. Laste intensiivravijärgne sündroom hõlmab uusi või süvenenud terviseprobleeme kognitiivses, emotsionaalses, füüsilises ja sotsiaalses sfääris. Mõjutatud on nii laps ise kui ka tema pere. Sündroomi sümptomid võivad esineda kuni pooltel eluohtlikus seisundis olnud lastest ja püsida mitmeid kuid või isegi aastaid pärast haiglast lahkumist. Eestis viibis 2023. aastal intensiivravil 2334 last. Kuigi täpsed andmed sündroomi levimuse kohta puuduvad, näitab intensiivravil olnud laste arv, et tegemist võib olla olulise probleemiga.
Sündroom võib avalduda mitmesuguste häiretena. Füüsilistest terviseprobleemidest on teadusartiklites välja toodud lihasmassi kadu, kurnatus, väsimus, hingamisraskused, peavalu, krooniline valu ja unehäired. Kuni pooltel intensiivravi vajanud lastest esinesid kognitiivsed probleemid, nagu mäluhäired, keskendumisvõime langus, mõtlemise aeglustumine ja arengu mahajäämus. Emotsionaalsed probleemid, nagu ärevus, depressioon ja hirmud, on samuti sagedased ning lisaks võivad lapsed kogeda posttraumaatilist stressihäiret. Sotsiaalses plaanis võivad intensiivravijärgse sündroomi all kannatavad lapsed kogeda suhtlemisraskusi, suurenenud sotsiaalset isolatsiooni ja perekondlikke pingeid.
Kuidas ennetada intensiivravijärgset sündroomi?
Uuringud näitavad, et sündroomi riskifaktoriks on pikaajaline mehaaniline ventilatsioon, sügav ja pikaajaline sedatsioon, tugev valu ja erinevad invasiivsed protseduurid. Ka perekondlik toetus ja vanemate vaimne tervis mängivad olulist rolli lapse taastumisprotsessis. Laste intensiivravijärgse sündroomi ennetamine nõuab terviklikku, lapsekeskset ja teadlikult planeeritud sekkumist kogu raviprotsessi vältel.
Intensiivravis viibivate laste hooldus peab põhinema nüüdisaegsetel teadusuuringutel ja ravijuhistel. Üheks oluliseks raamistikuks on ABCDEF-süsteem, mille eesmärk on vähendada sündroomi esinemissagedust. See hõlmab valu hindamist ja juhtimist (A), spontaanse ärkamise ja hingamise katseid (B), teadlikku sedatsiooni ja opioidide kasutust (C), deliiriumi ennetamist ja ravi (D), varajast liikumist ja füüsilist aktiivsust (E) ning pereliikmete aktiivset kaasamist (F). Selline süsteemne ja mitmetasandiline lähenemine aitab tagada lapse parema taastumise ning vähendada intensiivravi mittesoovitavaid järelmõjusid.
Intensiivravi võib olla traumaatiline kogemus nii lapsele kui ka tema perele. Seetõttu on tähtis pakkuda psühholoogilist nõustamist ning kasutada abistavaid meetodeid, nagu patsiendipäevikud, mängu- ja kunstiteraapia, teraapiakoerad, et aidata lastel töödelda oma haiglas viibimise ebameeldivaid kogemusi ning vähendada vaimse tervise probleemide süvenemise riski tulevikus.
Tervishoiutöötajate ja perede roll
Tervishoiutöötajatel on juhtiv roll sündroomi ennetamisel ja varajasel märkamisel. Õigete ravivõtete ja teadliku hooldusplaani rakendamine, sealhulgas ABCDEF-raamistiku järgimine, aitab oluliselt vähendada sündroomi tekkimise riski. Eestis puudub laste intensiivravijärgse sündroomi ennetamisele suunatud juhend, kuid täiskasvanutele on see olemas. Juhendi väljatöötamine rahvusvaheliste praktikate ja teaduspõhiste soovituste alusel on äärmiselt vajalik samm laste tervise edendamisel.
Oluline osa sündroomi ennetamisest on perede kaasamine ja toetamine. Vanemate kohalolek ja osalemine lapse hoolduses aitab vähendada lapse stressitaset ning toetab emotsionaalset tasakaalu ja turvatunnet. Lapse kriitiline haigus võib aga peresuhteid kahjustada, mistõttu tuleb peredele pakkuda psühholoogilist ja emotsionaalset tuge nii haiglas kui ka pärast haiglast lahkumist. Tugev koostöö perede ja tervishoiutöötajate vahel aitab tagada laste parima võimaliku taastumise, vältida sündroomi pikaajalist mõju ja aidata neil edukalt naasta oma igapäevaellu.
Kuna intensiivravijärgse sündroomi sümptomid võivad ilmneda alles kodus, on oluline lapse pikaajaline jälgimine. Soovitatav on korraldada regulaarseid järelkontrolle vähemalt kuue kuu jooksul pärast intensiivravi, et tagada probleemide varajane avastamine ja vajadusel pakkuda taastusraviteenuseid, sealhulgas füsioteraapiat, psühholoogilist tuge ja sotsiaalseid tugiteenuseid.