Viimase kümnendi vältel on Eestis olnud ligikaudu 200 suitsiidi aastas – oleme saavutanud platoo, mis spontaanselt ei alane. Igast suitsiidist võib puudutatud saada kuni 135 inimest. Suitsiid lähikonnas muudab inimese haavatavamaks nii füüsilise kui ka vaimse tervise raskustele ning on omakorda suitsiidi riskifaktoriks.
Möödunud aastal valmis Sotsiaalministeeriumis kauaoodatud dokument – Eesti suitsiidiennetuse tegevuskava aastateks 2025–2028 (SETK), kus prioriteetse teemana käsitletakse suitsiidis lähedase kaotanud inimeste toetamist. Paralleelselt tegevuskava valmimisega koostasid Peaasi.ee ja Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi töögrupp mudeli, mille komponente saame töös näha lähiaastatel ja mis on mõeldud abistava raamistikuna nii tervishoiu kui ka sotsiaalvaldkonna spetsialistidele. Teeme selgeks lähedaste vajadused ja võimalused, mida saab töös kasutada juba praegu või lähema kahe aasta jooksul Sotsiaalministeeriumi strateegilise partnerluse projekti toel.
Kohene info ja grupitegevused
Suitsiidis lähedase kaotanud inimene vajab võimalikult kohest julgustust ja infot. Vastuseid on vaja nii praktiliste küsimuste, traumaatilise leina elementide kui ka abivõimaluste kohta ja kogu see info peaks abi vajava inimeseni jõudma Sotsiaalkindlustusameti esmareageerijate või esmaste abipakkujate kaudu. Infomaterjal on saadaval ka Peaasi.ee kodulehel nii kirjalikult kui ka Pearaadio taskuhäälingus „Elu pärast enesetappu“.
Kuigi vaimse tervise teemade stigma on aastate jooksul kahanenud, on suitsiidiga seonduv jätkuvalt häbimärgi all. Nii stigmatiseerituse kui ka suitsiidileina eripärade tõttu võib leinajal sageli välja kujuneda vältiv hoiak, mis omakorda raskendab abi saamist. Seetõttu vajavad lähedased tundlikku ja teadlikku infot, mis aitaks toetada toimetulekul erinevate väljakutsetega, nagu vastuse leidmine küsimusele „miks?“, süütunne ja teised tugevad emotsionaalsed reaktsioonid. Materjal on abiks ka neile, kes omakorda leinajat toetavad.
Suitsiidis lähedase kaotanud inimesele pakuvad tuge mitmes eri vormis grupitegevused – sotsiaalmeedia grupid, kogukonnasündmused ja kogemustoe grupid. Oma kaotuslugude jagamisel hinnanguvabas ja toetavas keskkonnas võib olla positiivne mõju, kuna see annab sarnaste kogemustega inimestele võimaluse üksteist leinaprotsessis aidata ja toetada. Selline tugi võib inimestele anda omakorda jõudu, et tunda end vähem üksildasena ja häbimärgistatuna ning olla lootusrikkam ja enesekindlam.
Samas tuleb silmas pidada seda, et eri inimestele sobivad eri tüüpi abivõimalused ning kuigi grupi toetus võib olla võimestav, ei pruugi grupivorm sobida kõigile. Gruppide eestvedajatel ja sotsiaalmeedia gruppide moderaatoritel on vaja spetsiifilist väljaõpet, mida samuti saab korraldada juba lähiajal Sotsiaalministeeriumi strateegilise partnerluse toel.
Abi peab olema paindlik ja vajaduspõhine
Kuna suitsiidist mõjutatud lähedaste vajadused abi järele ja valmisolek selle vastuvõtmiseks on väga erinevad, võimaldab see mudel abist osa saada paindlikult. Näiteks võib inimene peale abivõimaluste kohta info saamist:
- liituda esmalt sotsiaalmeedia grupiga, seejärel minna lastega perepäevale ja sellest julgustust saanuna läbida ka kogemustoe grupi;
- liituda kohe kogemustoe grupiga;
- külastada kogukonnasündmust, seejärel registreeruda kogemustoe gruppi ja liituda ka sotsiaalmeedia grupiga.
Suitsiidist mõjutatud inimene võib vastavalt vajadusele igal hetkel pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole (nt vaimse tervise õde, kliiniline psühholoog, psühholoog-nõustaja, psühhiaater). Selleks antakse talle infot ja julgustust sõltumata sellest, millise mudeli elementidega ta kokku puutub.
Teisalt on suitsiidist mõjutatud inimeste tugigruppide mudeli elemendid täiendav ressurss vaimse tervise spetsialistidele. Kuna nende poolt lähedastele pakutav abi seisneb enamasti individuaalsetes tegevustes ja teenustes, võimaldab uus mudel soovitada abivajajatele ka grupitegevusi.