Õe töös on lõputult võimalusi, kus ennast proovile panna. Kui esmapilgul tehtud valikud enam rõõmu ei paku, ei tähenda see, et õe töö pole sulle. Soovitan õenduses leida valdkonna, mis paneb silma särama.
Olen hiljuti lõpetanud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õe eriala ning praegu jätkan õpinguid Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis vaimse tervise õenduse suunal. Töötan Tallinna Lastehaiglas Laste Vaimse Tervise Keskuse Lastepsühhiaatria osakonnas õena. Lastehaigla on mul võimaldanud töötada ja õppida ning teha tööd, mis mulle meeldib. See on ühtlasi suur võimalus kui ka tunnustus.
Õe eriala õpingute algusajal olin täiesti veendunud, et soovin töötada ainult täiskasvanutega. Läbisin esimesed praktikad hematoloogias, kardiointensiivis ja kardioloogias. Kõik need osakonnad olid väga huvitavad ja patsiendid ülimalt armsad, kuid sain väga ruttu aru, et nende osakondade tempo ei ole minu jaoks. Suur lugupidamine inimeste vastu, kes seal igapäevaselt töötavad ja oma tööd südamega teevad.
Vaimse tervise teemad
Ühel päeval jäi vaimse tervise loengus kodutööks vaadata ära mitu filmi, mis jutustasid lugusid täiskasvanute ja laste psüühikahäiretest ning erinevatest raviasutustest. Ühe filmi põhifookuses olid noorukid ja nende toimetulek psühhiaatriaosakonnas. Vaimse tervise teemad olid mulle ka varem huvi pakkunud, kuid see teema kõnetas mind eriti ning jäin mõtlema, et ehk see oleks midagi sellist, mille kohta võiksin rohkem uurida.
Järgmise loengu ajal võtsid sõna kaks paralleelkursusekaaslast, kes töötasid parasjagu Tallinna Lastehaiglas Laste Vaimse Tervise Keskuses. Nad kirjeldasid oma tööd, mis oli väga sarnane videos nähtuga ja mainisid, et keskus ootab tööle uusi abiõdesid ja õdesid. Võtsin ühendust keskuse õendusjuhiga, kes viis läbi vestluse ning leppisime kokku proovipäevad osakondades.
Keskuses on kolm väga erinevat osakonda ning õendusjuhi eesmärk oli tutvustada kõikide osakondade tööd. Mäletan, et juba esimesel proovipäeval sain aru, et see on maja, kuhu tahan kindlasti tagasi tulla. Alustasin Laste Vaimse Tervise Keskuses tööd abiõena ning pärast kooli lõppu sai minust õde.
Toetav meeskond mängib suurt rolli
Psühhiaatriakliiniku tööd on raske sõnadega kirjeldada. Siin on palju rõõmu, aga tuleb ette ka kurvastust. Patsiente on palju ning iga patsiendi ja tema pere lugu on isemoodi.
Suurem osa meie tööpäevadest on toredad, mängulised ja lõbusad, kuid mõnikord tuleb ette olukordi, mis vajavad väga kiiret reageerimist ning üheskoos tegutsemist. Kõige olulisem on toimiv meeskonnatöö.
Koolis ja praktikatel saime teoreetilisi teadmisi ning õppisime käelisi tegevusi, kuid julgen kindlalt väita, et põhjalikud teadmised ja oskused tulevad töö käigus. Peab ise palju lugema, küsima, uurima ja võimalusel proovima. Samas tean omast kogemusest, et on asju, mille tegemine on raske ning võib juhtuda, et need ei muutu ajaga kergemaks. Sellepärast hindan väga meie meeskonda, kes püüdlikult üksteisega arvestab.
Olen tundnud kolleegidelt väga suurt tuge. Lastehaiglas töötamine on mulle õpetanud kannatlikkust, arendanud suhtlemis- ja kuulamisoskust, aga ka lahtilaskmise oskust. Tööpäeva lõppedes tuleb töömõtted tööle jätta ning olla olemas oma pere jaoks. Armastan väga oma tööd, kuid pere on minu jaoks alati esikohal.