Talvi Helde, A. Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi kooliõde
Milline on olnud teie teekond kooliõeks saamisel?
Hariduselt olen ämmaemand ja alustasin tööd Rapla haigla sünnitusosakonnas. Toona oli meie peres juba kaks väikest poega ja elasime üsna kaugel, mis tähendas, et pidin öövalvetega töötades olema kodust eemal kuni 30 tundi järjest. Kui kätte jõudis aeg, kus keegi pidi lapsed lasteaeda viima ja neile järele minema, tulin töölt ära ja pühendusin perele. Hiljem sündis meile ka tütar ja kolisime perega Raplasse. Mõne aja pärast otsisin ametit, mis sobiks laste kasvatamise kõrvale. Perearst soovitas kandideerida Rapla Vesiroosi gümnaasiumisse, kuhu parasjagu otsiti kooliõde. Töötasin seal 12 aastat.
Praegu töötan kooliõena August Kitzbergi nimelises gümnaasiumis, kus täitub sügisel kümme aastat. Raplas elades teenindasin paaril viimasel aastal paralleelselt ka kahte väiksemat kooli, Valtu ja Kehtna kooli, kuid pärast Viljandimaale kolimist olen teadlikult valinud ühe töökoha, kuhu saan süvitsi panustada. Nii saan hoida paremini tasakaalu töö ja isikliku elu vahel.
Milline oli algus kooliõena?
Rapla Vesiroosi gümnaasiumi teenindas kooliarst, kes osutas teenust mitmes Raplamaa koolis. Alguses oli arst justkui mentor, kuid tegelikult olin juba esimestest päevadest alates kabinetis enamasti üksi. Seega tundsin end kooliõe ametit alustades veidi ebakindlalt – kõige rohkem kartsin traumasid. Ma polnud kunagi töötanud kiirabis ega traumaosakonnas, vaid olin harjunud meeskonnatööga haiglas. Koolis olin kabinetis üksi ja pidin olema valmis väga erinevateks juhtumiteks. Mäletan, kuidas arst ütles: „Mõtle loogiliselt. Aita iga last nii, nagu aitaksid omaenda last.“ See lause sai mulle lastega suhtlemise motoks.
Palju kindlust ja julgust andis mulle Eesti Punase Risti esmaabi koolitajate õppekursuse läbimine. Kiirabi ei pruugi väiksemates kohtades kiiresti kohale jõuda ja on oluline osata väheste vahendite, kuid teadmistega vältida seisundi halvenemist. Tänaseni õpetan esmaabi nii oma kooli lastele kui ka täiskasvanutele ja täiendan end esmaabi valdkonnas pidevalt, et olla kursis muutustega. Esmaabi on eelkõige ellusuhtumine: paned inimesi tähele, kus iganes viibid, ja tõttad vajadusel appi.
Pakute kooliõendusteenust FIE-na. Kas ettevõtja staatus toob kaasa suurema koormuse ja lisakohustusi või pakub see hoopis rohkem paindlikkust?
Alguses ei olnud see minu valik. Kui kooliarst lahkus, tuli leida lahendus koolitervishoiuteenuse jätkamiseks. Sel ajal hakkas Tervisekassa (tollal Eesti Haigekassa) sõlmima õdedega esimesi lepingud iseseisvaks teenindamiseks ja mina olin üks neist. Meie ülesanne oli justkui tõestada, et koolis saavad õed iseseisvalt edukalt teenust osutada. Tänapäeval ei ole õde pelgalt arsti abiline, vaid oma pädevuselt iseseisev spetsialist.
Selleks et koolitervishoiuteenust osutada, pidin looma FIE, taotlema tegevusloa, läbima kõikvõimalikud andmekaitse- ja haldusprotsessid, saama immuniseerimisõiguse, sõlmima erinevaid lepinguid digitaalseks dokumentide edastamiseks ning sõlmima lepingu Tervisekassaga. Tagantjärele mõeldes oli see muutust loov ja tähtis samm, kuid alguses oli kõik väga keeruline.
Ettevõtjana olen iseenda tööandja – koostan tööplaanid, osutan tervishoiuteenust ja vastutan koolis tervishoiuteenuse osutamisel kõige eest. See toob suurema vastutuse, kuid annab ka rohkem vabadust. Iseseisva õena töötades saan tegutseda veidi loovamalt ja kujundada kooliõendust lähtuvalt lapse vajadusest, mitte standardlahendusest.
Oma töös lähtun kooliõenduse tegevusjuhendist, mille koostamiste töörühmades olen kahel korral osalenud. Iseseisvalt töötades peab iga seaduse või määruse muudatusega kursis olema ega saa oodata, et tööandja teavitab.
Tänu koostööle Eesti Tervisekassa, Terviseameti, Eesti Õdede Liidu ja loomulikult kaasamõtlevate kooliõdedega on koolitervishoid nende 21 aastaga oluliselt arenenud – õdesid võetakse järjest enam kuulda ning nende kogemusele ja ettepanekutele toetutakse süsteemsete muudatuste tegemisel.
Milline on teie igapäevatöö kooliõena?
Iga päev on erinev. Töö ei piirdu kaugeltki ainult tervisekontrollide, vaktsineerimiste või plaastrite asetamisega – see on järjepidev usalduse ehitamine, laste murede kuulamine ja probleemide märkamine juba enne, kui need suureks paisuvad. Olen koolimajas püüdnud olla nähtav ja kättesaadav nii õpilasele, lapsevanemale kui ka koolipersonalile, sest usaldus ei teki kabinetiukse taga, vaid reaalsel suhtlemisel, olgu selleks siis lastevanemate koosolekul esinemine, tervisetundide läbiviimine, pikad vestlused lapsevanemaga telefonitsi või otse kooli tervisekabinetis.
Väikestes kogukondades ulatub kooliõe roll sageli kaugemale, kui ametijuhend ette näeb. Lapsed tulevad rääkima kõigest – alates peavalust kuni koduste muredeni. Iga vestlus on võimalus märgata, toetada ja sekkuda õigel hetkel. Olen laste jaoks kuulaja, mõistja ja vahel lihtsalt turvaline täiskasvanu, kelle juurde tulla. Samas peab kooliõde olema valmis ka kõige raskemateks olukordadeks. Näiteks kunagi kukkus üks õpilane mitme meetri kõrguselt ja jäi krampides teadvusetult lamama – see oli kriitiline olukord, kus tuli rahustada paanikas õpilasi, hinnata seisundit ja tegutseda sekunditega. Poiss jäi ellu ja ei jäänud ratastooli – see on midagi, mis jääb igaveseks meelde.
Milliste muredega õpilased teie poole pöörduvad?
Viimastel aastatel on oluliselt sagenenud vaimse tervise teemad – ärevus, depressioon, motivatsioonipuudus, uneprobleemid, kasvav ülekaal, nutisõltuvus, nägemisteravuse langus ja isegi enesetapumõtted. Sageli tuleb lugeda ridade vahelt ja panna tähele, mida ütleb lapse kehakeel. Kuna minu käsutuses on kaks kabinetti, saan vajadusel panna ühe lapse puhkama ja lasta talle rahustavat muusikat ning teenindada kõrvalkabinetis teist õpilast.
Kui varasematel aastatel kulus tervisekontrollile kuni 15 minutit, siis nüüd tuleb arvestada pea tunniga, millest enamik aega kulub vestlusele ja nõustamisele. Kui lihtsalt küsida, et kas sul on kaebusi, ei saa alati ausat vastust. Alustan vestlust hoopis teisiti ja küsin: kuidas sul klassis läheb, kas sul on sõpru, mis sind kurvaks teeb. Kui jõuame jutuga uneni, siis kuulen tihti õpilasi rääkivat, et nad ei maga piisavalt, sest on telefonis. Või et nad hakkavad nutma, kui peavad minema klassi ette vastama. Minu jaoks on oluline, et laps läheks tervisekabinetist teadmisega, et ta on saanud abi. Olgu selleks kasvõi naeratus ja mõni julgustav sõna.
Kui õpilane julgeb mulle öelda, et ta on midagi keelatut proovinud, on märk usaldusest. Ma ei hurjuta ega torma kohe sotsiaalpedagoogi juurde. Selle asemel räägime rahulikult, miks ta seda tegi, mida ta tundis ja mida see kehale teeb. Olen läbinud uimastiennetuse koolituse ja kasutan spetsiaalseid võtteid, et kasvatada teadlikkust ja õpilast motiveerida.
Millised hetked on teile eriti meelde jäänud?
Lisaks kooli- ja lasteaiaõpetajate esmaabi koolitamisele olen andnud valikainena esmaabi ja perekonnaõpetuse tunde gümnaasiumis. Seal käsitletavad teemad on olnud tõeliselt südamelähedased – räägime armastusest, püsisuhtest ja kogu inimese elukaart puudutavatel teemadel.
Õpilaste tänu, nende kirjutatud esseed, kallistused ja tänupisarad kursuse lõpus on olnud kõige suurem tunnustus. Mulle laekub noortelt, kes on kooli juba lõpetanud, üsna sageli veel kirju, kus küsitakse nõu või öeldakse tänu. Üks neiu tuli kommikarbiga, sest tänu tunnis õpitule oli ta päästnud teise inimese elu. Või on kirjutatud: „Teie olete põhjus, miks ma kooli pooleli ei jätnud.“ Sellised hetked, sõnad ja kirjad on kooliõele tõeline preemia.
Kuidas hoolitsete enda eest, et mitte läbi põleda?
Olen kogenud läbipõlemise piire, kuid koolis töötades ei saa lubada, et n-ö tühjaks jooksnud inimene lohutab teisi. Seepärast olen aja jooksul õppinud enda eest hoolt kandma.
Olen loobunud mõttest, et pean kõigile meeldima. Olen õppinud ütlema ei, kui näen, et piir on käes. Vahel aitab juba see, kui istun rahus ja vaatan, mis akna taga toimub. Kõige suurem tugi on aga minu pere – nad ei lase mul unustada, kes ma olen ja milleks ma seda kõike teen.
Milliseid muutusi soovite koolitervishoius näha?
Soovin, et kooliõde ei oleks koolis lihtsalt kui teenus, vaid päriselt nähtav ja usaldusväärne koolipere ja tugimeeskonna liige. Kooliõde ei tohiks olla see, kelle nimi on küll ukse peal, aga kelle juurde ei juleta minna. Kooliõde peaks olema inimene, kelle kohta saab öelda: „Mul on kergem, kui ma temaga räägin.“ Ja seda mitte ainult õpilastele, vaid ka õpetajatele ja lapsevanematele.
Ma näen, kui suurt mõju võib avaldada üks usalduslik suhe. Kui laps tunneb, et teda kuulatakse, siis ei hakka ta otsima tuge valedest kohtadest või asjadest. Koolitervishoid peab liikuma sinnapoole, et me ei mõõdaks õe tööd kontrollide arvu, vaid selle järgi, kas keegi sai tagasi rahu, eneseusu, lootuse. Koolides peaks rohkem olema seda vaikset, kuid kindlat kohalolu, mille kaudu sünnib turvatunne.