Laura Somelar, Tallinna Järveotsa Gümnaasiumi kooliõde

Kuidas olete jõudnud kooliõe elukutseni?

Olen õppinud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ja alustasin oma karjääri Põhja-Eesti Regionaalhaigla ortopeediaosakonnas, mis andis väga väärtusliku kogemuse. Kui minu enda kooliõde, kelle juures ma kunagi praktikat tegin, kirjutas ja ütles, et läheb pensionile. Kui ta pakkus mulle oma kohta, tundus see kui ainukordne võimalus. Tagasi oma vanasse kooli, tuttavate õpetajate ja tuttava kogukonna keskele – mõtlesin, et pean proovima. Tagantjärele mõeldes oli selline mantlipärimine väga loomulik otsus.

Kuidas kirjeldate oma igapäevatööd kooliõena?

Töö kooliõena on mitmekesisem, kui inimesed arvavad. See ei tähenda ainult tervisekontrolle ja peavalu ravimist – iga päev võib võtta täiesti oma näo. Meie koolis naljatleme, et kui päev algab peavaluga, siis see jääbki päeva läbivaks teemaks – ja tõesti, vahel nii ongi. Samas tuleb olla valmis igasugusteks olukordadeks, sealhulgas kriisideks.

Tervisekontrollide kõrvale mahuvad tööpäevadesse vaktsineerimised, esmaabi andmine, aga samal ajal peab õde suhtlema lapsevanematega, klassijuhatajate ja tugispetsialistidega, vahel ka detektiivitööd tegema, kui laps võib midagi varjata või liialdada. See on pidev koostöö, tähelepanu ja reageerimine, iga päev oma rütmis ja mitte kunagi täiesti etteaimatav. Olen sageli see inimene, kelle juurde oma murega tullakse – olgu see füüsiline või emotsionaalne.

Lisaks koolitööle kuulun Tallinna koolitervishoiu kooliõdede võrgustikku ja töötan juhtiva õena. See tähendab, et toetan ka teisi kooliõdesid oma piirkonnas – jagan infot, vastan küsimustele ja vahel lihtsalt kuulan, kui kellelgi on olnud raske päev. See töö on andnud mulle veelgi laiema vaate sellest, mida kooliõed tegelikult teevad.

Milliste tervisemuredega õpilased teie poole pöörduvad?

Kõige sagedamini tullakse peavalu, kõhuvalu, pearingluse ja allergiatega. Samuti on levinud menstruatsiooniga seotud mured, mis vajavad tähelepanu ja delikaatsust. Üha rohkem tuleb tegeleda ka vaimse tervise teemadega. Lapsed tunnevad end üksildasena, väsinuna, neil on ärevust või tunne, et nad ei saa millegagi hakkama.

Sageli tuleb tõeline mure välja hoopis vestluse käigus – kui küsin une või toitumise kohta, viib see jutu enesehinnangu, turvatunde või koolikoormuse juurde. Vahel piisab, kui küsida: „Kuidas sul tegelikult läheb?“ On juhtunud, et laps, kes tuli justkui kõhuvaluga, jäi lõpuks kabinetti kauemaks, et lihtsalt rääkida. Sellised hetked on mulle väga olulised. Kui laps usaldab ja tunneb, et teda kuulatakse, on see kõige suurem tunnustus.

Kuidas toetate õpilasi tervislike eluviiside järgimisel?

Tervisedendus ei tohi olla ainult kooliõe ülesanne, vaid kogu koolipere asi. Koolis on meil tervisetiim, kuhu kuuluvad ka õpetajad – koos korraldame tantsuvahetunde, liikumispäevi ja teeme väikeseid tervisekampaaniaid. Kui see muutub kultuuriks, kus lapsed tunnevad end toetatuna, siis hakkab muutus juhtuma.

Tervisekontrollides räägime liikumisest, toitumisest ja unest. Kui ma näen, et lapsel on näiteks väga vähe und, proovime koos leida põhjuse ja lahenduse. Uneprobleemid on tihti seotud ekraanide liigse kasutamisega. Lapsed ise ütlevad, et nad ei saa magama jääda, sest vaatavad videoid või kerivad sotsiaalmeediat. Nad teavad, et see ei ole hea, aga sellest on saanud harjumus. Minu roll on aidata neil sellest ausalt rääkida ja pakkuda väikseid samme, kuidas olukorda muuta.

Suureks probleemiks on kasvanud ka veipimine. Väiksemad lapsed tihti ei mõista, mis see on – neile tundub see lihtsalt huvitav. Olen proovinud iga lapsega rääkida individuaalselt, leida just talle sobiva näite ning pannud ta mõtlema, miks see on kahjulik tema kehale, sportlikule vormile või lihtsalt tulevikule. Sellest on rohkem kasu kui keelust ja ähvardusest. Kui laps tunneb, et temaga räägitakse, mitte ei peeta loengut, siis ta kuulab.

Millised hetked on teile eriti meelde jäänud?

Üks liigutavamaid hetki oli, kui sünnipäeval tulid väikesed tüdrukud ja kinkisid mulle suure plakati, kuhu olid kirjutanud mu lemmiktoidud ja -tegevused. Nad olid kuulnud, märganud ja selle põhjal midagi loonud – see näitab, et meie omavaheline side on päris.

Samuti kinkisid õpetajad kord kaardi, kuhu lapsed olid oma mõtteid kirjutanud. Seal oli lause, mis jäi mulle väga meelde: „Sa oled põhjus, miks ma kooli ei vihka.“ Sellised sõnad ei unune kunagi. Need hetked kinnitavad, et isegi kui mõni päev on raske, on see töö väärikas ja vajalik.

Kuidas hoolitsete enda eest, et mitte läbi põleda?

Pärast tööd peab algama muu elu. Jalutan, teen trenni, suhtlen inimestega. Kui on olnud raske päev, räägin kolleegiga, saan tuge meie võrgustikust ja vaimse tervise õdedelt. Olen õppinud, et tühjast tassist ei saa kellelegi kallata – peab oskama hoida iseennast, et saaks hoida teisi.

Milliseid muutusi soovite koolitervishoius tulevikus näha?

Tallinnas on kooliõdede töö hästi korraldatud – meil on süsteem, koostöö, tugi. Aga see ei ole igal pool nii. Soovin, et Eestis oleks ühtne koolitervishoiu mudel, kus info liigub lapsega kaasa ja kooliõde on igal pool loomulik osa tugisüsteemist, mitte keegi, kelle kohta küsitakse, et kes see on. Samuti võiks kooliõdedele anda rohkem õigusi, eriti vaimse tervise toetamisel – kui meil on magistrikraad, teadmised ja kogemus, siis miks mitte usaldada meid rohkem. Meie töö võib olla palju enamat kui see, mida tihti arvatakse.