Käisin seoses doktoritöö uuringuga USAs Utah’ osariigis, kus tutvusin sealse tervishoiutõlke korraldusega ning intervjueerisin haiglate tõlketeenistuste juhte ja tervishoiutõlke. Minu doktoritöö teema on „Suuline tõlge Eesti avalikus teenistuses“.
Vastavalt ravikindlustusseadusele on Eestis igal kindlustatud isikul õigus kvaliteetsele ja õigeaegsele tervishoiuteenusele. Doktoriuuringu esialgsed tulemused näitavad, et tervishoiutöötajatele ei ole üheselt selge, kuidas peaks seda teenust muukeelsele patsiendile tagama.
Keeleseadusega pakutavat ükskeelset raamistikku ei ole enamiku minu uuringus osalenud Eesti tervishoiutöötajate (198) meelest võimalik patsiendikeskses tervishoiumudelis rakendada. Nende sõnul on nii kirjalik kui ka suuline tõlge ilmtingimata vajalikud. On huvitav, et kirjalikuks tõlkeks pakuvad arstid, õed, ämmaemandad, proviisorid-farmatseudid jt tervishoiutöötajad enamasti tõlkebüroosid ning saadud tekst vajab nende arvates kindlasti toimetamist tervishoiutöötaja poolt. Arvamus aga selle kohta, kes peaks suulist tõlget erialade vahel pakkuma, erineb. Kui arstide arvates sobivad kõige paremini konsultatsioone tõlkima elukutselised tõlgid, siis õdede meelest võiksid seda teha sama kvalifikatsiooniga kolleegid. Elukutselise tõlgi ja tõlkeõpetajana on minu hinnangul arstide soove võimatu teostada, sest erialase ettevalmistusega tervishoiule spetsialiseeritud suulisi tõlke Eestis ei ole.
Tõlkimine USAs
USA tervishoiusüsteemi rahastus on üles ehitatud hoopis teistsugustele põhimõtetele kui need, millel põhineb meie solidaarne rahastusmudel. On aga ilmselge, et Eesti tervishoiusüsteem on muutuste tuules ja vanaviisi jätkamine on küsimärgi all. Seega on aeg ringi vaadata ja teistelt õppida. USAs on üldlevinud arusaam, et tervishoiuteenus peaks olema kättesaadav patsiendi keelest sõltumata ning sobiva tõlgi leiab tervishoiuasutus. Ka viipekeelset patsienti koheldakse võrdselt võõrkeelse patsiendiga.
Muukeelseid ehk piiratud inglise keele oskusega inimesi (LEP – limited English proficiency) on USAs 8% ja Utah’ osariigis 5%. Kõige suurem osakaal muukeelseid räägib hispaania keelt, seega on kõige rohkem selle keelekombinatsiooniga tõlke.
Igas haiglas on tõlkide rakendamise süsteem korraldatud erinevalt, kõige rohkem kasutatakse nn telefonitõlke või kaugtõlget. Selle teenuse osutajaid tellitakse haruldasemate keelte puhul igalt poolt üle maailma, ka näiteks Eestist. Tunnen isiklikult USA tervishoius töötavat inglise-vene tõlki, kes osutab teenust oma Tartu kodukontorist. Meie enda Politsei- ja
Piirivalveamet, kus kolm aastat valvetõlgina töötasin, kasutab samuti haruldaste keelte jaoks tõlke vahendavaid rahvusvahelisi ettevõtteid. Kahjuks sel juhul jääb eesti keel keelekombinatsioonist välja, kuid tõlgitakse näiteks tagalogi keelest inglise keelde.
Minu uuringu tulemused näitavad, et Eesti tervishoius on väga levinud arvamus, et muukeelne patsient peab ise tõlgi kaasa võtma. Sellisest praktikast soovitakse USAs rangelt hoiduda. Kui osariik pakub suulise tõlke teenust piiratud inglise keele oskusega ehk LEP-isikule, siis ei tohi nõuda, et LEP-isik tooks ise oma tõlgi ega toetuda LEP-isikut saatvale täiskasvanule suhtluse vahendamisel või tõlkimisel, välja arvatud hädaolukorras, kus esineb otsene oht isiku või avalikkuse ohutusele või heaolule ja kvalifitseeritud tõlk pole kohe kättesaadav. Samuti juhul, kui LEP-isik ise soovib sellist tõlget ning täiskasvanust saatja on nõus abistama ja abi on olukorras asjakohane. Lisaks ei tohi toetuda alaealisele lapsele tõlkimisel või suhtluse vahendamisel, välja arvatud hädaolukorras ega toetuda töötajatele, kes ei ole kvalifitseeritud kakskeelne või mitmekeelne tervishoiutöötaja.
Vaatamata sellele, et 1. märtsil 2025 kuulutas president Trump riigikeeleks inglise keele, see vähemalt praegu veel USA tervishoidu otseselt ei puuduta – keelebarjääride ületamiseks soovitatakse kasutada kutselisi tervishoiutõlke. Tervishoiutõlkide kutsekoda määrab tingimusi kutse omistamiseks ning sertifitseerib koolituse pakkujaid. Nagu Eestiski, ei keela keegi piisava keeleoskusega arstidel ja õdedel rääkida patsiendiga mõlemale arusaadavas keeles, kuid kui suhtlemine on ilmselgelt raske, on sertifitseeritud tõlkide kasutamisel kindlasti positiivseid külgi.
Kuidas saab USAs tõlgiks?
USAs maksab 40-tunnine tõlgikoolitus, mis on kohustuslik läbida tõlgieksamile registreerimiseks, 600–800 dollarit ja seda pakuvad nii haiglate tõlketeenistused, nagu näiteks Intermountain Healthcare haigla Salt-Lake Citys, kui ka ülikoolidi ja teised kutsekoja poolt sertifitseeritud erakoolitajad. Paljud kogukondlikud vabaühendused pakuvad ka koolituse tasu hüvitamist. Koolitusele võetakse kaks- või mitmekeelseid tõlgiks pürgijaid, kes peavad enda keeleoskust igas keeles eelnevalt tõestama.
Koolitajateks on turul tegutsevad elukutselised tervishoiutõlgid, kes õpetavad põhilisi tõlgioskusi, kutseetikat ja meditsiiniterminoloogia aluseid. Kuigi minu intervjueeritud haigla tõlketeenistuse juhataja sõnul on sellisest koolitusmahust ilmselgelt vähe, et hoomata terminoloogilisi eripärasid ja tõlkeoskuste spetsiifikat, on see hea võimalus juba süsteemis töötavatele tervishoiuspetsialistidele saada struktureeritud baasteadmisi, et tõlkeoskust arendada ja sellega lisaraha teenida.
Erinevalt Eestist ei ole teise keele oskus Utah´osariigis tervishoiutöötaja värbamisel määrav ning töökuulutuses keeltele ei viidata (vt lisaks siit), kuid tõlkeoskus aitab tulevikus rohkem teenida. Võõrkeeleoskusega tudengid Utah’ Ülikoolis läbivad tervishoiu tõlkimise aine mitte ainult selleks, et õppimise kõrval teenida, kuid ka selleks, et õppida tervishoiusüsteemi seestpoolt tundma, ning sisse saada väga konkurentsitihedale õenduse või arstiteaduse õppeprogrammile mõne aasta pärast.
Kas tervishoiutöötaja peab patsienti mõistma?
Minu meelest aitab tõlkeoskuse ja tõlgi elukutse tunnustamine tervishoius kõige enam patsiendist hoolivaid tervishoiutöötajaid. Utah’ osariigis ei pea õde või arst tegema eetiliselt problemaatilist ja patsiendi tervist potentsiaalselt ohustavat valikut, et edastada teavet vaatamata ilmselgele keelebarjäärile. Samuti ei räägita seal abist keeldumisest, kui patsient ja tervishoiutöötaja ei mõista teineteist – haigla tellib patsiendile tõlgi ning see raha on tervishoiuteenuse sisse arvestatud.
Kui minu käest küsida, kas ma olen nõus maksma rohkem makse, et minu kõrval elavad Eesti elanikud saaksid patsiendikeskset ning seega neile arusaadavat tervishoiuteenust, siis ma olen nõus. Kuid seda peaks tegema tingimusel, et tõlkimisega tegelevad need, kes on pädevad seda tegema, saavad selle eest eraldi tunnustatud ja naudivad oma tööd. Ainult sel juhul on tõlkest päriselt kasu nii patsiendile kui ka temast hoolivale õele või teistele tervishoiutöötajatele. Arvestades, et Eesti on alles keelelise ligipääsetavuse tagamise teekonna alguses, on igasuguse tõlgi olemasolu patsiendi tervise väljavaatest ikkagi parem kui selle puudumine.
Professionaalse tõlke kasu tervishoiusektorile
Riskide maandamine: vähendab ebapädeva tõlkimise tõttu tekkivaid riske. Ravivead on USAs väga kallid ja kohtuprotsessid kulukad.
Keskne kvaliteedikontroll ja värbamissüsteem: vähendab kandidaatide kvalifikatsiooni kontrollimiseks kuluvat aega ja tõlkide värbamisega seotud halduskulusid.
Ravikulude kokkuhoid: selge teave vähendab tarbetuid pöördumisi ja erakorralise meditsiini osakonna külastusi.
Klientide lojaalsus: patsiendid eelistavad teenusepakkujaid, kes vastavad nende vajadustele ja tagavad keeleliselt ja kultuuriliselt sobivaid teenuseid.
Professionaalse tõlke kasu patsiendile
Selgus: tagab tulemusliku suhtluse teenuseosutajate ja patsientide vahel.
Ohutus: ennetab kvalifitseerimata tõlkide kasutamisest tingitud terviseriske.
Usaldus: patsiendid usaldavad ja jälgivad neile arusaadavat raviplaani.
Kasu tõlgile
Kvalifikatsioonist on kasu ka tõlkidele, kes saavad üle riigi tunnustatud kutse ega pea ennast tõestama igale haiglale.